Ava peamenüü

Holokaust Pärnus seisnes inimsusvastastes kuritegudes Pärnus peamiselt 1941. aastal, vähem ka 19421944.

Sisukord

Beti aitRedigeeri

Pärnus arreteeriti juute 1941. aasta juulis. Arreteerituid paigutati Beti aita, mis oli kohandatud kommunistlikes kuritegudes kahtlustatavate kinnipidamispaigaks[1], samuti Pärnu vanglasse. Neid peeti kinni koos teiste vahialustega.

Vangide olukord Beti aidas oli raske. Eesti Politsei arhiivimaterjalide hulgas leidus mitu juudi rahvusest kodanike kollektiivset ja üksikavaldust, kus nad kaebavad politsei juhtkonnale viletsuse üle, mis neil tuli taluda Pärnu koonduslaagris.[2]

Nende dokumentide tekstid on siinjuures täielikult ära toodud:

Pärnu linna ja maakonna Politseiülemale

Palve

Raske olukord sunnib meid Teie poole pöörduma suure palvega. Meie kõik, lapsed, naised ja mehed, kannatame väga puuduliku riietuse ja pesu all, jalanõud on peaaegu kõigil kandmiseks kõlbmatud.

Meid vahistati juulis palaval ilmal, ei öeldud, mida kaasa võtta, see pidi olema mõneks tunniks, ülekuulamiseks; mõned on isegi töölt tulles tee pealt kaasa võetud.

Nüüd oleme juba peaaegu 6 nädalat vahialused, moraalselt ja füüsiliselt purustatud. Sellises seisukorras väikeste laste kannatusi, nälga ja haigusi pealt vaadata on emadele hirmus raske ja valus. Sügis ja talv lähenevad, ööd on külmad; ei ole millega ennast katta ega midagi pea alla panna. Laps ei saa aru oma seisukorrast; ta ainult nõuab süüa ja sooja riietust. Pisarsilmil palume Teie kaastunnet, sest oleme kõik Eestis sündinud ja kasvanud, oleme lojaalsed kodanikud ja armastame oma kodumaad kogu südamest. Palume veelkord inimlikkuse nimel Teie lahket kaasabi, et saaksime oma vajaliku riietuse kodust ära tuua. Loodame, et Teie meie rasket seisukorda mõistate ja meie palvele vastu tulete

Kõige austusega kõik juudisoost lapsed ja naised

Pärnus, 5. [aug mahatõmmatud] sept. 1941. a.[2][3][4]

Täiskasvanute hukkamineRedigeeri

Pärnu linna ja Pärnu maakonna politsei juht Augustin Orgusaar saatis 1941. aasta 9. septembril kinnipidamiskohtade inspektoritele ettekirjutuse koostada saksa keeles kõigi Pärnus arreteeritud juutide kohta nimekiri. Nimekiri koostati ja saadeti samal päeval, s. o. 9. septembril 1941, kooskõlastamiseks. Nagu väidavad Nõukogude allikad, olevat eestlastest valvurid üles näidanud initsiatiivi vangide hukkamiseks[5].

Samad allikad väidavad, et hukkamiseks moodustati grupp Omakaitse liikmetest ja politseinikest. Hukkamiseks olevat valitud linna keskusest 5–8 kilomeetri kaugusel asuv Reiu, Tammiste ja Rae mets.[5]

Need väited põhinevad Nõukogude kohtule antud tunnistustel, nagu järgmine, Augustin Reinvaldi 1962. aasta 16. aprillil antud tunnistus:

