Ilmarinen (laev)
Ilmarinen oli 1933. aastal valminud Soome soomuslaev[1], mida peeti 1941. aastani Soome mereväe lipulaevaks.[2] Soome merevägi kasutas laeva rannakaitses.
 Väinämöinen, mis oli Ilmarineni täpne koopia | |
| Teenistuskäik | |
|---|---|
| Nimi | Ilmarinen |
| Vette lastud | 1931 |
| Laeva üldandmed | |
| Pikkus | 93,0 m |
| Laius | 16,9 m |
Ilmarinen oli lahingulaeva Marati ja õhutõrjeristleja Niobe kõrval kolmas suur sõjalaev, mis läks teise maailmasõja ajal Eesti lähedal põhja.[1]
Üldkirjeldus muuda
Ilmarise pikkus oli 93,0 m ja laius 16,9 m. Laev lasti vette 9. juulil 1931.
1932.–1933. aastatel valmisid Soomes Turus Christon-Vulcani laevatehases kaks sõsarlaeva – Väinämöinen ja Ilmarinen. Soomuslaevad ehitati eesmärgiga kaitsta Ahvenamaa saarestikku võõrvõimu eest, juhul kui Euroopas peaks tekkima uus suurem sõda. Saarestiku langemine mõne Läänemere suurriigi, Nõukogude Liidu või Saksamaa meredessandi valdustesse oleks läbi lõiganud Soome otseühenduse Rootsiga.[1]
Soome soomuslaevad olid võrdlemisi väikeste mõõtmetega: 93 m pikad ja 3900 täisveeväljasurvega. Relvastust oli neil aga rohkelt, näiteks neli 250 mm Bosfori kahurit, kaheksa 105 mm universaalkahurit, neli 40 mm automaatkahurit ja kaks kuni kaheksa 20 mm automaatkahurit. Laevade 3500 hj diiselmootorid võimaldasid neil sõita kuni 27,7 km/h. Laeva pardameeskond oli 400-liikmeline.[1]
Mereretked muuda
1940. aasta novembris ristlesid Soome laevastiku esinduslaevad Ilmarinen ja Väinämöinen Saaristomerel, mis ümbritses Ahvenamaad. 25. detsembril korraldati laevade suunas aga rünnak: venelased lasid lennukitest alla neli pommi. Nii laevad kui ka meeskonnaliikmed jäid terveks. Ülejäänud talv veedeti Turu sadamas, et tugevdada piirkonna õhutõrjet.[1]
1941. aasta suvel väisati taas Saaristomerd, kus Ilmarinen ja Väinämöinen tulistasid võõrvõimu valduses olevat Hanko mereväebaasi. Edasi võeti siht Bengtskäri tuletornisaare poole, mida ründas Vene meredessant. Teel sinna sai Ilmarinen pommitabamuse, mis surmas ühe pardalviibinu ja vigastas kolmeteist.[1]
1941. aasta sügisel võtsid mõlemad laevad osa Saksa väejuhtide operatsioonist “Nordwind”, et teha demonstratsioonretk Saaremaale ja Hiiumaale ning meelitada sellega Nõukogude vägesid dessandi kartuses piirkonda. Tegelik dessant, mis pidi kulgema üle Suure väina Läänemaalt Muhumaale, sai alguse aga 1941. aasta 14. septembril. Selleks ajaks oli Ilmarinen kahe pommiplahvatuse tagajärjel Ristna tuletorni lähistel määratud tagasipöördepunktis juba kahjustada saanud ja järgmise 7 minuti jooksul Läänemere põhja vajunud. Plahvatuse tõttu oli laevakere enda kuju muutnud, mistõttu ei pääsenud pardameeskond kinnikiilunud ustest enam välja. Tänu läheduses olnud vahikaatrile VMV 1 ja teistele kiiresti reageerinud kaatritele suudeti lõpuks päästa 132 inimest, nende hulgas soomuslaeva komandör kaptenleitnant R. Göransson ja laevastikujuhataja Rahola. Kadunuks jäi 271 pardalviibinut. Soomuslaeva põhja viinud plahvatuse põhjus on tänapäevani teadmata.[1]
Vrakk muuda
Ilmarise vrakk avastati 1990. aastal 80 m sügavuselt merepõhjas. Laeva kütusemahutid sisaldavad umbes 100 000 liitrit kütust. 2023. aastal algatati arutelu kütuse väljapumpamise üle.[2]