Infokorralduse eetika digitaalsel ajastul
Infokorralduse eetika digitaalsel ajastul käsitleb moraalseid ja eetilisi küsimusi, mis tekivad informatsiooni loomise, säilitamise, levitamise ja haldamise protsessides, eriti digitaalses kontekstis. Kuna tehnoloogia ja digitaalne infovahetus on saanud lahutamatuks osaks meie igapäevaelust, on ka eetilised dilemmad infokorralduse valdkonnas muutunud keerukamaks ja mitmekesisemaks.[1]
Infokorralduse mõiste
muudaInfokorraldus hõlmab teabe kogumist, töötlemist, säilitamist ja levitamist. Seda tehakse viisil, mis tagab teabe kättesaadavuse ja kasutatavuse sihtrühmadele, sealhulgas üksikisikutele, asutustele-ettevõtetele ja üldsusele.[2] Varem hõlmas infokorraldus raamatukogusid, arhiive ja dokumendihaldust, kuid digiajastul on see laienenud elektroonilistele platvormidele ja tehnoloogilistele süsteemidele, sealhulgas suurandmetele, tehisintellektile ja pilvetehnoloogiale.[1]
Privaatsus ja andmekaitse
muudaPrivaatsus on oluline eetiline küsimus infokorralduses. Digitaalse tehnoloogia laialdane kasutamine on andnud ettevõtetele, valitsusasutustele ja üksikisikutele ligipääsu tohutule hulgale andmetele, sealhulgas isikuandmetele. Isikuandmete töötlemine ja kogumine võivad ohustada kasutajate privaatsust kui neid kasutatakse ilma nende teadmise või nõusolekuta.[3]
Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) sätestab ranged reeglid selle kohta, kuidas asutused ja ettevõtted võivad isikuandmeid koguda, säilitada ja töödelda, kaitstes samal ajal üksikisikute õigust privaatsusele.[3] Samasuguseid regulatsioone on kasutusele võetud ka teistes piirkondades, kuid kogu maailmas jääb veel probleemiks, kuidas privaatsust digitaalmaailmas tõhusalt tagada.[3] Erinevad kultuurid võivad sellele eri viisil läheneda. Sel põhjusel peab eetiline lähenemine olema kohandatav, võttes arvesse mitte ainult seaduslikke nõudeid, vaid ka laiemat ühiskondlikku ja kultuurilist konteksti.
Eetiline andmekogumine
muudaAsutused ja ettevõtted koguvad suurtes kogustes kasutajate andmeid, nagu näiteks tarbijakäitumist ja asukohaandmeid. Eetiliselt korrektne on koguda ja töödelda andmeid kasutajate teadmisel ja nõusolekul, mitte manipuleerides või eksitades.[4]
Eetilise andmete kogumise ja töötlemise põhimõtted hõlmavad:
- Läbipaistvust: kasutajatele tuleks selgitada, milliseid andmeid kogutakse ja kuidas neid kasutatakse.[5]
- Andmekaitset: ettevõtted peavad tagama, et andmed on turvaliselt kaitstud, vältimaks andmeleket või väärkasutust.[6]
Läbipaistvus ja vastutus
muudaLäbipaistvus infokorralduse protsessides tähendab, et andmete kogujad peavad oma infokorraldusmeetodeid avalikkusele selgitama. Digitaalses kontekstis on oluline, et kasutajad teaksid, kuidas nende andmeid kogutakse ja säilitatakse ning kellele ja kuidas levitatakse.[1] Vastutus viitab kohustusele kaitsta ja hallata andmeid eetiliselt ja seaduslikult. Näiteks on suurandmete ja tehisintellekti kasutamisega seotud eetiline küsimus see, kuidas algoritmid teevad otsuseid, mis võivad mõjutada üksikisikuid või terveid ühiskonnagruppe.[1]
Tehnoloogiliste süsteemide ja algoritmide keerukus võib muuta läbipaistvuse tagamise raskeks. Näiteks tehisintellekti algoritmid võivad toimida musta kastina, kus on raske aru saada, milliseid andmeid ja kuidas neid kasutatakse otsuste tegemiseks.[1] Läbipaistvus on aga vajalik selleks, et vältida otsuseid, mis võivad olla diskrimineerivad või ebaõiglased.[1]
