Narva-Jõesuu

Narva-Jõesuu
	Park Narva-Jõesuus
Pindala	10,2 km² (2016)
Elanikke	2618 (1.01.2023)
EHAK-i kood	5356
Koordinaadid	59° 28′ N, 28° 3′ E

See artikkel räägib asulast; praeguse omavalitsusüksuse kohta vaata artiklit Narva-Jõesuu linn (haldusüksus)

Narva-Jõesuu (saksa keeles varem Hungerburg, Narwa-Mündung; vene keeles varem Гунгербург, Усть-Нарoва^[4]) on linnasisene linn Ida-Viru maakonnas omavalitsuslikus Narva-Jõesuu linnas. Linnaõigused sai 1993. aasta augustis.

Linna kaugus Narvast on 14 kilomeetrit ja maakonnakeskusest Jõhvist 47 kilomeetrit.

Alev nimetati ametlikult Narva-Jõesuuks 1890. aastal. 1. aprillil 1934 liideti Narva-Jõesuu alev jaoskonnana Narva linnaga. 1. mail 1938 jõustunud linnaseadusega sai Narva-Jõesuust Narva linnaosa (ainus selline Eestis). Eesti taasiseseisvumise järel eraldati Narva-Jõesuu Narvast omaette linnaks.

Narva-Jõesuu on tuntud kuurortlinnana, mille hiilgepäevad jäävad aastakümnete taha. Linn paikneb Narva jõe ja merelahe vahelises kolmnurgas, kus sümmeetrilised tänavad on rajatud otse luitemännikusse. Seal on mitu tänapäevast raviasutust (näiteks Narva-Jõesuu sanatoorium) ja puhkekodu. Narva-Jõesuus asub Eesti pikim mereäärne liivane supelrand (7,5 km ja jätkub Narva-Jõesuu linna Meriküla ja Udria randadega).

Ajalugu muuda

Narva-Jõesuu vana tuletorn

Sadam ja tuletorn

Villa Capriccio (1940)

Esimest korda on paikkonda mainitud 1503. aastast pärinevas Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi dokumendis. Aastal 1686 sai paikkond nimeks Hungerburg ("näljalinn"). Legendi järgi andsid kohale sellise nime Saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast mingit sööki.

Narva-Jõesuu kuulus hingeloendites Kudruküla alla ning oli Viru kreisi Vaivara kihelkonna Peetri valla koosseisus.^[5]

1866. aastal toimus alevis tulekahju, milles hävines üle 100 eluhoone, kuid seejärel kavandati uus asula korrapärase plaani alusel. Kuurordina algas Narva-Jõesuu tõus pärast Tallinn–Peterburi raudtee avamist 1870. aastal.

1874. aastast kuni 19. sajandi lõpuni kujundati ja arendati Narva-Jõesuud, kui kuurorti. Ehitati arvukalt erinevas stiilis puidust suvemaju-villasid, kalurikülast suvituskeskuse tegemise mõte pärines Narva linnapealt Adolf Theodor Hahnilt, tööd juhtis Narva linnaarhitekt Aleksandr Novitski, hiljem tema järeltulija Nikolai Opatski. Planeeriti uued tänavad, rajati veevärk, kaevati kuivenduskraavid, suurte kruntidega haljastusega villad ning alevi keskele jäeti looduspargid. Narva ja Peterburi kaupmehed ja töösturid ehitasid omanäolise arhitektuuriga maju, millest kujunes täiesti erilaadne Narva-Jõesuu stiil^[6].

1893. aastal avati Narva-Jõesuus õigeusu kiriku Narva-Jõesuu Püha Suurvürst Vladimiri kirik. Kirikul oli viis vene stiilis kivist kellatorni ja ristikäikudeks mõeldud suletud galeriid. Kirik asus Narva jõe vasemal kaldal ja see ehitati arhitekt A. Ivanovi projekti järgi. 1944. aastal lasid taganevad Saksa väed kiriku õhku.

15. juulil 1900 pühitseti Narva-Jõesuus uus luterlik VELK Eestimaa konsistooriumiringkonna Viru praostkonna Narva-Jõesuu Nikolai kirik, kirik oli ehitatud suvitajatele ning allus alalise adjunktuurina Vaivara kogudusele. Kogudus oli nii eesti- kui ka saksakeelne.

1906. aastal algatas kiriku eestseisus koguduse üldkogus toimunud hääletuse põhjal koguduse palvemaja platsile Narva-Jõesuus, Koidu tänav 19, kooli ehitamise. Valminud koolihoone anti 1907. aastal Narva-Jõesuu Kooliseltsi palvel neile 12 aasta peale rendile. Koolijuhina tegutsesid Ernst Martinson ja Jakob Kents. Õppekeeleks oli vene keel, õpetati koolis ka eesti keelt eesti kirjandust, eesti ajalugu ja geograafiat, sest tuli arvestada ka noorte edasiõppimise võimalusi Narva vene keskkoolides. Narva-Jõesuu oli kahekeelne asula ja seal elas rohkesti venelasi. Narva-Jõesuu koolis töötasid õpetajatena Herman Kalmo, Alfred Liigmann, P. Priimägi, Tuudur Vettik, August Raud, Aleksander Okelmann jt.

