Ava peamenüü

Herbert Raidna

(Ümber suunatud leheküljelt Herbert Voldemar Raidna)

Herbert Voldemar Raidna VR II/3 (kuni 1936 Herbert Voldemar Freiberg, 23. märts 1897 Koigi mõis Ambla kihelkond Järva kreis Eestimaa kubermang Venemaa keisririik29. juuni 1942 Norilsk Norillag, hukati) oli Eesti (kolonel) ja NSV Liidu sõjaväelane.

Herbert Voldemar Raidna
Sündinud 23. märts 1897
Koigi mõis Eestimaa kubermang Venemaa keisririik
Surnud 29. juuni 1942
Norilsk, NSV Liit
Teenistused Vene keiserlik armee
Eesti rahvavägi/Eesti kaitsevägi
NSV Liidu Punaarmee
Auaste kolonel
Juhtinud Scouts Rügement ajutine ülem
Kõrgema Sõjakooli ülem
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Vabadussõda
Autasud Vabadusrist II/3
Kaitseliidu III klassi Valgerist
Kotkaristi III kl teenetemärk

Herbert Voldemar Freiberg oli üks umbes kümnest Eesti ohvitserist, kes oli lisaks Kõrgemale Sõjakoolile (1926) lõpetanud diplomiga ka Prantsuse Kõrgema Sõjakooli Pariisis (1931). Aastatel 1934-1938 oli Freiberg/Raidna sõjaväeatašee Poolas ja Rumeenias, 1940 Leedus. Freiberg/Raidna oli Kõrgema Sõjakooli õppejõud ja sportlike eluviiside propageerija ning Kõrgema Sõjakooli ülem 1939-1940.

Freiberg/Raidna on teinud kaastööd mitmele raamatule ("Johan Laidoner: mälestusi kaasaeglasilt" 1934, "Scouts Rügement Vabadussõjas" 1936) ning kirjutanud artikleid (nt ajakirjale "Sõdur", "Kaitse Kodu!") ja raamatu ("Riigikaitse ja selle tegurid kaasajal" 1939).

Kolonel Raidna küüditati 13. juunil 1941 õppuste käigus Värska laagrist koos teiste Eesti kõrgemate ohvitseridega. Raidna oli lisaks üks 40 ohvitserist, kelle Nõukogude võim Norilskis Norillagi sunnitöölaagris 29. juunil 1942 hukkas "Nõukogude-vastases vandenõus osalemise" eest. Kuni 1970. aastate keskpaigani ei teatud küüditatud ja hukatud Eesti ohvitseride saatusest, kuni esimesed avaldatud mälestused kõigepealt piiri taga levima hakkasid ja hiljem KGB-dokumentides kinnitust leidsid.

Kolonel Herbert Voldemar Raidna oli Eesti riigi teenistuses Vabadussõja algusest kuni Nõukogude okupatsioonini. Raidna nimi on jäädvustatud Maarjamäele rajatud kommunismiohvrite memoriaalil nii eraldi tahvlil (B151) kui ka ohvitseride mälestusmärgil.[1] Samuti on Raidna nimi 2019. aasta juunis avatud Tondi Sõjakooli hukkunud ohvitseride memoriaalil.

