Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib essentsiaalsete biokeemiliste signaalmolekulidega seonduvast; hormoonteraapiates kasutatavate hormoonide kohta vaata artiklit Hormoonpreparaadid ja Hormoonravi

Hormoonid (kreeka ὁρμᾶν (hormān) 'virgutama' 'ärritama') on väga erineva struktuuriga orgaaniliste ja bioaktiivse toimega essentsiaalsete, valdavalt endogeensete biokeemiliste signaalmolekulide rühmad, ka bioregulaatorid, mille struktuur ja funktsioonid mõjutavad mikrokogustes igapäevaselt hulkraksete organismide pea kõikide füsioloogiliste protsesside normaalset toimimist.

Hormoonide kui hormonaaltoimega biomolekulide põhitüübid on järgmised :

Hormoonide hulka loetakse ka organismides hormoonilaadset toimet omavad rasvlahustuvad vitamiinid jpt biomolekulid.

Sisukord

KlassifikatsioonRedigeeri

Heterogeensuse alusel jagatakse hormoonid:Redigeeri

  Pikemalt artiklis Rasvlahustuvad hormoonid
  Pikemalt artiklis Vesilahustuvad hormoonid

Inimesed ja hormoonidRedigeeri

Hormoon ehk sisenõre ehk inkreet onsisenõrenäärmete poolt komplekteeritud ja eritatud bioloogiliselt aktiivne ühend, mis vereringes liikudes avaldab toimet hormooni sihtrakkudele (objektrakkudele), millel on selle ainega sobivad vastuvõtjamolekulid (retseptorid).[1]

Hormoonid osalevad aktiivselt imetajate (taimedel fütohormoonid) rakkude taastootmises ja nendega seotud toimingutes. Hormooniringlus on katkematult seotud väliskeskkonna ning sissesöödavate ainete ja/või sissejoodavate vedelike ja organismi enamiku elundite, kudede, rakkude ja retseptorite ning ka geenide töös ja resistentsuses.

Hormoonid, sarnaselt vitamiinide ja kofaktoritega, on kasvufaktorid ja kasvuinhibiitorid.

Hormoonimolekulid komplekteeritakse inimestel peamiselt seedekulglast (ka veres ringlevast ainesest) saabuvast ainesest ning eritatakse organismi sisenõrenäärmete ehk näärmete poolt, milleks on:[2]

Märkus. Käbikeha ja tüümust ehk harknääret ei loeta mitte alati umbnäärmeiks, sest nende eritusfunktsioonid on paljuski uurimata.

Hormoonimolekule komplekteeritakse ja eritatakse inimestel ka organismi teistes elundites paiknevate rakkude kaudu, näiteks süda, närvisüsteem, magu, maks, peensool, neerud, kaksteistsõrmiksool, lümfisüsteem, platsenta, hüpotalamus.[2]

AjaluguRedigeeri

Hormoonidele sattus 20. sajandi alguses tehtud katsete käigus ootamatult inglise arst Ernest Henry Starling (tuntud ka Franki-Starlingi seaduse avastajana).

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

Kasutatud kirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri