"Himnusz" (ungari keeles "Hümn") on Ungari rahvushümn, tuntud ka esireaga "Isten áldd meg a magyart" ("Issand, kaitse ungarlast...").

Sõnad kirjutas Ferenc Kölcsey 1823. aastal, viisi lõi Ferenc Erkel 1844. aastal.

SõnadRedigeeri

Isten, áldd meg a magyart
Jó kedvvel, bőséggel,
Nyújts feléje védő kart,
Ha küzd ellenséggel;
Bal sors akit régen tép,
Hozz rá víg esztendőt,
Megbűnhődte már e nép
A múltat s jövendőt!

Őseinket felhozád
Kárpát szent bércére,
Általad nyert szép hazát
Bendegúznak vére.
S merre zúgnak habjai
Tiszának, Dunának,
Árpád hős magzatjai
Felvirágozának.

Értünk Kunság mezein
Ért kalászt lengettél,
Tokaj szőlővesszein
Nektárt csepegtettél.
Zászlónk gyakran plántálád
Vad török sáncára,
S nyögte Mátyás bús hadát
Bécsnek büszke vára.

Hajh, de bűneink miatt
Gyúlt harag kebledben,
S elsújtád villámidat
Dörgő fellegedben,
Most rabló mongol nyilát
Zúgattad felettünk,
Majd töröktől rabigát
Vállainkra vettünk.

Hányszor zengett ajkain
Ozman vad népének
Vert hadunk csonthalmain
Győzedelmi ének!
Hányszor támadt tenfiad
Szép hazám, kebledre,
S lettél magzatod miatt
Magzatod hamvvedre!

Bújt az üldözött, s felé
Kard nyúlt barlangjában,
Szerte nézett s nem lelé
Honját e hazában,
Bércre hág és völgybe száll,
Bú s kétség mellette,
Vérözön lábainál,
S lángtenger fölette.

Vár állott, most kőhalom,
Kedv s öröm röpkedtek,
Halálhörgés, siralom
Zajlik már helyettek.
S ah, szabadság nem virul
A holtnak véréből,
Kínzó rabság könnye hull
Árvák hő szeméből!

Szánd meg Isten a magyart
Kit vészek hányának,
Nyújts feléje védő kart
Tengerén kínjának.
Bal sors akit régen tép,
Hozz rá víg esztendőt,
Megbűnhődte már e nép
A múltat s jövendőt!

Tõlked eesti keeldeRedigeeri

Albert Kruusi tõlge (1937)[1]Redigeeri

Jumal, lase madjareid

Rõõmu, rikkust maitsta,

Võtku võimas käsi neid

Vaenlaste eest kaitsta;

Keda muistsest muljuti,

Anna neile rammu:

Rahvas tulevikugi

Lunastand ju ammu!


Oled esiisad toond

Sa Kárpáti mäele,

Siin sa oled kodu loond

Bendegúzi väele,

Ja kus vete kohinaid

Kandub Dunalt, Tiszalt,

Seal Arpádi pojad maid

Viljelevad visalt.


Kahisesid viljapead

Kúni-riigi põllul,

Tilkus nektarina head

Veini Tokaj nõlvul;

Meie lippu nähti siis

Julmil türklastelgi,

Ning kõrk Viin väe vangi viis

Kurval Mátyáselgi.


Haih, kuid süttis vihameel

Sul me eksimustest,

Nuhtlesid meid pilve teel

Pikse raksatustest.

Mongolite röövli noolt

Saatsid Sa me üle;

Orjaike Türgi poolt

Avas meile süle.


Ja kui tihti tõstis häält

Osmani julm veli,

Langena meeste luudemäelt

Kostis võiduheli!

Kodu, sinu rinnale

Langesid su pojad,

Ei saand võsu pinnale,

Said vaid surnukojad!


Pages põgenik, kuid ees

Valvas mõõk ju urus.

Isamaad ei leidnud mees

Oma kodukurus.

Teda orgu, mäele tõi

Mure, kahtlus hinges,

Kives varbad verre lõi

Tulemeres vinges.


Linnad nüüd on varemes;

Rõõm ja tuju lahtund;

Kaebeis, surmaoietes

Kaunis põli ahtund.

Ah, et tärka vabadus

Surnuverest ilmas!

Orjanutt ja ahastus

Nukral orvul silmas.


Jumal, aita madjareid!

Hukkuvad nad veres,

Sinu käsi kaitsku neid

Kannatuste meres.

Keda muistsest muljuti,

Anna neile rammu:

Rahvas minevikugi

Lunastand ju ammu.

Ants Orase tõlge (1928)[2]Redigeeri

Issand, kaitse ungarlast,

küllust, rõõmu anna,

vaenlasele vägevast

aita vastu panna.

Aita vaevast väsinut

õnnemaile sammu:

tuleviku maksnud ta

muistsel vaeval ammu.


Sa Karpaatidele tõid

vanemate pere,

viljaväljad luhtavad

joonud nende vere.

Seal, kus Doonau Tiszaga

lõikab kodupinna,

pojad kanged püstitand

linna kõrval linna.


Õnnistanud kodumaad

rikkusel su vägi,

nõrgub kallist nektarit

Tokaj viinamägi.

Lehvind Türgi kantsidel

meie võitjalipud,

tunnud meie tugevust

Wiini tornitipud.


Aga viha sütitas

meie patt su põue,

äratasid pilvedes

kärgatava kõue,

mongolite sõjaparv

taas me nurmi sõtkus,

Türgi ränga ikke all

uhke turi nõtkus.


Issand, päästa ungarlast

raskest valupainest,

tõsta välja hädade

vintsutavast lainest.

Aita vaevast väsinut

õnnemaile sammu:

tuleviku maksnud ta

muistsel vaeval ammu.

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. [koostanud] Bernhard Linde ja Ants Murakin (1937). Valimik ungari kirjandust. Kirjanduslooliste andmete ja ungari kirjanduse ülevaatega. Tallinn: Varak. Lk 18-20. 
  2. V. Ernits (Toim). (1928). EESTI HÕIM. Asutis Fenno-Ugria ja eesti hõimuorganisatsioonide häälekandja.. Tartu. Lk 33-34.