Lapsepõlv ja perekondRedigeeri

Herbert Voldemar Freiberg/Raidna sündis 23. märtsil 1897 Koigi mõisas Järvamaal, Mäo mõisast pärit Koigi mõisavalitseja Woldemar Friedrich Freybergi ja Laupalt pärit Elviine Luise Gutmanni peres. Pärast Koigi tollase mõisniku Grünewaldti surma kolis perekond Vääna mõisa Harjumaal, kus sündisid ka Herberti kaks nooremat venda, hilisem raadioasjanduse üks pioneere Eestis, insener ja autovõidusõitja, mitmeid tehnikaalaseid raamatuid avaldanud ja AS Tormoleni juhatuses olnud Kurt Mattias Freiberg (1901–1942, alates 1936 Aarne Raidna, täiendas pärast Tartu Ülikooli end Colombia Ülikoolis USA-s, hukati Vjatlagis nädalapäevad enne Herbertit juunis 1942, temagi nimi on jäädvustatud kommunismiohvrite memoriaalil Maarjamäel) ja noorim vend Paul Mihael Freiberg, kes õppis Tartu Ülikoolis kaubandust/majandust ja oli 1920.–1930. aastatel ajakirjanduse veergudel tuntud sportlane ja ärimees.[2] Noorim vend Paul Mihael arreteeriti jaanuaris 1941 vastuhaku eest Nõukogude võimu korraldustele (sisenes Klooga piirkonnas nn suletud tsooni, ei nõustunud oma autot Nõukogude võimule üle andma ja lõhkus selle), talle määrati 5 aastat sunnitööd ja pärast seda jäi teadmata kadunuks. Kõik kolm venda õppisid Tallinnas Reaalkoolis ja eri aegadel Tartu Ülikoolis (EAA.2100.1.2004, EAA.2100.1.2002, EAA.2100.1.2000).[3]

Herbert Voldemar Freiberg/Raidna oli alates 1926 abielus Estonia teatri pianisti ja klaveriõpetaja Dagmar-Clarissa Freibergiga (1903–2003, neiupõlves Pikner, juveliir Ado Pikneri tütar ja majandusteadlase Valentin Pikneri õde, alates 1936 Raidna, siirdus 1944 Saksamaale ja seejärel Rootsi, kuhu jäigi elama); abielust sündis 1929 poeg Ivo-Sven Freiberg (1929–1991, alates 1936 Raidna), kes pärast Norillagist vabanemist lõpetas kõrgkooli cum laude ning oli palju aastaid saksa keele ja kirjanduse õpetaja Jaltas, kus ta ka suri (kopsuvähk) enne, kui ta pärast NSV Liidu lagunemist jõudis emaga kohtuda.

Herberti vennal Paulil oli 1928. aastal sündinud tütar ja Kurt/Aarnel oli 1936. aastal sündinud poeg.

HaridusRedigeeri

  • 1915 Tallinna Peetri Reaalkool (tollal 7. klassi; praeguses mõistes gümnaasiumiharidus, mis andis õiguse ülikooli astuda)
  • 1916 Peterburi Pavlovski Sõjakool, lipnik
  • 1917 suurtükiväe vaatlejate (Artilerisky Nabljudatel) kursus
  • 1922 Wabariigi Sõjakooli alalisväe ohvitseride kursus
  • 1926 Kõrgem Sõjakool, II lend, juhtimine ja staabiteenistus, diplom
  • 1929–1931 Prantsuse Kõrgem Sõjakool Pariisis (Ecole Supérieure de Guerre), diplom
  • 1932–1934 Tartu Ülikooli õigusteaduskond (jäi lõpetamata 1934. aasta riigipöörde tõttu).[3]