„"1941. a. septembris hoiatas politseiprefekt kapten Orgusaar mind, et ma järgmisel päeval vara hommikul tuleksin koos relvaga Omakaitse staapi. Nimetatud ajal ilmusin Omakaitse staapi, kusjuures mul oli kaasas vintpüss ja padrunid. Staapi kogunes kolmkümmend-nelikümmend Omakaitse liiget ja politseitöötajat. Käsu peale istusime autodesse ja sõitsime Pärnu linnavanglasse. Autod peatusid vangla väravate juures. Tänavale pandi välja valvepostid. Osa Omakaitse liikmeid läks vangla õue, osa aga jäi tänavale autode juurde. Mina isiklikult seisin vangla värava juures. Mõne aja pärast hakkasid vanglast välja tulema arreteeritud. Nägin, kuidas leitnant Kiilas koos mõne Omakaitse liikmega hakkas keset vangla õue vahialuseid kinni siduma. Algul sidusid nad igal vangil käed selja taha, pärast aga seoti kõik vangid omavahel ühe pika köiega kokku. Üldse toodi välja umbes kuuskümmend inimest. Kõik vahialused olid mehed. Suurem osa olid juudid, Pärnu elanikud. Paljusid neist tundsin näo järgi, mõningaid perekonnanimede järgi, nagu Goldberg, kelle isal oli Pärnus valmisriiete ja riidekauplus; mütsitegija Bub, segakaupluse omanik Kahn ja mütsipoe omanik Kuschner. [Vaata: 1941–1944 hukkunud Pärnu juutide loend.] Kõik vahialused pandi autodesse ja me sõitsime Riia maanteed mööda Riia suunas. Üheksandal kilomeetril keerasime maanteelt vasakule ja peatusime varsti. Kapten Teder Omakaitse staabist valis välja kümme inimest Omakaitse liikmete ja politseinike seast, nende hulka kuulusin ka mina. Meid viidi mööda metsasihti männimetsa, väikeste liivaküngaste keskele kaevatud augu juurde. Auk oli suur ja sügav. Augu pikem külg jooksis paralleelselt Reiu mõisa viiva teega, lühem külg oli raudteega risti. Nagu ma mäletan, kuulusid vangide mahalaskmiseks väljavalitud kümne hulka peale minu Leetsaar, Kolla, H. Targu, Matsina ja Sulbi. Meid pandi augu ette seisma sinnapoole, kus oli august välja loobitud mullast vall. Vahialused aga viidi augu vastaskülje äärde. Sel viisil oli auk meie vahel. Seotud kätega vangid pandi augu äärele seisma, seljaga meie poola. Edmund Kuusiku käskluse peale lasksime nad maha. Nagu alati, tulistasid ka seekord ühte vahialust kaks meest – üks pähe, teine selga. See kordus niikaua, kuni kogu vangide partii oli maha lastud. Vahialused ei osutanud mahalaskmise eel mingit vastupanu. Ainult siis, kui augu juurde toodi grupp, kelle hulgas oli Goldberg, pöördus ta näoga meie poole ja hüüdis kõva häälega: "Maha Hitler!" Sel ajal anti käsklus: "Tuld!" ja Goldberg kukkus koos teistega auku...

Järgmine kord sõitsin ma mahalaskmisele samuti 1941. aasta septembris, varsti pärast Reiu metsas käimist. Sel korral olid vangla õues ainult juudi naised. Nad tulid vanglast välja koos oma asjade – kohvrite ja kompsudega. Neil kästi jätta asjad vangla õuele, mitte aga endaga kaasa võtta. Nad hakkasid vastu ja tõusis lärm. Siis öeldi naistele, et asjad tuuakse teise masinaga järele. Naiste rahustamiseks öeldi neile, et nad viiakse kas Viljandi või Riia laagrisse. Kokku oli neid umbes kolmkümmend. Kinni neid ei seotud ja kõik pandi autodesse istuma. See toimus varahommikul, oli veel päris pime. Vanglast sõitsime mööda Riia maanteed Riia poole ja keerasime pärast kümnendat kilomeetrit maanteelt paremale, metsasihile. Mööda seda sihti sõitsime kolmsada, nelisada meetrit ja peatusime. Seal valiti jälle välja 10-liikmeline grupp, kes pidid vahialuseid maha laskma. Gruppi kuulusid peale minu, Augustin Reinvald, Reima, Sulbi ja Matsina, teisi ma ei mäleta. Augu juures andis mahalaskmiseks käsklusi Edmund Kuusik. Sellest kohast, kus peatusid masinad, oli auguni umbkaudu kakskümmend meetrit. Auk oli kaevtud Rae männikusse. Pikema küljega oli auk merekaldaga paralleelne. Autodest toodi augu juurde esimene grupp naisi, kus oli viis inimest. Nad pandi augu äärde seisma seljaga meie, näoga mere poole. Mina seisin koos teiste mahalaskjatega augu teisel äärel. Edmund Kuusiku käskluse peale andsime naistegrupi pihta kogupaugu ja nad kukkusid auku. Kui enne esimese viie naise mahalaskmist käitusid kõik naised võrdlemisi rahulikult, siis pärast seda kogupauku hakkasid nad karjuma ja nutma.

