Hendrik Lorentz
Hollandi füüsik
…
| Hendrik Lorentz | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
18. juuli 1853 Arnhem, Holland |
| Surnud |
4. veebruar 1928 (74-aastaselt) Haarlem, Holland |
| Rahvus | hollandlane |
| Haridus | Leideni Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | füüsika |
| Tuntumad tööd |
Lorentzi teisendus elektromagnetiline kiirgus Lorentzi jõud |
| Tunnustus | Nobeli füüsikaauhind (1902) |
Hendrik Antoon Lorentz (18. juuli 1853 Arnhem – 4. veebruar 1928 Haarlem) oli hollandi füüsik. Ta pälvis 1902. aastal koos Pieter Zeemaniga Nobeli füüsikaauhinna.
Ta seletas aine kui diskreetsete elektrilaengute süsteemi põhilisi elektrilisi, magnetilisi ja optilisi omadusi; selgitas dielektrilise ja magnetilise läbitavuse ja elektrijuhtivuse füüsikalist olemist, esitas Zeemani efekti teoreetilise põhjenduse ja seletas valguse dispersiooni. Esitas 1892. aastal hüpoteesi kehade lühenemisest nende liikumisel ning 1894. aastal valemid aja ja ruumikoordinaatide teisendamiseks ühest inertsiaalsüsteemist teise (Lorentzi teisendus); need tööd moodustasid relatiivsusteooria eelastme.[1]
Tunnustus
muuda- 1895 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
- 1902 – Nobeli füüsikaauhind koos Pieter Zeemaniga
- 1905 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
- 1908 – Rumfordi medal
- 1917 – Franklini medal
- 1918 – Copley medal