TeenistuskäikRedigeeri

  • 1. mail 1916 lõpetas Peterburi Pauli sõjakooli, saadeti I Maailmasõjas rindele, määrati 130. tagavarapolku II roodu nooremohvitseriks.
  • Juulist 1916 Trotsky sõjaväe ehituskomisjoni komandör, III roodu nooremohvitser.
  • Detsembrist 1916 III roodu ülem.
  • 1917 Trotsky ehituskomisjon likvideeriti, Freiberg saadeti tagasi 130. tagavarapolku; 27. juunil 1917 saadeti koos sama polguga tegevväkke.
  • 9. juulil 1917 määrati I Siberi Kütipolku II roodu nooremohvitseriks.
  • 15. septembril 1917 saadeti komandeeringusse suurtükibrigaadi 7. pataljoni kursuse Artilerisky Nabljudatel (suurtükiväevaatleja) läbimiseks.
  • Oktoobri alguses 1917 saadeti tagasi 130. tagavarapolku.
  • 7. detsembril 1917 komandeeriti Venemaalt Eestisse sõjaväkke, 1. Eesti jalaväepolku; määrati Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 2. Eesti jalaväepolgu teenistusse.
  • 18. detsembrist 1917 kuni 5. aprillini 1918 teenis 4. Eesti jalaväepolgus III pataljonis (nn Paide pataljonis).
  • 24. novembril 1918 mobiliseeriti Eesti rahvaväkke.
  • 28. novembril 1918 nimetati Sõjaministeeriumi staabi juurde sideohvitseriks (Päewakäsk nr 2 Sõjaministeeriumi staabile).
  • 3. jaanuaril 1919 avaldas soovi siirduda rindele Vabadussõtta, määrati Scouts Rügementi A kompanii nooremohvitseriks alates 04.01.19 [4].
  • 16. jaanuaril 1919 määrati Scouts Rügemendi ratsakomando formeerijaks (päevakäsk nr 19).
  • 20. jaanuaril 1919 avaldas soovi "väerinnale" sõita ja määrati "k.r. soomusrongi nr 2 peale". A kompanii liideti KRSR nr 2 dessantmeeskonnaks.
  • 25. veebruaril 1919 määrati Scouts Rügemendi operatiivadjutandiks (päevakäsk nr 59).
  • märts kuni august 1919 erinevatel perioodidel Scouts Rügemendi ajutine ülem [5].
  • 3. aprill 1919 loodi Wabariigi Sõjakool, 23. aprillist kuni 3. august 1919 õpetas rühmaülemana Wabariigi Sõjakooli I lennu ohvitsere välja. [6]
  • 15. augustil 1919 määrati Scouts Rügemendi jalamaakuulajate komando ülemaks [7].
  • 15. oktoobril 1919 – ülendati leitnandi auastmesse Vene armees väljateenitud aja eest (KVS nr 205).
  • Novembris 1919 määrati Scouts-pataljoni ajutiseks ülemaks.
  • Detsembris 1919 määrati Scouts-polgu ülema Friedrich-Karl Pinka abiks pataljoni polguks ümberformeerimise puhul.
  • Detsembrist 1919 kuni märts 1920 oli Scouts-polgu ajutine ülem.
  • 25. jaanuaril 1920 ülendatud alamkapteniks.
  • Juunis 1920 Scouts-polgu ajutine ülem.
  • Juunis-juulis 1920 pidas Soomusrongide Diviisi ohvitseride kursustel loenguid sõjaväe administratsiooni, kergeatleetika ja jalgpalli alal.
  • 24. augustil 1920 autasustatud Vabariigi Valitsuse otsusel Vabaduse Ristiga (VR II/3,[8] ).
  • Augustist kuni detsembrini 1920 Scouts-polgu ajutine ülem.
  • 15. jaanuaril 1921 "annetatud Vabadussõjas üles näidatud vahvuse eest tasuta maad normaaltalu suuruses" [9].