Järgmine grupp naisi keeldus augu juurde minemast. Siis hakati neid väevõimuga augu juurde viima, tiriti kättpidi, tõugati tagant. Nad nutsid, karjusid midagi, kuid peamiselt juudi keeles, ja ma ei saanud sellest aru. Seetõttu teise grupi augu juurde viimine venis. Mul on meeles selline fakt: teises või kolmandas grupis oli Levini-nimeline juuditar [See võis olla Chaya Levin.], kellel oli Pärnus kööginõude kauplus; ta oli umbes 30-aastane ja ma tundsin teda. Kui neid augu juurde viidi, pöördus Levin meie poole ja nägi Matsinat, kes seisis minuga ühes rivis. Matsinate ja Levinite perekonnad käisid omal ajal läbi. Levin küsis: "Matsina, kas sina lased mu maha?" Ja ta jooksis ümber augu ning tormas Matsina juurde, et teda emmata. Kuid need Omakaitse liikmed, kes tõid naisi autodest augu juurde, kiskusid Levini Matsinast eemale ja viisid ta tagasi augu teisele äärele ning me lasksime Edmund Kuusiku käskluse peale selle grupi maha. Edasi polnud enam mingit korda, kuna naised ei läinud enam käsu peale augu äärde. Need, kes olid nooremad, hoidsid elatanud naistel käe alt kinni. Kõik nutsid. Vaatamata sellele viidi nad 5-inimeseliste gruppide viisi augu juurde ja lasti maha."[6]

Beti aida komandant Gebe kandis oma 1941. aasta 4. oktoobri kirjas nr. 80 ette Pärnu linna Omakaitse ülemale kapten Heinrich Kubule, Viktor Koerni mantlipärijale, et sel päeval kell 11 tappis Omakaitse liige, laagri valvur Georg Põhjakas laagri ruumides vintpüssist juuditari Eide Matskina.[6]

Pärnu Poliitiliste vangide Laagri Komandandile

Herbert Hansu pg. Põhako

elukoht Pärnus Jaani 2

palve

Olen juba üle nädala raskekujulises reumas, mis muutus viimaseil päevil äärmiselt tõsiseks ja valurikkaks. Mõlemad jalad on paistetanud, krampi kiskunud ja liikumisvõimetuks muutunud. Valud on kehas ja kätes, eriti piinavad aga on nad jalaliigestes. Palavik on vahel nii kõrge, et kaotasin meelemärkuse. Praegustes oludes on mul elu ja ravimine äärmiselt raske, kuna pean lamama kõval põrandal ja mind kantakse välja kui vaja. Tunnen end väga nõrgana ja kardan, et see võib jääda mulle eluaegseks haiguseks, kui seda ei saa kiiresti ravida. Palun tungivalt teie abi, et mind viidakse haiglasse, või kui haiglas puudub vaba ruum, siis koju ravimisele. Pärnus 6. okt. 1941

[Allkiri.][7]

Kõigile neile palvetele ja kaebustele ei pööratud mingit tähelepanu. Veel enam, vastuseks ülaltoodud kaebustele järgnes Omakaitse ülemalt Heinrich Kubult laagri komandandile range korraldus võtta arreteerituilt ära väärtasjad. Selles korralduses öeldi: "Mulle sai teatavaks, et vangilaagris ja haiglas on vahialustele jäetud alles mõned väärtasjad, nagu näiteks kellad ja isegi raha. Käsin ilma viivituseta vahialustelt väärtasjad ära võtta ja anda need kuni edaspidise korralduseni hoiule. Viia sisse range arvestus, et vältida segadust."[8]

Laste hukkamineRedigeeri

Väga austatud

härra Vanglate Inspektor.

Jällegi oleme sunnitud pöörduma Teie poole suure palvega, sest meid kõiki ei suutnud rahuldada kolmest perekonnast säilinud riietusesemed. Meie korterid on tühjendatud, oleme jäetud varanduseta. Usume siiski, et inimestena on meil ja meie lastel õigus kehakattele ja jalanõudele ja teistele hädavajalistele esemetele. Nagu te teate, ei võimaldatud meile vahistamisel midagi kaasa võtta. Selle tagajärjel tekkiski väljapääsmatult raske olukord. Meile kättetoimetatud asjade hulgas ei leidunud midagi lastele ja lapsed on meile emadele praegu raskeim küsimus, kuna talv on lähenemas.