Võrdne ligipääs ja teabe kättesaadavus
muudaDigitaalajastu infokorraldus peab tagama võrdse ligipääsu teabele kõigile ühiskonnagruppidele.[3] Infokorraldus on tihedalt seotud õigusega teabele, mis tähendab, et kõigil inimestel, olenemata sotsiaalsest või majanduslikust taustast, peaks olema ligipääs usaldusväärsele ja kergesti arusaadavale teabele.[3] Digitaalne lõhe, mis eksisteerib arenenud ja arenevate riikide ning vaesemate ja jõukamate ühiskonnagruppide vahel, võib põhjustada ebavõrdset ligipääsu teabele.[1] Lisaks on oluline tagada, et avalikud teenused ja info oleksid kättesaadavad ka neile, kellel puuduvad vajalikud digitaalsed oskused või juurdepääs tehnoloogiale. Eetilistele põhimõtetele tuginedes peab digitaalne infokorraldus arvestama sotsiaalsete, kultuuriliste ja majanduslike barjääridega.[1]
Autorsus ja intellektuaalne omand
muudaInfokorraldus digitaalajastul hõlmab ka autorsuse ja intellektuaalse omandi küsimusi.[1] Eetilised konfliktid võivad tekkida siis, kui digitaalset sisu jagatakse või kasutatakse ilma autorile viitamata või looja õigusi austamata.[1] Digitaalsete materjalide kopeerimise ja levitamise lihtsus tekitab olulisi raskusi autorikaitse ja õiguste tagamisel. [3]
Lisaks tuleb tegeleda küsimustega, mis puudutavad sisu loomise ja modereerimise vastutust.[1] Kui näiteks sotsiaalmeedia platvormidel levib valeinformatsioon, siis võib olla raske tuvastada, kes vastutab selle info eemaldamise või parandamise eest. Sotsiaalmeediaettevõtted peavad tagama, et nende platvormidel jagatav sisu vastaks teatud eetilistele standarditele, vältimaks kahjustava või eksitava teabe levitamist.[3]
Digitaalse ajastuga kaasneb infokorralduslikult ka keerukaid eetikaprobleeme.[1] Privaatsus, läbipaistvus, vastutus ja võrdne ligipääs on võtmeküsimused, mis nõuavad nii tehnoloogiaarendajate, poliitikakujundajate kui ka laiema ülduse tähelepanu. Eetiliste standardite järgimine aitab tagada, et digitaalne teave ja andmed on kaitstud, kättesaadavad ning vastutustundlikult hallatud.[1] Asutustel ja üksikisikutel tuleb teha koostööd, et luua eetiline ja õiglane infokorralduse praktika, mis vastab tehnoloogia ja ühiskonna vajadustele.[3]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Pasquale, F. (2015). The Black Box Society: The Secret Algorithms That Control Money and Information. Harvard University Press.
- ↑ Rosenfeld, L., Morville, P., & Arango, J. (2015). Information Architecture: For the Web and Beyond (4th ed.). O'Reilly Media.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 European Commission. (2018). Regulation (EU) 2016/679 of the European Parliament and of the Council of 27 April 2016 on the protection of natural persons with regard to the processing of personal data and on the free movement of such data (General Data Protection Regulation - GDPR). Official Journal of the European Union.
- ↑ Richards, N. M., & King, J. H. (2014). Big Data Ethics. Wake Forest Law Review, 49(2), 393–432.
- ↑ Tene, O., & Polonetsky, J. (2013). Big Data for All: Privacy and User Control in the Age of Analytics. Northwestern Journal of Technology and Intellectual Property, 11(5), 239–273.
- ↑ Cavoukian, A. (2012). Privacy by design: Origins, meaning, and prospects for assuring privacy and trust in the information era. Privacy by Design, 18(3), 1–27.