Ilmar Ainsaar
Ilmar Ainsaar (12. august 1919 Tallinn – 15. jaanuar 1978 Melbourne) oli eesti luterlik vaimulik Austraalias.
Ta sündis aastal 1919 Valgas. Valgas lõpetas ta progümnaasiumi. Aastal 1952 lõpetas ta Pariisis Sorbonne'i ülikooli usuteaduskonna. Akadeemiliselt kuulus ta korporatsiooni Sakala.
1940. aasta suvel asutas ta koos sõpradega salaorganisatsiooni Kobar. 4. juulil 1941 algatasid Kobara liikmed vastupanu organiseerimise punastele ja relvade kogumise. Ta heiskas rahvuslipu ka seltsi Säde majale juulis 1941. Hiljem osales ta lahingutegevuses Eesti Leegioni koosseisus, osaledes lahingutes Izjumi, Hadnitsa ja Valki lahingutes (Ukrainas), ta sai haavata Tšerkassõ kotis ja evakueeriti piiramisrõngast ühega viimastest transpordilennukitest. Veel osales ta Auvere ja Sinimägede lahingus. Sügisel 1944 deserteerus ta Saksa sõjaväest, liikudes koos viie kaaslasega Poola, Tšehhoslovakkia ja Austria kaudu Põhja-Itaaliasse, et vangi anda lääneliitlastele.
Ta oli Prantsusmaa eestlaste usuline hooldaja 1950–1954. 6. juunil 1954 ordineeris piiskop Johan Kõpp ta pastoriks. Ta oli aastatel 1954–1970 Melbourne'i koguduse õpetaja.
Isiklikku muuda
Ta oli abielus prantslanna Jacqueline'iga[1], neil oli neli last.
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Hanno Ojalo. Sõdalase tee: pataljon Narva 1943-1944. Tallinn: Ammukaar, 2017