Ava peamenüü

Homoseksuaalsus Vana-Kreekas

Brygose maalija. Alkaios ja Sappho. Atika punasefiguurilise kalathose A-pool. Umbes 470 eKr. Akragasest (Sitsiilia). Rooma koopia kreeka originaalist.Lesboselt pärit poetessi Sappho paljud armastusluuletused on pühendatud naistele. Tema järgi nimetatakse homoseksuaalseid naisi lesbideks (see nimetus ulatub tagasi 19. sajandisse)
Tundmatu autor. Habemega Vana-Rooma mees penetreerimas habemeta noorukit, võib-olla orja. Vanarooma reljeef. Warreni karika A-pool. 1. sajandi esimene pool. Leitud väidetavalt Jeruusalemma lähedalt Bittirist (Bethther). Hõbe. Briti Muuseum, ülemine korrus, ruum 70.
Vanakreeka mees (paremal, lühikeste juustega) ja teismeline nooruk (vasakul, pikkade juustega) reitevahelises ühtes. Mustafiguuriline atika karikas. Vana-Kreeka, 550–525 eKr. Louvre, kreeka, etruski ja rooma mälestiste osakond, Sully tiib, Campana galerii, ruum 39. Campana kogust, saadud 1861
Sümpoosion. Detail freskost Sukelduja haua põhjaseinalt Paestumist (kreeka koloonia Itaalias).

Õhtumaa kõige vanemad mälestised (kirjandusteosed, kunstiteosed ja müüdid) samasooliste erootilistest suhetest on pärit Vana-Kreekast. Sageli tuuakse omasoolist armastust Vana-Kreekas homoseksuaalsuse sallimisi musternäiteks, kuid üksikasjades osutub lugu keerukamaks.

Pederastia oli ühiskonnas ühemõtteliselt aktsepteeritud ning osalt isegi soositud. Ühevanuste ja võrdse staatusega meeste vahelisi seksuaalseid suhteid ei peetud Ateena mõju all olevates polistes soovitavateks, kuid neid vähemalt salliti.

AllikadRedigeeri

Meeste homoseksuaalsuse kohta on allikaid suhteliselt rikkalikult, naiste homoseksuaalsusest räägivad ainult mõned lüürilised luuletused, lähemalt on sellest teada ainult Sparta kohta. Homoseksuaalsusest räägivad paljud kirjandusteosed, selle kohta on ürikuid ja kunstilisi kujutisi.

Hilisarhailisest ja varaklassikalisest ajajärgust pärineb palju luuletusi. Homoseksuaalusest räägivad Atika komöödiad. Seda käsitleb Platon. Tähtis allikas on Aischinese kõne Timarchose vastu. Asjast räägib ka palju hellenismi- ja roomaaegseid luuletusi. Suur hulk väga ühemõttelisi epigramme pederastiast pärineb Sardese Stratonilt.

Allikad ei jaotu geograafiliselt ühtlaselt. Kõik klassikalise ajajärgu allikad pärinevad Ateenast, klassikaeelsed ja hellenistlikud allikad pärinevad kõikjalt kreeka maailmast.

Kujutavas kunstis on kõige olulisemad vaasimaalid.

AteenaRedigeeri

Klassikalise ajajärgu Ateena oludest saab allikate järgi suhteliselt ühemõttelise pildi. Vanema mehe erootilist ja seksuaalset armastust murdeealise poisi vastu peeti arhailisel ja varaklassikalisel ajajärgul ühiskonnas legitiimseks ning osalt seda isegi soositi.[1][2] Säärased armusuhted on paljude luuletuste teemaks. Vaasimaalidel on kujutatud nii suguakti kui ka seda, kuidas vanem partner nooremale kingitusi toob. Vanemat partnerit nimetatakse allikates erastēs (armastaja), nooremat (erōmenos). Klassikalisel helleni pederastial oli tõenäoliselt ka pedagoogilisi taotlusi ja aspekte: nooruk pidi armusuhtes vanema sõbraga omandama aretē (mehevooruse).[3][4] See hõlmas peale sõjalise tubliduse, julguse ja ühiskondliku maine retoorika, mütoloogia või ajaloo alaseid teadmisi.[5] Juba varasemas kirjanduses osutas Erich Bethe sellele, et seda institutsionaliseeritud poistearmastuse vormi praktiseeriti peamiselt ülemkihis ning erōmenoi olid tavaliselt 12- kuni 18-aastased. Seevastu olid omasoolised suhted Ateena täiskasvanud kodanike vahel ühiskonnas põlu all ning peeti aututeks[6], kuid nähtavasti ei peetud neid kuriteoks.

