Hergi Karik
Hergi Karik (20. oktoober 1929 – 11. oktoober 2012) oli eesti keemik.
Ta lõpetas Tallinna 2. Keskkooli 1948. aastal. Alates 1954. aastast oli ta katkematult seotud Tallinna Pedagoogilise Instituudiga, olles aastatel 1973–1977 kaugõppeteaduskonna dekaan, 1977–1992 matemaatika-füüsikateaduskonna dekaan, 1993–1999 keemia õppetooli juhataja, alates 1991. aastast keemia õppetooli professor ja 1999. aastast emeriitprofessor.[1]
Ta oli paljude keemiaõpikute ja keemiat tutvustavate raamatute autor ning eestikeelse keemianomenklatuuri arendaja, olles aastatel 1976–1982 ja 1994–2004 Eesti Keemiaseltsi keemiaterminoloogia ja -nomenklatuurikomisjoni juhataja.[2]
Kariku sulest ilmus kokku üle 800 publikatsiooni.[1]
Karik külastas Merivälja objekti aadressil elanud automehaanik Virgo Mitti, kes rääkis leitud kividest ja andis need Karikule määrata, mistõttu jõudis tükk nendest Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi asedirektori Herbert Viidinguni, millest sai alguse laiahaardeline objekti uurimine.[3]
Raamatuid Redigeeri
- Vask, kuld ja raud olid esimesed, kirjastus Valgus 1984, 226 lk
- Hämmastavad ained, kirjastus Valgus 1991, 320 lk
- Üldine keemia, kirjastus Koolibri 1994, 256 lk
- Keemianomenklatuur, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000, 160 lk
- Keemia koduõpetaja, kirjastus Ilo 2003, 352 lk
- Metallid ja mittemetallid meis ja meie ümber, kirjastus Koolibri 2004, 168 lk
- Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed, kirjastus Koolibri 2006, 144 lk
Tunnustus Redigeeri
Viited Redigeeri
- ↑ 1,0 1,1 "In memoriam Hergi Karik". Tallinna Ülikool. 10. detsember 2012. Vaadatud 31. juulil 2023.
- ↑ Truus, Kalle. "Eesti Keemiaselts 100. Ajalooline ülevaade" (PDF).
- ↑ "Salapärane Merivälja objekt M: Eesti oma ja tõestisündinud salatoimik". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 31. juulil 2023.