Hing (Vana-Egiptus)

Hing

Egiptuse mütoloogias koosnes inimhing seitsmest osast: ren, sekhem, akh, ba, ka, sheut ja sekhu.

Egiptlased pidasid akhi, bad ja kad hinge surematuteks osadeks. Samas, kuigi see võib tunduda paradoksina, võisid need ainult siis ellu jääda, kui maist keha säilitati korralikult. Näiteks ba ei saanud naasta kehasse, kui see oli kõdunenud ning äratundmatu ning seega oli ba sunnitud igavesti ekslema; siit ka laipade mumifitseerimise vajadus.

Ren (nimi)

Nimi anti isikule sünnil ning see elas seni, kuni nime kasutati. Siit selgub ka, miks tehti suuri pingutusi, et säilitada nime, asetades selle paljudesse kirjutistesse. Näiteks on osa "Hingamiste raamatust" (umbkaudne tõlge), mis on "Surnute raamatu" järeltulija, pühendatud nime jäävuse kindlustamisele. Tihti kasutati erilist märgistust, et ümbritseda ning kaitsta nime igavikuks. Vastandina raiuti surnud riigivaenlaste, nagu Akhenaten, nimed monumentidest välja.

Sekhem

Sekhem oli lahkunu energia, jõud ja valgus.

Akh

Akh (säraja, helkija) oli mõiste, mis varieerus Egiptuse uskumuste pika ajaloo vältel. Algselt oli see ka ja ba muutumatu ühendumine pärast füüsilise keha surma. Selles mõistes sarnases akh kummitusega. See sai osaks akh-akhist- teiste inimeste, jumalate ning loomade hingede kogumist. Selles süsteemis oli akh inimese tahk, mis ühines jumalatega allilmas, olles surematu ning muutmatu.

Hilisemates uskumustes arvati, et ka muutub akhiks ja baks pärast surma selle asemel, et ühineda baga, saades akhiks. Selles perioodis pidavat akh usutavalt veetma mõnda aega allilmas enne naasmist ning taassündi kana, saades uue ba.

Akhi eraldumine ning ba ja ka ühinemine toodi esile pärast surma, tehes vastavaid ohverdusi ning teades tõhusat loitsu; siiski säilis oht "surra uuesti". Egiptuse n-ö matusekirjandus oligi suunatud surnute aitamisele, et teistkordset surma vältida.

Alternatiiv: khu

Ba (hing/iseloom)

 Pikemalt artiklis Ba (vanaegiptuse usund)

Ba oli mõnes mõttes kõige lähedasem lääne nägemusele hingest, kuid see oli samas ka kõik, mis teeb inimese ainulaadseks ja isikupäraseks, sarnanedes iseloomu mõistega. (Selles mõttes on ka võimalik, et elutud olendid omavad bad, unikaalset karakterit, ning tõepoolest viidati Vana Kuningriigi püramiididele kui nende omanike badele.) Nagu hingki, oli ba osa inimesest, mis elas edasi pärast maist surma ning seda on tihti kujutatud inimpeaga linnuna, kes lendab hauast välja, ühinemaks kaga hauataguses elus.

Nagu ka inimestel, võis jumalustel olla ba, kuid nende puhul seostati seda veel enam nende võimu, reputatsiooni ning ülevusega. Kui jumal sekkus inimasjadesse, öeldi, et jumalate bau (ba mitmus) on töös. Selles suhtes peeti vaaraot jumalate baks.

Ka (kehaline eksistents/elujõud)

Ka mõiste kujutas elavat ning surnut eristavat elujõudu; surm saabus ka kehast lahkumisel. Arvati, et jumal Chnum lõi ka või siis anti see lastele edasi isa sperma kaudu.

Egiptlased uskusid, et kad hoiti alal toidu ning joogiga. Sellel põhjusel ohverdati surnutele sööki-jooki, kuigi sel puhul tarbiti ära ohverduste ka, mitte füüsiline osa.

Sheut (vari)

Isiku vari oli alati kohal. Inimesel ei ole võimalik elada ilma varjuta ning vari ei saa eksisteerida inimeseta. Sheuti kujutati väikese mustaks värvitud inimfiguurina.

Alternatiiv: khaibit

Sekhu

Inimese jäänused, füüsiline keha.