Aischinese esimene kõne on eriti tähtis dokument meeste omasoolise armastuse kohta. Timarchosele heideti ette, et ta oli prostituut, st ta etendas suhetes passiivset rolli. See, et talle seda süüks pandi, näitab ühemõtteliselt, et vabana sündinud (polise kodanikuõigusega) ning poisieast välja kasvanud meeste puhul suhtuti seksuaalsesse passiivsusesse negatiivselt. Seksuaalselt passiivselt käituvaid vabasid, täiskasvanud ning Ateena kodanikuõigusega mehi nimetati (analoogselt teiste polistega) kinaidoi, mis tähistab eetiliselt negatiivsel kujul vabana sündinute seksuaalset passiivsust, nimelt naisetaolisuse, häbiväärsuse ja häbituse mõttes.[7][8] Elke Hartmann ütleb: "Neid, kes ihaldasid mehi, kes on erōmenos'e east välja kasvanud, pilgati naisetaolisteks."[9] Selline suhtumine tuleneb võib-olla ka asjaolust, et üks kahest armastajast pidi olema passiivses rollis, käituma kui kinaidos. Ka roomlastel oli analoogne sõna cinaedus, mis oli tõenäoliselt hellenistlikul ajajärgul kreeka keelest laenatud ([[Homoseksuaalsus Vana-Roomas).[10]

Ateena seaduse järgi ei tohtinud Ateena kodanik olla prostituut; see võis viia kodanikuõiguste ja mõjuvõimaluste kaotuseni.[11] Metoikidel (võõramaalastele) oli võimalik ilma ühiskonna karistuseta olla sugulises läbikäimises passiivses rollis, sellepärast oligi enamik meesprostituute Ateenas metoigid või orjad.[12] Prostituutidest metoikidel oli keelatud olla riigiametitest ja rahvakoosolekul kõnelda.[12]

Vanem partner pidi pederastia puhul, samuti suhte puhul metoigi või orjaga, olema aktiivne, noorem passiivne. Eriti komöödiates pilgati passiivseid, "naisetaolisi" partnereid; muidugi tehti seal seksuaalsus üldse naeruväärseks. Thomas K. Hubbard juhib tähelepanu sellele, et mõned allikate liigid eriti Ateena demokraatia ajast (pärast 462. aastat pKr), nagu mõned Atika komöödiad ja poliitilised kõned, kujutavad ka seni nähtavasti aktsepteeritud traditsioonilist klassikalist pederastiat halvas valguses, nimelt "aristokraatliku" institutsioonina, mis viib lõpuks noorukite "naisestumise" ja "korrumpeerumiseni", nii et nad ei suuda tulevikus poliitikutena linna juhtida.[13] Et sellised hinnangud esinevad siiski ainult allikates, mis on suunatud eeskätt Ateena deemose laiadele kesk- ja alamkihtidele ja võtavad "aristokraatiavastase" hoiaku, tuleb selliseid puhtnegatiivseid hinnanguid näha esmajoones 5. sajandi teise poole ja 4. sajandi alguse eKr sisepoliitilise võitluse valguses.

Pederastia oli kasutusel kasvatusmeetodina. Platon kiitis seda "Phaidroses" ja "Pidusöögis", kuid "Seadustes" pani ette see keelata[14].

"Pidusöögis" võrdsustab Platon homoseksuaalsuse aktsepteerimist demokraatiaga ning selle keelamist, öeldes, et homoseksuaalsus on häbiväärne barbaritele nende despootlike valitsuste tõttu, nii nagu ka filosoofia ja sport, sest nähtavasti pole valitsejate huvides, et nende alamate vahel oleks suur sõprus.

Aristoteles ei nõustunud "Poliitikas" Platoniga, et homoseksuaalsus tuleb kaotada (2, 4). Barbarid, näiteks keldid, pidasid homoseksuaalsust eriliseks auks (2.6.6), kreetalased kasutasid seda rahvaarvu reguleerimiseks (2.7.5).

Poetess Sappho, kes oli pärit Lesboselt, pühendas naistele armastusluuletusi. 19. sajandil hakati seetõttu rääkima lesbilisest armastusest (siit ka lesbide nimetus). Paljude tema luuletuste lüürilised tegelased räägivad vastastikusest või vastamata kirest ja armastusest naiste vastu, kuid naistevahelisi seksuaalkontakte mainitakse vähe, ja needki mainimised on vaieldavad.[15] Sappho luules peetakse Aphroditet lesbiliste armastajate kaitsejumalannaks.[16]

Vana-Kreekas ei olnud homoseksuaalsuse ja heteroseksuaalsuse eristust. Peeti loomulikuks, et ilus keha ja suurepärane iseloom on erootiliselt ligitõmbavad sõltumata soost. Mõnede isikute, näiteks Aleksander Suure ja stoik Zenoni puhul märgiti ära seksuaalset huvi ainult poiste ja meeste vastu. Seda peeti maitse ja eelistuse asjaks, millel pole moraalset tähtsust. Küll aga peeti moraalselt oluliseks mõõdukust seksuaalsuses.

