Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest

"Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest" ("Del sentimiento trágico de la vida en los hombres y en los pueblos") on Miguel de Unamuno filosoofiline teos. Selle esmaväljaanne ilmus 1913.

Raamat ilmus eesti keeles Ilmamaa väljaandel Avatud Eesti raamatu sarjas Ruth Liase tõlkes Jüri Talveti järelsõnaga 1996 (ISBN 9985821696) ning parandatud trükina 2008 (ISBN 9789985773017).

KokkuvõteRedigeeri

I Luust ja lihast inimeneRedigeeri

Ma olen luust ja lihast inimene, eelkõige kes sureb, ja teine inimene on mulle tõeline vend. Mitte abstraktne inimene (sulitu kahejalgne), zōon politikon, Jean-Jacques Rousseau ühiskondliku lepingu osaline, Manchesteri koolkonna homo oeconomicus, Linné loomaliik Homo sapiens ega püstikäiv imetaja, kes ei ole inimene. Luust ja lihast inimene on igasuguse filosoofia subjekt ja ülim objekt. Filosoofia ajalugu käsitletakse enamasti üksteisest tulenevate süsteemidena, jättes filosoofide siseelu kõrvaliseks, kuigi just see seletab valdavat osa ideede maailmast.

Filosoofia on palju lähemal luulele kui teadusele. Teaduse tulemusi sünteesivad filosoofilised süsteemid on vähem järjekindlad ja elulised kui autori kogu hingeigatsust väljendavad teosed. Konkreetsed teadused jäävad meile nimelt kaugemaks kui filosoofia, sest need täidavad objektiivsemaid, meie suhtes välisemaid ülesandeid. Teaduse teoreetilised saavutused on nagu leiutised, mis on lihtsalt kasulikud millegi jaoks, mis meile tõeliselt korda läheb. Filosoofia vastab vajadusele luua maailmast ja elust kõikehaarav arusaam, et sellest järelduks tunne, mis tekitab seesmise hoiaku ja motiveerib tegu. Aga see tunne ei ole tegelikult mitte maailmavaate, filosoofia tagajärg, vaid selle alus. Tunde juured on aga alateadlikud. Optimism või pessimism ei tule ideedest, vaid on füsioloogilise, võib-olla patoloogilise päritoluga ja kujundavad ideid. Inimene on tundeline loom, ja just tunne, mitte mõistus, eristab teda teistest loomadest. Kass pigem peab aru, kui nutab või naerab. Nii et filosoofi puhul peaks meid huvitama eeskätt inimene.

Võtame inimese Immanuel Kanti, kes tegi hüppe "Puhta mõistuse kriitikast" "Praktilise mõistuse kriitikasse". Ta põrmustas peaga jumalatõestused Aristotelese abstraktse Jumala kohta, kuid ehitas Lutheri vaimus südamega üles südametunnistuse Jumala, kellelt pärineb moraalne kord. Mõistuslik Jumal on abstraktse inimese projektsioon lõpmatusse väljaspool inimest, tundeline ja tahteline Jumal on konkreetse lihast ja luust inimese projektsioon lõpmatusse. Inimest Kanti huvitas väga hinge surematuse probleem, ta ei leppinud surmaga. "Praktilise mõistuse kriitikas" tõestatakse Jumala olemasolu hinge surematuse põhjal, mitte ümberpöördult. Kategooriline imperatiiv nõuab hinge surematust, ja selle tagab Jumal. Kõik muu on filosoofilised trikid. Inimene William James ütles, et Jumal on enamiku inimeste jaoks surematuse andja; nende hulka kuuluvad ka Kant, James ja lugeja. Unamuno rääkis ühele talupojale oletusest, et Jumal on küll taeva ja maa valitseja, kõiksuse südametunnistus, kuid sellepärast ei ole veel iga hing surematu; talupoeg vastas: "Milleks siis Jumal?". Nõnda vastasid oma südametunnistuse ees ka inimene Kant ja inimene James. Professoritena pidid nad seda mõistuspäratut hoiakut mõistuspäraselt põhjendama. Mitte et see oleks absurdne.