Iseseisev Eesti muuda

Esimese maailmasõja järel tulid kuurordi ellu langusperioodid, kuid piirkond säilitas oma kuurordikeskuse staatuse. Maailmasõdade vahel puhkasid Narva-Jõesuus peamiselt narvakad, Eesti kultuuriinimeste ladvik ja jõukam äriseltskond.^[4]

1920. aastal liideti Peetri valla Kudruküla, Vahatküla.ja Schmetske suvituskoht ning Narva valla Magerburgi küla, mis üle Narova jõe, Narva-Jõesuu aleviga.^[7]

Eesti iseseisvumise järel paiknesid Narva-Jõesuus Narva-Jõesuu alevivolikogu,^[8] politseijaoskond, tolli- ja tuletornivalitsused ning oli eesti ja vene algkool. 1925. aastal otsustas majaomanike koosolek muuta Narva-Jõesuu alevi linnaks.^[9] 21. jaanuar 1927 täpsustas Viru maavalitsus, et Naroova-Jõesuu alevi, Naroova valla ja Naroova jõe nimedes Akadeemilise Emakeele Seltsi kaalutlemisel ja maavalitsuse vastava otsuse põhjal 20. nov. 1926 a. prot. nr. 71 §§ll ja 14 tuleb "Naroova" asemel tarvitada ja kirjutada "Narva".^[10]

Narva-Jõesuu alev iseseisva omavalitsusüksusena kaotati 1. aprillist 1934, ja selle administratiiv-piirkonda kuuluv maa-ala arvati Narva-Jõesuu linnaosana Narva linna administratiivpiirkonda.^[11] Narva linna Narva-Jõesuu linnaosavalitsus asus enne teist maailmasõda aadressil Jaan Poska tänav 27.

29. detsembril 1936 teatas Narva linnapea Jaan Lust, et linnavalitsus kavatseb Narva-Jõesuu ümber nimetada Kuurort Narvaks, milline nimi oleks rahvusvaheliselt tuntum ja rahvusvahelise kõlaga. Narva-Jõesuu jaoskonnavalitsus soovis uueks nimeks Narva Rand.^[12] 1938. aasta linnaseadusega sai 1934. aastal Narvaga ühendatud Narva-Jõesuu Narva linnaosaks.

Nõukogude ja Saksa okupatsioonid muuda

1941. aasta sõjategevuses Narva-Jõesuus põletati 56 maja, mahapõlenute hulgas on Narva-Jõesuu rannakohvik, tuntud Pauli haar ja piirivalve hoone ning vana Narva-Jõesuu tuletorn. Kohalik apostlik-õigeusu kirik sai 22 pommitabamust, kuid purunes vaid üks torn. Suvilate kvartal jäi alles, kõik suuremad suvilad Ja kõik puhkekodud jäid täiesti terveks, samuti ka Kuursaal ja Villa Capriccio.^[13]

Teise maailmasõja järgsel Nõukogude ajal taastus Narva-Jõesuu kuurortistaatus ja linna keskuseks kujunes 200 töötajaga sanatoorium. Asula oli populaarne Leningradi elanike seas, kes harrastasid linnas suvilaid üürida. 1961. aastal valmis kolhooside toel ehitatud põllumeestele puhkekodu ning sellest ajast kujunes linn ka eesti ja vene tööliste jaoks tavaliseks puhkekohaks. 1964. aastal suleti Narva-Jõesuu kultuurimaja ja kogu seltsielu toimus edaspidi sanatooriumis. Narva-Jõesuu puhkekoha staatus kinnistus, kui Ministrite Nõukogu ehitas endale randa erihoone.^[4]

Rahvastik muuda

Narva-Jõesuu elanikkond seisuga 1. veebruar 2007 oli 3011 inimest, kellest 76,2% olid venelased, 13,2% olid eestlased ja 10,6% olid muud rahvused. 1. jaanuaril 2014 oli elanike arv 2655.^[14]

Aasta	Kokku	Mehed	Naised
2000	3003	1347	1656
2001	2984	1344	1640
2002	2936	1320	1616
2003	2874	1291	1583
2004	2829	1272	1557
2005	2744	1217	1527
2006	2762	1229	1533
2007	2770	1249	1521
2008	2722	1243	1479
2009	2742	1241	1501
2010	2737	1231	1506
2021	2554	1290	1264