Loodame, et leiate võimaluse ka meie või teiste perekondade esemetest kõige vajalikumad talveriided, pesu ja jalanõud meile kätte muretseda. Palume Teid südamest meie palvele vastu tulla.

Austusega Pavlovski, Permand, Bloch, Birnik, Binnmann, Margolius, Brenner, Salkind, Salkind, Ella Goldberg, Bub, Lebin, Hanna Hirschfeldt, Rosa Goldberg, ?, Helene Levin.[9][10]

Nagu väidavad Nõukogude allikad, mürgitati vangis hoitud lapsed 2. novembril 1941 Pärnu sünagoogis ning nende emad lasti Raeküla metsas maha.[11][12][13][14]

Saima Vaher, Võiste elanik Pärnumaalt, kes elas sõja ajal sünagoogist paar kvartalit eemal, kuulis juttu, mida tema emale olevat rääkinud üks vangivalvur: "Kui ruumi, kus olid lapsed, lasti gaasi, siis see ei surmanud neid, nad vingerdasid. Siis tulid kohale arstid, kes süstisid nad surnuks."[3][14]

Hommikul laaditi laste laibad autodele ja veeti Reiu metsa ühishauda.[14]

Pärnu lapsed, kes mõrvati Pärnu sünagoogis 2. novembril 1941Redigeeri

Väljavõte "Nimekirjast Pärnu Prefektuuri poliitilise politseiala juhataja tegevuspiirkonnas eksekuteeritud isikute kohta" (Pärnus 16.jaan.1942. Nr.3-5) Originaal: ERA.F.R-64.N.1.S.94.L.26-30

1. Bell, Nossan, s.a.1928, aadress Malmö 9, eksekuteeritud 02.11.1941. 2. Bloch, Leie, 1929, Malmö 9, 02.11.1941 3. Bloch, Mirjam, 1933, Malmö 9, 02.11.1941 4. Bub, Fanni, 1925, Possieti 12, 02.11.1941 5. Goldberg, Josi, 1939, Aia 12, 02.11.1941 6. Goldberg, Liia, 1935, Poska 5, 02.11.1941 7. Godberg, Rena, 1938, Poska 5, 02.11.1941 8. Gorfinkel, Hirsch, 1925, Sadama 13, 26.07.1941 9. Haitov, Rahel, 1933, Rääma 3, 02.11.1941 10. Hirsfeldt, David, 1930, Aia 28 02.11.1941 11. Hirsfeldt, Irene, 1926, Aia 28, 02.11.1941 12. Hirsfeldt, Renata, 1938, Aia 28, 02.11.1941 13. Hurvits, Hersch, 1929, Tallinn, 02.11.1941 14. Hurvits, Mirjam, 1931, tallinn, 02.11.1941 15. Klein, Etel, 1931, Roosi 9, 02.11.1941 16. Klein, Reisel, 1933, Roosi 9 , 02.11.1941 17. Kuschner, Taube, 1941, Tallinna mnt. 5, 02.11.1941 18. Leesik, Haim, 1926, Tali v., 02.11.1941 19. Leesik, Hirsch, 1926, Tali v., 02.11.1941 20. Levin, Daisi, 1930, Kooli 3b, 02.11.1941 21. Levin, Joosef, 1928, Aisa 2, 02.11.1941 22. Margolius, Liina, 1932, Riia mnt.39, 02.11.1941 23. Margolius, Meeri, 1929, Riia mnt.39, 02.11.1941 24. Margolius, Rosa, 1926, Riia mnt.39, 02.11.1941 25. Margolius, Tsilla, 1925, Riia mnt.39, 02.11.1941 26. Pavlovski, Abram, 1934, Kalevi 34, 02.11.1941 27. Pavlovski, Aron, 1926, Kalevi 34, 13.07.1941 28. Salkind, Daniel, 1930, S.Kuke 40, 02.11.1941 29. Salkind, rosa, 1927, S.Kuke 40, 02.11.1941 30. Salkind Saara, 1928, S.Kuke 40, 02.11.1941 31. Smiloi, Ette, 1934, Malmö 8, 02.11.1941 32. Smiloi, Jakob, 1939, Malmö 8, 02.11.1941 33.Haitov,Ester,1924,Rääma 3<r33ef>[ERA.F.R-64.N.1.S.94.L.26-30.]</ref>[3]

