Ii Röyttä
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Röüttä, samuti üldnimega Ii Röüttä (soome keeles: Röyttä, Iin Röyttä) on saar Soomes, Põhja- ehk Botnia lahe põhjaosas Ii valla rannikuvetes. Saar paikneb umbes 40 kilomeetrit Oulust põhja pool ja nelja kilomeetri kaugusel mandril olevast Ii Praavasadamast. Saare pindala on umbes 56,2 hektarit ja kõrgeim punkt on üle viie meetri kõrgusel merepinnast ning seal on lainemurdjatega kaitstud sadam. Sõna röüttä on kaasaegne tähendus maatõusuga merest esile kerkinud rahust (fi: riutta). Saarest suurem, sh metsaliikide kaitse seisukohast väärtusliku iidse lehtmetsaga osa[1][2], kuulub koos mitmete Perämere saartega Natura 2000 ehk Euroopa kaitstavate maa-alade võrgustikku.
| Röüttä | |
|---|---|
 1. Sadam, 2. Lootsila 3. Oulu Meremeeste rü maja Röüttä end. Papinkari Ii | |
| Ümbritseb | Põhjalaht |
| Koordinaadid | 65° 16′ 6″ N, 25° 12′ 5″ E |
| Pindala | 56 ha |
Röüttä on 1300. aastatel maa kerkimisest üle merepinna tõusnud noor saar. Veel 1870. aastatel oli Röüttä tähistatud navigatsioonikaardil kolme eraldi saarena, aga kiire maakerke tingimustes need kolm saart olid 1900-ndateks lõplikult ühinenud üheks saareks, mis selle sajandi alguaastatel oli saanud nimeks Papinkari.
Röüttä on metsane saar, mille üldpindala hõlmab metsamaa mitmekesise ja vahelduva lehtpuu- ja okaspuupuistuga, nii noorendike kui soodsates lagunemistingimustes kõdunenud puudega. Röüttä on hea näide merest kerkinud laiu looduslikult ja inimsekkumiseta kattumisest elustikuga vastavalt primaarse suktsessiooni edenemisjärkudele. Saarel on liivarandu ja rannaniite, veidi kaugemal rannast soo- ja metsataimestikku ranna-võsa- ja noortes lehtpuu ülekaaluga pioneermetsades ning nende vahelistel luhtadel. Saare kõrgemad osad on kaetud salumetsadega, peapuuliigiks haab, põõsarinne lopsakas ning alustaimestus rikkalikult punast pusurohtu ja metsasõnajalga ning rohurinde toitelisusest ja niiskusest levivate okaspuumetsadega, kus on seas 5 merest eraldunud kluujärvedeks nimetatud sisejärve, samblanõmmed ja rohuaasad. Loomastik ja taimestik saarel on tänu kultuurilistele mõjutustele liigirikas.[3][4]
Ajalugu muuda
Juba kaua enne laevanduse ja lootsimise algust Iijõe suudme vooluveealad ja nende osad oli üks lõhepüügi piirkondi. Jõge pidi ülemjooksu suunas tõusva lõhe püük oli jõe äärsetele küladele igal üksikul perioodil e hooajal kasutada olevatele ressurssidele põhinevat tüüpilist mitmesuunalist majandust, kus igal majapidamisel oli jões oma lõhetõkkepaik. Täpsemalt ei ole teada, kui kaua selle rändava kalaliigi püük levis umbes 1300. aastatel paljastunud rahude vahetusse naabrusse ja kas Röüttä üleüldse kuulus keskajal Iijõe suudmes tekkinud merekalastuskohtade hulka, aga aastatel 1869–1870 Ii rannikurandade 104 püügikohast 5 paiknes Röüttä rannavetes, kus kasutusel olid ankrutega kalapüünised, sh üksteise külge seotud 44,5-meetriste võrkude read e jadad ja mõrrad või rüsad. Hiljem võrgud vahetusid välja suurte rüsadega. Lõhepüük Röüttä vetes on kestnud tänapäevani, kuigi saadav saak on silmatorkamatu ja majanduslikult tähtsusetu.[5]