  • 16. jaanuaril 1921 viidi Scouts-polgu likvideerimisel üle 6. jalaväepolku, samal päeval määrati "ratsamaakuulajate komando ülemaks".
  • 7. juunil 1921 määrati Kalevlaste Maleva pataljoni 2. roodu ülemaks.
  • 21. septembril 1921 saadetud Wabariigi Sõjakooli alalisväe ohvitseride kursustele.
  • 22. juulil 1922 – Eesti Vabadussõja mälestusmärk [10], lõpetas alalisväe ohvitseride kursuse.
  • 9. detsembril 1922 andis sõjamehe truuduse tõotuse [11]
  • 24. veebruaril 1923 ülendati kapteniks "kiiduväärt teenistuse eest". Asus õppima Kindralstaabi kursustele, need muudeti Kõrgemaks Sõjakooliks 1924.
  • 5. veebruaril 1926 lõpetas Kõrgema Sõjakooli II lennu juhtimise ja staabikorralduse alal, viidi üle Kindralstaapi käsundusohvitseriks ([12]).
  • 24. veebruaril 1927 Kindralstaabi käskudetäitja ohvitser, ülendati majoriks. Oktoobrist 1927 määratud Kõrgema Sõjakooli ajutiseks õppejõuks jalaväetaktika, maailmasõja ajaloo ja praktiliste tööde taktika alal [13].
  • Aprillis 1929 täitub 10 aastat teenistust.
  • 31. mail 1929 annetatud Läti Vabariigi iseseisvuse 10. a juubeli mälestusmärk [14].
  • 25. juulil 1929 lähetati Prantsusmaale Kõrgemasse Sõjakooli [15].
  • 21. veebruaril 1931 – Kaitseliidu III klassi Valgerist [16].
  • 1. augustil 1931 lõpetas Pariisis Prantsuse Kõrgema Sõjakooli diplomiga.
  • 24. veebruaril 1932 – teenis Kaitsevägede Staabi I osakonnas, ülendatud kolonelleitnandiks.
  • 1932–1934 õppis koos Herbert Grabbiga Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õpe jäi pooleli seoses 1934. aasta riigipöördega [17]. Üliõpilaskorporatsiooni Rotalia vilistlane [18].
  • 22. veebruaril 1934 anti üle Kotkaristi III kl teenetemärk [19].
  • 27. septembril 1934 oli kaitsevägede staabi I osakonna ülem, määrati kaitseväe atašeeks Poolamaale ja Rumeeniasse arvates 1. oktoobrist 1934[20][21]
  • 1934. aastal ilmus Laidoneri 50. juubeliks raamat "Johan Laidoner: mälestusi kaasaeglasilt", kus Herbert Freiberg oli kaasautoriks.
  • 8. juunil 1936 määrati Tallinna Linna perekonnaseisuametniku otsusega uueks perekonnanimeks Raidna.
  • 1936. aastal ilmus Aarne Võtingu koostatud raamat "Scouts Rügement Vabadussõjas", Freiberg/Raidna oli raamatu sisuline toimetaja (ERA.796.1.2).
  • 1934–1938 Kaitseväe esindaja Poolamaal ja Rumeenias; detsembris 1938 üle viidud Kõrgema Sõjakooli alaliseks lektoriks VI ametiastmel.
  • 24. veebruaril 1939 ülendati koloneliks [22].
  • 21. oktoobril 1939 määrati Kõrgema Sõjakooli õppejõuks 1939./1940. aastaks üld- ja sõjaväetaktika, staabiteenistuse, sõjaajaloo ja sõjaväegeograafia alal.
  • 15. novembril 1939 ülendati Kõrgema Sõjakooli ülemaks. [23]
  • 1939 ilmus Herbert Voldemar Raidna raamat "Riigikaitse ja selle tegurid kaasajal".[24]
  • 1939–1940 Kõrgema Sõjakooli ülem kuni Nõukogude okupatsioonini augustis 1940.[3]

