Vikipeedia

Indoeurooplased

Indoeurooplased on indoeuroopa keeli kõnelevad rahvad ja hõimud tänapäeval ja minevikus. Keelkonna nimetus tuleneb selle algsest laiast levikust Euroopast Indiani.

Tänapäeval räägivad indoeuroopa keeli romaani rahvad, germaani rahvad, slaavi rahvad ehk slaavlased, balti rahvad, keldi rahvad, kreeklased, albaanlased, armeenlased ja indoiraani rahvad.

Indoeurooplaste hulka kuulusid muinasrahvastest ja -hõimudest tohaarid, hetid, itaalikud, früüglased, muinaspärslased, ahhailased, doorlased, sküüdid, aarjalased, etruskid, lüüdlased, osa keltidest, goodid jt. Kõrgkultuur kujunes vaid neil indoeurooplastel, kes asusid elama vanade kõrgkultuuride lähedusse ja nende aladele.

Indoeuroopa keeli kõneldi enne suuri maadeavastusi põhiliselt Euroopas, Vahemere maadel, Lähis-Idas, Lõuna-Aasias ja Kesk-Aasias. Järgnenud kolonisatsiooni käigus levisid indoeuroopa keeled ka Ameerikasse, Lõuna-Aafrikasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Siberisse.

Indoeurooplaste kujunemisest muuda

  Pikemalt artiklis Indoeurooplaste algkodu
  Pikemalt artiklis Protoindoeurooplased

Üks indoeurooplaste teket seletav hüpotees on Colin Renfrew' (Cambridge'i ülikooli professor 1981–2004; magistritöö Anatoolia algkodust) Anatoolia hüpotees. Ta otsis indoeurooplaste algkodu Anatoolia piirkonnast, kus tema arvates elasid alates 7. aastatuhandest eKr pre-protoindoeurooplased. Tema arvates toimus esimene rändelaine Kaukaasiasse (armeenlased) ja Kesk-Aasiasse. Sealt rännati edasi Pontose steppidesse.[1] Hiljem on tema oletust võimalikust Anatoolia lähtekohast kinnitanud Atkinsoni jt uurimus keelte arengust.[2]

 
"Kurgaanide hüpoteesile" vastav indoeurooplaste algkodu ja nende umbes 4000–1000 eKr toimunud võimalik ränne

Pontose steppidest jätkunud liikumist kajastab praegu levinumaks ja tugevamaks indoeurooplaste tekke teooriaks olev Leedu päritoluga ameerika arheoloogi Marija Gimbutase (1921–1994) kurgaanide hüpotees.[3] Selle järgi elasid indoeurooplaste protoindoeurooplastest eellased Mustast ja Kaspia merest põhja pool Pontose steppides, praeguse Lõuna-Venemaa ja Ukraina alal. Nad olid rändkarjakasvatajad, kes tundsid ka põlluharimist. Pärast hobuse kodustamist nende poolt ja üleminekut pronksiaega intensiivistus nende ränne arvatavasti umbes 2200 eKr alanud ja umbes sajandi kestnud intensiivse kuivaperioodi tõttu. See ulatus lääne suunas juba ka Anatoolia, Kreeka ja Apenniini poolsaareni ja kirde suunas Iraani ja Põhja-India aladeni. Eri migratsioonilainete järel assimileerusid nad kohalikku elanikkonda. Selle tagajärjel erinevad kaasaegsed indoeuroopa keeli kõnelevate rahvaste rühmad üksteisest tunduvalt ka oma keeltelt ja antropoloogiliselt tüübilt.

Ekspansiooni edukuse eeldusi muuda

On arvatud, et algse ekspansiooni põhjuseks võis olla mõni looduslik katastroof. Üheks esimeseks neist oli Musta mere tekkimine Bosporuse väina läbimurde tõttu. Samuti on tuvastatud Ararati vulkaani aktiivsust 3. aastatuhandel eKr. Järgmiseks suuremaks põhjuseks võis olla umbes 22. sajandil eKr alanud kuiv aeg (3. Bondi sündmus), mis sai saatuslikuks ka veeringluse najal püsinud põllumajandusele tuginenud Vana-Egiptuse ja Sumeri-Akadi riigile. Ükski neist sündmustest ei seleta selle ekspansiooni edukust.

Inimesed on loodusega kohanenud tänu üha tõhusamale tehnoloogiale, parematele tööriistadele ja kõrgemale organiseerituse tasemele. Oletatakse, et protoindoeurooplased võtsid kasutusele mõne olulise tehnoloogilise uuenduse.

  1. Põllumajanduse kasutuselevõtt 8000 eKr. See on osa Colin Renfrew' Anatoolia hüpoteesist.[1]
  2. Hobuse kodustamine u 4000–2500 eKr. Praegune varaseim tõend hobuse võimalikust kasutamisest pärineb Kasahstani alalt ja selle vanuseks on dateeritud u 3500 eKr.
  3. Ratta ja raske vankri kasutuselevõtt (enne sumereid, u 3000 eKr [4]).
  4. Kerge ja kiire hobusekaariku kasutuselevõtt (esimest korda kasutati neid Sintashtas, 2000–1700 eKr [4]).

Indoeurooplastele omased hobustega veetavad vankrid ja kaarikud olid nende hilisemal levialal tundmatud, kuid sellal olid need ainus kindel vahend pikkade vahemaade läbimiseks. See võimaldas indoeurooplastel jõuda Indiani, Viljaka Poolkuuni ja Euroopani. Lahinguväljal osutusid need sedavõrd efektiivseks, et neid kasutati koos kuulipildujatega veel Venemaa kodusõjas (1917–1921).

Sarnaseid jooni on täheldatud ka hilisemate pronksiaja ja Rooma kollapsite juures, kui indoeurooplaste uued lained ründasid taas paikseid tsivilisatsioone, kuid ka Euroopa imperialismiajastul. Ka siis paistis olulise joonena silma vanade tsivilisatsioonide "tardumine" juba saavutatusse ja uute lainete avatus uuendusteks (alguses küll vaid sõdimisvahendite ja -viisi suhes).

Indoeurooplaste ühine geneetiline algupära muuda

Peale protoindoeuroolaste ekspansiooni on kohalike rahvaste hulka assimileerumisega tekkinud indoeurooplaste seas suuri geneetilisi erinevusi. Ent umbes 5000 aastat tagasi oli tegemist geneetiliselt lähedaste rahvastega. Võimalikuks indoeuroopa päritolu näitajaks loetakse praegu haplogrupp R1a1a'd meeste Y-kromosoomis.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Colin Renfrew , Puzzle indoeuroopa – Archaeology and Language, Champs / Fammarion, Paris, 1990 ISBN 2-08-081303-X Colin Renfrew, L'énigme indo-européenne – Archéologie et langage, Champs/Fammarion, Paris, 1990 ISBN 2-08-081303-X
  2. ↑ Atkinson, et al. 2005 "From Words to Dates: Water into wine, mathemagic or phylogenetic inference?" Transactions of the Philological Society 103 (2), 193–219.
  3. ↑ Gimbutas, Marija (1970), "Proto-Indo-European Culture: The Kurgan Culture during the Fifth, Fourth, and Third Millennia B.C.", in Cardona, George; Hoenigswald, Henry M.; Senn, Alfred, Indo-European and Indo-Europeans: Papers Presented at the Third Indo-European Conference at the University of Pennsylvania, Philadelphia: University of Pennsylvania Press, pp. 155–197, ISBN 0812275748
  4. ↑ 4,0 4,1 Anthony, David W. (2007), The Horse, the Wheel, and Language: How Bronze-Age Riders from the Eurasian Steppes Shaped the Modern World, Princeton University Press, ISBN 0691058873 [1]

Kirjandus muuda

  • David Anthony: The Kurgan culture. Indo-european origins and the domestication of the horse, a reconsideration. in. Current Anthropology. University of Chicago, Chicago Illinois, 27.1986, S. 291–313. ISSN 0011-3204
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Indoeurooplased&oldid=6624962"