Perämere rannikualade merepõhi on enamasti nii madal, et harva leidub looduslikult sobivat sadamakohta kaubalaevadele. Seepärast 1800. aastate teisel poolel hakati selleks otstarbeks kasutama saari. Samuti saari kasutati meresõiduturvalisuse parandamiseks. Ii Röüttäs tegutses puitmaterjali, raielankide ja palkide ladustamise ja laevadesse laadimiskohana 90 aastat, mil väiksemad puksiirid vedasid pikad voorid, palgi- ja propsikoormad Iijõelt Röüttä saarele.[6] Aastal 1881 Ii ja Siuruan jõgede ristmikku asutatud aktsiaühing Siurua Aurusaeveski alates 1882. aastast ja hiljem muudki saekaatrid hakkasid saarele pukseerima parvedeks ühendatud, ekspordiks müüdavat metsamaterjali, kus see puhastati, töödeldi, liigitati ja ladustati ootama laevale pealelaadimist. Alguses laevaliiklus oli vähene, mil laevu purjetas vaid viiest kümneni hooaja jooksul sihtkohaks Oulu ja välismaa, Saksa- või Inglismaa. Pärast Siurua aurusaeveski tegevuse lõpetamist, kui saart hakkasid alates 1981. aastast kasutama piirkonna muud saekaatrid eesotsas nende ühinguga Uleåborgs Sågsverk Ab, kujunes Röüttä saarest tasapisi Iijõesuudme üks suurim puidu ja saematerjali lastimissadam. Laevade suuruse ja süvise pidevalt kasvades üha rohkem neist jäi ankrusse Röüttä rannikuvetesse. Vaidlematult suurim kaubalaadimise tellija aastatel 1890–1920 oli Uleåborgs Sågsverk Ab, mis 1912. aastal vahetas oma nimeks Ab Uleå Oü ning millega kõrvuti tegutses mitmeid väiksemaid ettevõtteid nagu A. Santaholma Oü ja Maalismaa Oü. 1920. aasta keskpaiku, kui laevaliiklus Siurua aurusaeveski algusaastatega võrrelduna oli nelja-viiekordistunud, laevu tuli hooaja jooksul 30–50 tükki Saksa- ja Inglismaale lisaks Hollandist, Taanist ja Eestist, Maalismaa Oü läks lastimismahu poolest Ab Uleå Oü–st ette. Aastatel 1800–1900 kestis hooaeg juunist novembrini. Tolleaegsest laevanduse mahust ei ole jäänud täpsemaid andmeid, aga näiteks aastal 1890 üsna tagasihoidlikus määras eksporditi kuue inglise kaubalaeva lastis 147 000 laias valikus lauda, prusse ja planku ning 600 kuupmeetrit küttepuid. 1924. aastal lastiti Röüttä sadamas 41 laeva, millest igaüks oma lastiruumis vedas keskmiselt 1000 kuupmeetrit puitmaterjali.
Pärast iseseisvuse saavutamist 1910. aastate lõpupoole seoses metsamajanduses riikliku suurmajanduse loomise, 1920. aastate metsapoliitiliste väitluste ja radikaalsete omandisuhete ümberkorraldamisega tegevuse alustanud Soome riiklik metsavalitsus võttis Röüttä haldamise endale. Oma põhiliselt ümarpalgi ekspordiga seotud laevandustegevuse metsavalitsus alustas 1926. aastal, mil Maalismaa Oü kogu tegevus lõppes ja Uleå Oü siirdus Oulu Patenieme sadamasse, aga nende asemele astunud Viinamäki, Byström ja Andersson jätkasid töödeldud saematerjali lastimist kuni 1960-ndateni. Aastatel 1930–1933 ehitati saarele viis lainemurdjat. Saare idakülge rajati kaks lainemurdjat, millest lastimisi loodenurgast kaitsev on oma 200 meetrit pikk, kai ja oma 50 ruutmeetri suurune kivist, puitvaiadest ja puidust plankidest karkass (nn tiktaali), mis 1950-ndate keskpaiku valati betooniga.
