Hendrik Adamson

Eesti luuletaja ja õpetaja

Hendrik Adamson (6. oktoober (24. septembril Juliuse kalendri järgi) 1891 Kärstna vald7. märts 1946 Tuhalaane vald) oli eesti luuletaja, õpetaja ja esperantist.

Elulugu muuda

Hendrik Adamson sündis Metsakuru külas Patsi talus. Tema isa oli rätsep. 1901–1907 õppis ta Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning 1907–1911 Tartu Õpetajate Seminaris.

Aastal 1911 töötas ta õpetajana Tormas Võtikvere ministeeriumikoolis, 19121918 õpetajana ja juhatajana Kasepää vallas Raja küla ministeeriumikoolis ning 19191927 Kärstna algkooli juhatajana. Seejärel sai temast kutseline kirjanik Kärstnas Kodu pisitalus. Ta oli Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Hiljem oli ta lühikest aega õpetaja Valgamaal Lõvel (1940) ja Kärstnas (1944).

Teosed muuda

1913. aastast avaldas ta ajakirjanduses miniatuure, dialooge, vesteid, hiljem arvukalt värsse, jutustusi ja novelle. Ta äratas tähelepanu mulgi murdes luulega. Ta avaldas luulekogud "Mulgimaa" (Tartu, 1919), "Inimen" (Tartu, 1925), "Tõus ja mõõn" (Tartu, 1931), "Kolletuspäev" (Tartu, 1934), "Mälestuste maja" (Tartu, 1936) ja "Linnulaul" (Tartu, 1937), novellikogud "Kuldblond neitsi" (1925) ja "Roheline sisalik" (Tartu, 1925) jm. Kujundirikkais ja humoorikais luuletustes kasutab H. Adamson tihti murdekeelt. Kirjutanud ka esperanto keeles. 1928. aastal ilmus lapsepõlvemälestusraamat "Kuldsel elukoidikul".

Hiljem on avaldatud luulekogud "Kolm pilku" (Geislingen, 1947), "Kogutud luuletused" (Stockholm, 1963) ja "Luuletused" (Tallinn, 1965) sarjas "Väike luuleraamat", "Vikerkaar ja vari" (Tartu, 1998) ning "Laotuse õlman: ma muigan mu mulgi murden" (Tartu, 2001). Lastele avaldati 1989 raamat "Auli: lugu ühest väikesest poisist".

Tema üksikluuletusi on tõlgitud vene, inglise ja itaalia keelde.

Hendrik Adamson suri 1946 ja maeti Helme kalmistule, kus talle on pühendatud mälestustahvel.

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda

Välislingid muuda