Noor juuditar Beile Ratut elas Pärnu-Jaagupis nõdramõistulike laste kasvatusasutuses Nain. Novembris 1941 saatis Naini juhataja Sotsiaaldirektooriumile järelepärimise Beile saatuse kohta. Sotsiaaldirektoorium kirjal Politsei ja Omakaitse Valitsusele (mida juhtis kolonelleitnant Eduard Reissaar) on märge: "on selge, et juut ei saa jääda." Varsti tuli korraldus juudi tütarlaps Tallinna Keskvanglasse saata. Käsk täideti. Ülekuulamisprotokollis on kirjas: "Juut Beile Ratut on degenerant kehaliselt ja vaimselt, mille tõttu pole võimeline andma pikemat seletust enda isiku kohta." Beile isa hukati samuti 1941. aastal.[3]

SüüdistatudRedigeeri

Kommunistide poolt on hukkamistes süüdistatud Eesti Politsei prefekt Augustin Orgusaar, Omakaitse ülem kapten Heinrich Kubu, Poliitilise Politsei juht Kotkaristi kavaler Heinrich Koop (Hendrik Koop) jt. Otseselt mõrvasid juute omakaitselased Edmund Johannes Kuusik, Julius Viks, Theodor Kaldre, Augustin Reinvald, Aleksander Mänd, Voldemar Leetsaar, Juhan Koger, Mihkel Matsina, ? Kala, Oskar? Sulbi, Paul Tambert, Andrei Karu, Evald Allikson, Elmar Põld, ? Tiidu, Juhu Kiilas, Jüri Kõrnas, ? Reimaa, ? Ilves, Roland Rand, Reinhold Glükman, Aleksander Jaaniste, Nikolai Kolla, Mihkel Kärmas, Karl Leetsi, Karl Lilleste, Johannes Pärn, Mati Pärnpuu, Villem Raid, Arseni Seli, Heinrich Targu, Veljo Teder, August Tiider, Arkadi Valdin jt.[3]

10.15. detsembrini 1962, Nõukogude okupatsiooni ajal, toimus Pärnus avalik kohtuprotsess Edmund Johannes Kuusiku, Augustin Reinvaldi, Julius Viksi, ja Theodor Kaldre kriminaalasjas. Kohus süüdistas, et kohtualuste osavõtul mõrvasid Pärnumaa Omakaitse liikmed sakslaste juhtimisel üle 1 000 inimese. Isikud mõisteti süüdi. Selle kriminaalasja kohtuliku uurimise materjalid avaldati ajakirjanduses.[6]

ViitedRedigeeri

  1. Leele Välja. Pärnu. Tallinn 2008.
  2. 2,0 2,1 Ajalugu ei ole ainult minevik. Minevik ei ole veel ajalugu lk 100–101
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Piret Udikas, Juudi lapsed hukati Pärnu sünagoogis.
  4. ERA, f. 365 S/R-432, nim. 1, fol. 1, l. 134
  5. 5,0 5,1 ERA, f. 365 S/R-932, nim. 1, fol. 1, l. 4, 57, 62–67, 83.
  6. 6,0 6,1 6,2 ERA, f. 365 S/R-932, nim. 1, l. 20
  7. ERA, f. 365 S/R-932, nim. 1, fol. 1, l. 10
  8. ERA, f. 130 S/R-207, nim. 1, fol. 3.
  9. Eugenie Gurin-Loov. Eesti juutide katastroof. Tallinn: Horisont, 1994. Lk 47–48.
  10. ERA, f. 365 S/R-932, nim. 1, fol. 1, l. 33
  11. Estonian Jewish Museum.
  12. Teise Maailmasõja aegse juudivastase poliitika rakendamine Eestis.
  13. Workshop "Ten Commandments" – telecasts on Holocaust theme.
  14. 14,0 14,1 14,2 E. Gurin-Loov. "Suur häving. Eesti juutide katastroof 1941." Tallinn 1994.

VälislingidRedigeeri