Tehti vahet aktiivse ja passiivse rolli vahel. Passiivset rolli, eriti penetratsiooni puhul, peeti vabadele kodanikele häbistavaks. Orjade, naiste ja habemeta noorukite puhul ei olnud sel moraalset tähtsust. Täiskasvanud meeste vahelisi armusuhteid siiski oli ja neile ei vaadatud väga halvasti. Ligitõmbavust meestele peeti sageli mehelikkuse märgiks. Homoseksuaalseid suhteid omistati Zeusile ja teistele jumalatele ning näiteks ka Achilleusele ja Heraklesele.

Ideaalseks homoseksuaalseks suhteks peeti pederastiat täisealise mehe (armastaja, erastēs) ja habemeta nooruki (armastatu, erōmenos) vahel. Selline suhe oli reglementeeritud. Oli ette nähtud kurameerimise rituaal, mille juurde käis muuhulgas kingituste tegemine (võidi kinkida näiteks kukk). Armastaja pidi näitama, et ta ei ole armastatust huvitatud ainult seksuaalselt. Armastatu ei tohtinud kergesti järele anda. Kui konkureeris mitu armastajat, pidi ta valima õilsama. Sageli kasutati penetratsiooni asemel reitevahelist ühet, näod teineteise poole pööratud. Kui armastatul hakkas habe kasvama, tuli armuvahekord lõpetada.

Suhtumine homoseksuaalsusesse oli piirkonniti erinev. Mõnel pool Joonias ei olnud see soositav, seevastu Elises ja Boiootias (sealhulgas Teebas) oli see heakskiidetav. Teebas oli ka 500 homoseksuaalsest armastajast koosnev väeüksus, mis oli vapruse poolest kuulus ("Pidusöögis" soovitas Platon just niisugust väeüksust).

ViitedRedigeeri

  1. Carola Reinsberg. Ehe, Hetärentum und Knabenliebe im antiken Griechenland, München 1989, lk 165–167, 170–178.
  2. David Greenberg. The Construction of Homosexuality, Chicago 1988, lk 147–151.
  3. Carola Reinsberg. Ehe, Hetärentum und Knabenliebe im antiken Griechenland, lk 170–178.
  4. Erich Bethe. Die dorische Knabenliebe, ihre Ethik und ihre Idee. – Andreas Karsten Siems (toim): Sexualität und Erotik in der Antike (Wege der Forschung, kd 605), 2. trükk, Darmstadt 1994, lk 34–38.
  5. Andreas Mohr. Eheleute, Männerbünde, Kulttransvestiten. Zur Geschlechtergeschichte germanischsprachiger gentes des ersten bis siebten Jahrhunderts, Frankfurt a. Main 2009, lk 87.
  6. Andreas Mohr. Eheleute, Männerbünde, Kulttransvestiten, lk 89.
  7. Thomas K. Hubbard. Homosexuality in Greece and Rome. A Sourcebook on basic Documents in Translation, Los Angeles 2003, lk 6/7.
  8. John J. Winkler. The Constrains of Desire: The Anthropology of Sex and Gender in Ancient Greece, New York 1990.
  9. Elke Hartmann. Homosexualität. – Der Neue Pauly. Enzyklopädie der Antike, kd 5, Stuttgart, Weimar 1998, vg 704.
  10. Thomas K. Hubbard. Homosexuality in Greece and Rome, lk 7.
  11. J. M. Rainer. Zum Problem der Atimie als Verlust der bürgerlichen Rechte insbesondere bei männlichen homosexuellen Prostituierten. – Revue Internationale des Droits de l'Antiquité, 33 (1986), lk 89–114.
  12. 12,0 12,1 Elke Hartmann. Homosexualität, vg 705.
  13. Thomas K. Hubbard. Homosexuality in Greece and Rome, lk 8/9.
  14. Sesdused 636d, 835e
  15. Denys Page. Sappho and Alcaeus, Oxford UP, 1959, lk 142–146.
  16. Conner, Randy P. Cassell's Encyclopedia of Queer Myth, Symbol and Spirit. UK: Cassell, 1998, lk 64.

KirjandusRedigeeri