Kui 1800. aastatel osales Röüttä saare äritegevuses umbes 100 töötegijat, kes olid 16-tunnise tööpäeva järel sunnitud ööbima isetehtud barakkides, tegeles 1920. aastatel üksnes lastimistöödega 300 meest, kelle töökoha soodustuste hulka kuulus laadimistööde ajaks tasuta öömaja saarel. Esialgu metsavalitsuse sadamatööliste öömajaks püstitati 1922. aastal hoone praeguse nimega Lootsila, aga elamistingimuste parandamiseks töölistele ehitati 10 aastat hiljem kahekorruseline baraki tüüpi elamu 60 majutuskohaga ja muid hooneid, sh metsavalitsuse söökla, millest mitmed seisavad seal veel praegugi. Samuti viidi 50-meetrise laiusega väina tagaselt Satakari saarelt sinna 1898. aastal asutatud lootsipunkt, mis kuulus Ulkokrunni lootsijaamale. Kuna lootsitavate laevade hulk kasvas mõnikord aastas 300-ni, piirkonna ohutumat meresõitu tagav lootsijaam kolis mandrile lähemal paiknevale Röüttä saarele ja alustas tegevust 1932. aastal, mil seal töötas keskmiselt 8 lootsi.[5], kelle kasutusse hiljem anti sadamatööliste endine elumaja.[7] Aastatel 1952–1953 kolis lootsijaam mandrile veelgi lähemale, Kiiminkijõe (fi: Kiiminkijoki) suudmes paiknevale Mustakari saarele Martinniemes.[6]
1950. aastatel saabusid Röüttä rannavetesse esimesed jäämurdjad ja aastakümne keskpaiku saavutati väljaveetud puidutoodangu rekordmaht, 100 000 kuupmeetrit aastas. Seoses Oulu Toppila sadama kiire kasvuga Röüttä saare viimane vilgas aasta oli 1964, mil seal käis 13 välismaa (neist 10 saksa) laeva ja transporditi 80 000 kuupmeetrit ümarpalki. Laevandus suuremalt osalt lõppes 1965. aastal, saare puulaod müüdi maha ja aastas käis umbes 2–3 väiksemat laeva kooritud palke Hollandisse viimas. Viimased laevad randusid ja lastiti Röüttä sadamas sügisel 1968 ja 1969. aasta alguses. Mälestusmärgiks saarele jäi 1930-ndate alguses ehitatud lootside maja Lootsila, suur söökla-, majutus- ja kontori- ning mõned laohooned. See väike rahu koos oma kaiga äratas siiski tähelepanu, sest Oulu, Haukipudase ja Ii rannikuvetes ei olnud teist sellist kohta, kuhu oleks võinud randuda ilma peräpaadita.[6] 1960. aastatel saar sai uue otstarbe reisi-, ristlus- ja jahisadamana. Laevade lastimistegevuse lõppedes riiklik metsavalitsus puhastas saare ja selle ranna-alad ning on hoolitsenud ehitiste ja sadamaseadmete korrashoiu eest. 1966. aastal valitsus kirjutas alla üürilepingu Oulu Meremeeste Ja Purjeseltsi Sadamafondiga, andes endise laadimissadama koos lainemurdjatega ja lootside elamuga purjeseltside kasutusse. Aastatel 1993–1994 ehitati sinna uus jahi- ja ohutu sadamakoht, kuhu võib häda korral silduda, randuda või ankrusse jääda.[8] Riiklik metsavalitsus on samuti kandnud kulud saare ajalugu käsitleva raamatu "Ii Röüttä – laevu ja inimesi" väljaandmiseks. Autoritest teine on kohalik kirjanik Joni Skiftesvik.
