Hinajaana
Hinajaana[1] (sanskriti keeles hīnayāna ‘väike sõiduk’; tiibeti keeles theg dman; hiina keeles ⼩ 乘 xiaosheng; jaapani keeles shōjō) on mahajaana järgijate poolt antud nimetus konservatiivse budismi koolkondadele.
Hinajaana nimetusega viidatakse asjaolule, et selle kaudu jõudvat nirvaanasse ainult väike hulk inimesi, samal ajal kui mahajaana avarad meetodid andvat selleks võimaluse palju suuremale hulgale olenditele. Tänapäeval on hinajaanaks nimetatud koolkondadest säilinud ainult theravaada. Kuna hinajaana on mõnes mõttes halvustav mõiste, siis tänapäeval üldiselt välditakse selle kasutamist.
Korrektsemad üldmõisted oleksid "mitte-mahajaana" või "šraavakajaana" ning kui jutt on tänapäeva budismist, siis theravaada.
AjaluguRedigeeri
Umbes aastal 400 e.m.a. toimus Vesālīs teine budistlik Suurkogu, kus Buddha loodud sanghast eraldus Mahasanghika koolkond. See viis eraldumiseni ning hiljem uue koolkonna tekkimiseni, mis hakkas ennast nimetama "suureks sõidukiks" ehk mahajaanaks ja teisi "väikseks sõidukiks" ehk hinajaanaks.
KoolkonnadRedigeeri
Mahasanghika koolkondRedigeeri
Pikemalt artiklis Mahasanghika
Mahasanghika koolkond lahknes sthaviravaadast teisel suurkogul (umbes 100 aastat peale Buddha parinirvaanat). Koolkonna kohta käivad andmed on napid, kuna koolkond ja ka suurem osa selle kaanonist hävisid keskajal muslimite invasiooni käigus. Mahasanghika õpetuses väärib äramärkimist lokottaravādaehk "ülemaise" Buddha õpetus, mis tõstab Buddha kõrgemale tavapärasest inimlikust olendist. Mõneti sarnaneb see kontseptsioon mahajaana arusaamaga.[2]
Sthaviravaada koolkondRedigeeri
- Pikemalt artiklis Sthaviravaada
Sthaviravaada koolkonna ainsaks tänapäevani säilinud harukoolkonnaks ning ühtlasi ainsaks säilinud mitte-mahajaana koolkonnaks on theravaada. Theravaada ortodoksset koolkonda iseloomustab rõhuasetus arahandi ideaalile ja Buddha antud originaalõpetuse järgimisele. Tänapäeval on theravaada koolkond levinud Kagu-Aasias.[2]
Pudgalavaada koolkondRedigeeri
- Pikemalt artiklis Pudgalavaada
Pudgalavaada (ka vātsīputrīja, sammitīja) koolkond tekkis 3. sajandil e.m.a sthaviravaada koolkonna lõhenemisel ning püsis kuni 9. või 10. sajandini. Koolkonna kõige iseloomulikumaks vaateks on õpetus pudgala ehk "isiksuse" olemasolust, milles teiste koolkondade esindajad nägid vastuolu Buddha anātman'i kontseptsiooniga. Pudgalavaada koolkonna järgi on "isiksus" lõplikult reaalne substraat, mis teeb võimalikuks ümbersündide, mälu ning teo ja teovilja seaduse (karma) toimimise. [2]
Sarvastivaada koolkondRedigeeri
- Pikemalt artiklis Sarvastivaada
Sarvastivaada koolkond tekkis 3. sajandil e.m.a sthaviravaada koolkonna lõhenemisel ning oli järgmise kümne sajandi jooksul Põhja- ja Kirde-Indias mõjukaim koolkond. Koolkonna kõige iseloomulik õpetus on kõikide dharmade (jagamatute osakeste) eksistents kõigis kolmes ajas. Kõik dharmad – nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku – dharmad omavad kindlat ja alatist eksistentsi. Sarvastivaada koolkond töötas välja kuuest ületavast toimingust (ületav annetamine, ületav kannatlikkus, ületav kõlblus, ületav tarmukus, ületav mõtlus, ületav mõistmine) koosneva virgumistee skeemi, mis sai hiljem oluliseks mahajaanas. Samuti lõid nad kuulsa eluratta kujundi, mis sai hiljem tuntuks Tiibeti budismis.[2]
Sautraantika koolkondRedigeeri
- Pikemalt artiklis Sautraantika
Sautraantika koolkond tekkis vastureaktsioonina kommenteerivale ja abhidharmale keskendunud õpetussuunale. Koolkonna nimi (tõlkes "suutraga lõpetades") annab tunnistust sellest, et abhidharmat pühakirja osana ei tunnistata.[2]