Arreteerimine ja küüditamineRedigeeri

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooniga seoses reorganiseeriti Eesti Kaitsevägi Punaarmee osaks ja Raidna sattus teenistusse 22. Laskurkorpuse staapi. Algas "puhastus" ja ajupesu.

1941. aasta kevadel koondati osa ohvitsere "väljaõppele" Värska militaarlaagrisse, osa aga saadeti "kursustele" Moskvasse, kus ka nemad arreteeriti ja kas hukati või surid olude (külm, nälg, haigused) tõttu.

Herbert Raidna arreteeriti Petseris NKVD ja punaväelaste poolt, koos ca 300 kõrgema ohvitseriga Värska Põhjalaagrist. Meestele anti 13. juuni õhtul 1941 korraldus võtta kaasa vaid väga vähesed asjad, astuda veoautodele ja bussidele, väidetavalt pidi nad veetama öistele õppustele. Selle asemel arreteeriti nad Petseris ja aeti vagunitesse ning viidi Riia kaudu Venemaale. Raidna sattus Siberisse Norilskisse, kus järgnev talv oli pakaseline ja raske. Perekond ei teadnud kümneid aastaid, mis Raidna või teiste ohvitseridega oli juhtunud.

1940. algusaastatel kaduma jäänud sadade Eesti ohvitseride saatust on aastakümneid hiljem teiste hulgas käsitlenud Ülo Uluots oma raamatus "Nad täitsid käsku". Uluots annab lk 21-22 tabava selgituse sellele, miks kuni pea 1990. aastateni ei pööratud kadumaläinud ohvitseridele tähelepanu:

"Miks on olnud huvi meie ohvitseride kadumise ja saatuse vastu küllalt tagasihoidlik?
Kohe pärast juunipööret 1940 algasid vahistamised. Järgmise aasta juuniküüditamine viis Venemaale ligi 10 000 inimest meie rahva paremikust. Sellele järgnes 35 000 mehe mobiliseerimine punaväkke. Mehed, kes kadusid Juminda neeme juures merre ja Venemaa metsatöölaagritesse. Ellujäänud jahvatati läbi Velikije Luki külmunud küngastel. 1941. aasta metsavendlus ja suvesõda nõudis ohvriks ligi 2000 meest. 1941. aastal kattus Eestimaa ühishaudadega, siis toimus ka Tartu vangla verepulm. Porhov – Dno – Staraja Russa nõudsid järjekordsed ohvrid. Arusaam, et Eestit tuleb kaitsta, viis üle 70 000 mehe koos sakslastega rindele. Eestimaa metsad ja lagendikud Narva jõest üle Auvere, Sinimägede, Puhatu raba, Avinurme kaudu kuni Porkunini ning Emajõe äärest Keilani kattusid meie meeste haudadega. Järgnes põgenemine läände ning rannarootslaste lahkumine – baltisakslased olid juba varem läinud. Saaremaa ja Kuramaa lahingud, Alam-Sileesia, Tšehhi põrgu, sõjavangilaagrid. Kohe pärast venelaste tagasitulekut algas uus arreteerimiste laine, 1949. aastal oli märtsiküüditamine. Pärast kompartei VIII pleenumit 1950. aastal tulid uued vahistamised.
Kõike ei jõua kokku lugeda. Me kaotasime kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi. Selle kõige taustal on ka mõistetav, et Eesti ohvitseride hävitamine kadus üldiste kaotuste ja ohvrite hulka, moodustades osakese ühisest tervikust. Ohvitsere oli selleks liiga vähe, et neid esiplaanile tõsta. Surmas on kõik võrdsed. Kuid eraldi võetuna leian nad siiski seda väärt olevat, et kirjutada neist raamat. Nad teeb eriliseks see, et neil ei lubatud täita oma kohust."[25]

SurmRedigeeri

Raidna hukati Norilskis Norillagis koos veel 39 sõjaeelse Eesti ohvitseriga, keda süüdistati Nõukogude riigi vastase vandenõu organiseerimises. Algselt oli vandenõus süüdistatute nimekirjas 41 meest, kuid üks (Helmut Andreas Piisa, 1901-1941) suri Norillagis enne kohtuotsuse täideviimist. Süüdistuse kohaselt olid kolonel Raidna ja tema lähedased sõbrad kolonelid Ahman, Raud, Vernik, Karing, Tombak ja Lango kavandatava riigipöörde (Eesti aladel Nõukogude võimu kukutamise) organisaatorid, Raidna oli mitmete meeste tunnistuste kohaselt selle initsiaator. Esimesena mainis ülekuulamistel Nõukogude vastast vandenõud, selles osalejaid ja Raidna rolli selle organiseerimises augustis 1941 Moskvas üle kuulatud Brede, Raidna kuulati esimest korda üle alles 11. septembril 1941. Ülekuulamisprotokollide kohaselt ootasid mehed sakslaste rünnakut NSV Liidule (mille kavandamisest endise luureosakonna ohvitserid olid juba teadlikud), et samal hetkel viia läbi riigipööre ja võtta Eesti riigi valitsemine eestlastele tagasi. Plaani kohaselt kavatseti vastavalt olukorra arenemisele ühineda kas Suur-Soomega (koos Karjalaga) või Suur-Saksamaaga. Plaan sai konkreetsema kuju novembris 1940, mil 22. laskurkorpuse staabi ohvitserid koliti endisesse Sõjaministeeriumi hoonesse ja nõukogude korra vastaselt meelestatud mehed töötasid kas samades või lähestikku asuvates kabinettides, kus oli võimalus asja omavahel (sageli Raidna kabinetis) arutada. Selleks ajaks jõuti veendumusele, et üksi nad riigipöördega hakkama ei saa ja abi tuleb otsida ka väljastpoolt, suure tõenäosusega Saksamaalt, kelle sõjalised jõud olid nagunii ida poole teel. Riigipöörde plaanist olid lisaks nimetatud meestele ülekuulamisprotokollide ja tunnistajate ütluste kohaselt teadlikud ka laialisaadetud Kaitseliidu endine ülem kindralmajor Jaan Maide, kes pidi organiseerima vajalikuks hetkeks lojaalsed mehed ja punastest puutumata jäänud relvad; Raidna lähedased sõbrad kolonel Mart Tuisk, kindralmajor Johannes Soodla ja kindralmajor Herbert Brede, tollane Saksa saadik Eestis Hans Frohwein, Eesti esindaja Berliinis Rudolf Möllerson, saatkonnaga ühendust pidanud major Nikolai Riiberk, Raidna lähedane sõber kolonel Ludvig Jakobsen, Raidna koolivennad Reaalkoolist major Ain Mere ja diplomaadist poliitik Karl Selter, jpt. Viimane pidi plaani õnnestumise korral riigi juhtimise enda peale võtma. NKVD kaastööliste ja agentide hilisemate tunnistuste kohaselt jälgiti paljusid kõrgemaid ohvitsere üle Eesti juba 1939. aastast, süüdistusmaterjali hakati koguma pärast atesteerimist Punaarmees 1940, lisandusid salakaebused ohvitseride nõukogude-vastase tegevuse kohta (nt Brede koduabiline Michelson, 140. laskurpolgust vabatahtlikult end agendiks pakkunud K. Aid (snd 1918, agent "Kadak"), väidetavalt ka 180. laskurdiviisi staabi 1. osakonna ülema asetäitja Mere ehk oktoobris 1940 värvatud agent "Müller", kuigi Mere tegutses hiljem täpselt ohvitseride kokkulepitud plaani kohaselt sakslaste poolele üle minnes ja venelastele palju kahju tekitades). Ohvitserid küüditati umbes nädalapäevad enne sakslaste rünnakut juunis 1941.

29. juunil 1942 lasti Norillagis Nõukogude võimu poolt maha 40 sõjaeelse Eesti kõrgemat ohvitseri, Raidna nende seas: kolonel Ahman Eduard, leitnant Alekõrs Alfred, major Andresen Voldemar, kolonel Grabbi Herbert, kolonel Haljaste Johan, kolonel Hellat Jüri, major Jänes Feliks, leitnant Kahu Arnold, major Kald Robert, kolonel Karing Voldemar, kapten Kivimägi Rein, major Kongas Arvid, vanemleitnant Kull Mart, kapten Kull Feliks, kapten Kõdar August, kolonel Lango Troadi, leitnant Lehola Elmar, vanemleitnant Loit Arnold, vanemleitnant Luha Arnold, leitnant Niitsoo Hans, leitnant Oja Paul, kapten Palm Helmuth, nooremleitnant Pürgvee Aleksander, kapten Pütsepp Hans, kapten Rahuorg Artur, kolonel Raud Johannes, kolonel Reinola Johannes, vanemleitnant Taar Boris, vanemleitnant Teder August, leitnant Tiru Alfred, kolonelleitnant Tomback Rein, vanemleitnant Saarma Mihkel, leitnant Samel Aleksander, kapten Sillaste Johannes, major Simonlatser Voldemar, vanemleitnant Soomer Otto, vanemleitnant Uudelt Mihkel, kapten Vakkur Enn, kapten Õunapuu Ernst.

Kõik hukatud ohvitserid, ka Raidna, rehabiliteeriti 1990ndate alguses NSVL lagunedes. Toimikud olid salastatud veel 1989. aastal.

