Ilo Sildmäe

Ilo Sildmäe (kuni 1.03.1937 Sillenberg; 6. detsember 1922 Tallinn – 1. aprill 1991 Tartu) oli eesti õigusteadlane ja majandusajaloolane.

Teisest maailmasõjast võttis ta osa Eesti Laskurkorpuse koosseisus. Ta lõpetas aastal 1949 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna. Aastal 1968 kaitses ta teemal "Feodaalpärisorjusliku tootmise feodaalrendi dünaamikast Eestimaal XVIII sajandil" majandusdoktori väitekirja.

Ta töötas aastast 1950 Tartu Riiklikus Ülikoolis õppejõuna: aastatel 1950–1970 oli ta riigi- ja haldusõiguse kateedri dotsent, aastatel 1970–1974 oli ta samas professoriks; aastatel 1974–1987 oli ta rahvamajandusharude ökonoomika kateedri professor. Aastatel 1987–1991 oli ta Tartu Ülikooli tehisintellekti labori juhataja. Lisaks oli ta aastatel 1953–1961 Tartu Riikliku Ülikooli õppeprorektor ja aastatel 1964–1968 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna dekaan.

Ta kuulus aastast 1946 NLKP ridadesse. Kalle Muuli on teda raamatus Vabariigi sünnimärgid iseloomustanud jäiga kommunistina.

Isiklikku

Tema abikaasa Helga Sildmäe (neiuna Kaljumäe, 1927–1996) oli suusataja ja spordipedagoog; poeg Tõnis Sildmäe (1954–2017) oli pankur ja IT-spetsialist, teine poeg Toomas Sildmäe on Eesti ettevõtja, poliitik, autosportlane ja sporditegelane.

Teoseid

• Fašistlik eesti kodanlus imperialistliku agressiooni teenistuses Nõukogude-vastase sõja ettevalmistamisel. (1934-1940) - Eesti Riiklik Kirjastus, 1953
• Feodaalpärisorjusliku tootmise feodaalrendi dünaamikast Eestimaal XVIII sajandil (1962, doktoriväitekiri)
• Nõukogude riigiorganid (1973)

Kirjandus

• Eesti majanduse biograafiline leksikon 1951–2000. AS Kirjastus Ilo, 2003
• Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 477.