Nüüdisajal muuda
Saar on täielikult puhkuse-, meelelahutuse- ja vaba aja veetmise koht ning külastajatest enamus on purjetajad ja meresõitjad. Loodusesõpradele tuntud kui konnade paradiis[9], millega aitab tutvuda mööda saart oma 3 kilomeetrit looklev ajaloo- ja loodusrada, mille ääres on teabetahvlid, palve- ja lõkkekohad.[4] Seal on praeguse seisuga 8 purjeseltsi, mh Oulu Purjeseltsi, Oulu Meresõitjate (Meremeeste), Ii Mereseltsi, Haukipudase Laevaseltsi, Haukipudase Paadimeeste, Virpinieme seilajate ja Oulu Tööväe Laevaseltsi ning Ii Merepäästjate tugibaasid.[10] Kasutusse on antud vana sadam, kus on umbes 100 ankrupaikka, millest elektrifitseerituid on 45[7], ning ööbimisotstarbeks lootside ja tööliste majad. Sadam valiti 2008. aastal seilajate meelest aasta parimaks.[11] 2009. aastal moodustati Ii Röüttä toimijad rü ehk kolmanda sektori kollektiivne eestkostja suhetes riikliku metsavalitsusega ning praegu seal on 1300 liiget. Kohalikud purje- ja jahtklubid korraldavad koos augusti esimesel nädalalõpul peetava saarestiku tantsuõhtu ”Elopidu” (fi: ”Elojuhlat”). Samuti peetakse iga-aastasi purjevõistlusi Oulust Ii Röüttä:
- juunis purjetamine kesköises päikeses
- augustis Elopeo Nautilus-cup
- viimane sügisene purjevõistlus Räntärace
Saarest lõunapoolne osa, kuhu jäävad sadamaterritoorium, lastijatele ja lootsidele ehitatud hoonete krundid, ning läänerannikul paiknev suvilakrunt, kokku umbes 10 hektarit ei kuulu Natura 2000 poolt kaitsvate maa-alade hulka.[1] Riiklik metsavalitsus on oma avalduses toonud välja, et iseäranis vajalikud on investeeringud Röüttä betoonist kai ning lastijate ja lootsila ehitiste remondiks suvel 2011. Nüüdseks riiklik metsavalitsus on Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondile teinud avalduse Ii Röüttä saare sadamakaide remonti käsitleva ettepanekuga. Hankega nähakse ette sadama süvendamine, betoonist statsionaarkai remondiprojekti koostamine ning selle ja pontoonsildade taastatamine aastatel 2016–2017.[10]
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Ii Röüttä purjetamis- ja puhketeenuste arendamisplaan. (fi: Iin Röytän virkistys- ja veneilypalvelujen kehittämissuunnitelma)[alaline kõdulink], Mirva Leppälä, Anne Laurila, Anna Meriruoho. (soome keeles)
- ↑ wpd Finland Oüj, Suuthiekan meretuulepark. Looduskaitseseaduse 65§ kohane Natura-hinnang. Perämere saared FI1300302, Röüttä FI1100602. (fi: wpd Finland Oyj, Suurhiekan merituulipuisto Luonnonsuojelulain 65 §:n mukainen Natura-arviointi Perämeren saaret FI1300302, Röyttä FI1100602), 5.3.2009. (soome keeles)
- ↑ Röüttä (fi: Röyttä), Ympäristöhallinnon verkkopalvelu Ympäristö.fi (soome, rootsi ja inglise keeles)
- ↑ 4,0 4,1 Teenindavate rajatiste ja varustuse olemasolu ja heakorra mõju puhkealade kvaliteedile. Veespordi- ja puhkevõimaluste arendamine Ii Röüttäs. (fi:Palveluvarustuksen merkitys virkistysalueiden laadulle. Virkistyskäytön kehittäminen Iin Röytässä, Eveliina Niittyranta. (soome keeles)
- ↑ 5,0 5,1 Ii Röüttä ajalugu. (fi:Iin Röytän historia), Kirjastovirma. Põhjapõhjala kultuuripärandit (fi:Pohjoispohjalaista kulttuuriperintöä). (soome keeles)
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Röüttä ajalugu (fi:Röytän historia, Ii Röüttä toimijad rü. (fi:Iin Röytän toimijat ry). (soome keeles)
- ↑ 7,0 7,1 Röüttä (fi: Röyttä), GC1N589 Röyttä (Traditional Cache) in Finland created by Itiq. (soome keeles)
- ↑ Tugikoht Ii Röüttä (fi:Asemapaikka Iin Röyttä), Merelpäästjateselts. Ii merelpäästjad. (fi:Meripelastusseura. Iin meripelastajat). (soome keeles)
- ↑ Konna ja seilaja paradiis (fi:Sammakon ja seilaajan paratiisi), Kaleva.fi. Liisa Laine, 20.7.2009. (soome keeles)
- ↑ 10,0 10,1 Infot Röüttä kaihankest (fi:Tietoa Röytän laiturihankkeesta), Ii Röüttä toimijad rü, 19.3.2016. (soome keeles)
- ↑ Ii Röüttä (fi:Iin Röyttä), Kippari Ville.net. (soome keeles)
Kirjandus muuda
- Alenius, Kari ja Skiftesvik, Joni: Röüttä, laevu ja inimesi, 1996. Metsavalitsus. Raamat jutustab peaaegu 100-aastasest perioodist, mil Röüttä saarel lastiti sae- ja puitmaterjali välismaalt tulevatele kaubaveolaevadele.