Hellar Grabbi on oma artiklites kirjutanud, et Raidnat ja Raud'a peksti, nad "nõrkesid" ja "reetsid" teised ohvitserid, kaasa arvatud Grabbi isa, kes samuti lasti maha. Ülekuulamistel polnud Raidna ja Raud ainsad, kes nimesid nimetasid. Vandenõus osalejate nimesid on ülekuulamistel nimetanud pea kõik ülekuulatud ohvitserid, kuid miskipärast tembeldas Grabbi "reeturiks" teha just Raidna ja Raud'i (kelle protokollid on kaustas esimesed, sest nad olid vandenõu organisaatorid. Bredet, kes mainis paljusid vandenõulaste nimesid NKVD uurijatele juba ülekuulamisel augustis 1941, ei maini Grabbi üldse, mis näitab, et ta pole tutvunud kogu toimikuga, ka ei maini ta agent Kadaku rolli pealekaebaja ja vandenõu paljastajana, kuigi see on toimikus korduvalt ja väga selgelt talletatud.) Teisest küljest räägib Grabbi iseendale vastu ja väidab, et vandenõu oli fabritseeritud ja ohvitsere mängiti üksteise vastu välja. Paraku ei vastandatud ainult Grabbit ja Raidnat, vaid ka paljusid teisi mehi omavahel, millest on säilinud ka ülekuulamisprotokollid, kuid mille Grabbi jätab märkimata. Grabbi rõhutab omaenda isa rolli nõukogude-vastases tegevuses ja meelsuses, kuid jätab jällegi mainimata, et Raidna oli vandenõu organisaator ja algataja, kel oli vanema ohvitseri ja kauaaegse sõjaväeatašeena kogemusi, teadmisi ja sidemeid Saksamaal asuvate isikutega koostöös plaan ka ellu viia - taastada sakslaste rünnaku korral Eesti riik.

Ülekuulamisprotokolle lugedes ja analüüsides selgus, et Grabbi väited ei vasta tõele ja ta on Raidna ja Raud'i mainet ajakirjanduses kas meelega või kogemata täiesti teenimatult kahjustanud. NKVD teadis vandenõust ja selles osalejatest juba detailideni enne, kui Raidnat 1941. aasta septembris Norilskis üle kuulama hakati. Ülekuulamistoimikud on kirjutatud käsitsi ja vene keeles, sageli loetamatu käekirjaga, mis tekitab omakorda küsimuse, kuidas Ameerikas üles kasvanud Grabbi toimikutest eelpool toodud info kätte sai, arvestades, et veel 1989 olid toimikud rangelt salastatud ja tutvuda võis vaid omaenda pereliikmete toimikuga, kui sedagi. Tekstianalüüs näitas, et Grabbi on oma isast kirjutades lisaks kasutanud ka mõningaid Raidna ülekuulamisprotokollidest pärit patriootlikke lauseid.

ViitedRedigeeri

  1. https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=raidna&f=all
  2. http://secreturbanist.blogspot.com/2018/10/vennad-freibergid-ajalehe-eesti.html
  3. 3,0 3,1 3,2 http://secreturbanist.blogspot.com/2013/03/kolonel-herbert-voldemar-raidna-end.html
  4. (Sõjaministeeriumi päevakäsk nr 8)
  5. (päevakäsud nr 64, 73, 182, 197, 213, 230)
  6. (Postimees 04.08.1939)
  7. (päevakäsk nr 236)
  8. KVS nr 911
  9. (Sõjaministeeriumi pvk nr 38, 1921)
  10. (tunnistus nr 4062, kooli pvk nr 215 § 6)
  11. (Wabariigi Sõjakooli pvk nr 375 § 2)
  12. KSV nr 3021
  13. (SÜO ksk nr 313 § 3)
  14. (SÜO ksk nr 151 § 2)
  15. (Sõjaministeeriumi ksk nr 311 § 3)
  16. (Kaitseliidu Keskjuhatuse otsus)
  17. (EAA.2100.1.2000)
  18. (EFA.272.0.37248)
  19. (Kotkaristi nõukogu otsus 22.02.1934)
  20. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00053_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=1a2f1ad7aa3ad65bdfc4a18d138371a0
  21. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00054_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=6677c018ff066ce1919a53bad3f10ce7
  22. (Vabariigi Presidendi ksk relvajõududele nr 8, S.Õ ksk nr 54 § 2)
  23. (Postimees 11.11.1939)
  24. https://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploads/2015/01/Riigikaitse_ja_selle_tegurid_1939.pdf
  25. Ülo Uluots (1999). Nad täitsid käsku. Tallinn: Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit.