Ava peamenüü

Helicobacter pylori infektsioon ehk helikobakter-infektsioon[1] on bakteri Helicobacter pylori põhjustatud infektsioon, mis võib peamiselt inimestel tekitada bakteriaalse päritoluga kroonilisi põletikke.[1][2]

Helikobakteritüved on erineva tõvestusvõimega. Ühel inimesel võib esineda mitu helikobakteritüve üheaegselt.

Nakkuskandlusega inimestel ei esine enamasti (90%) mingeid haiguse sümptomeid (sümptomiteta bakterikandlus). Väikesel hulgal peremeesorganismidel võib nakkus suurendada maohaavandi ja kaksteistsõrmiksoole haavandi, gastriidi, duodeniidi ning teatud maovähivormide tekke riski.

Sisukord

Nakatumisteed ja infektsiooniallikadRedigeeri

Nakatumisteid hästi ei tunta ja infektsiooni on raske tuvastada, kuna märgatavad sümptomid avalduvad väga väikesel osal bakterikandjatest ja sedagi alles aastakümneid pärast esmanakkust.[3] Arvatakse, et helikobakter levib otsese kontakti kaudu kas suust suhu (oro-oraalselt) või maonõre kaudu (gastro-oraalselt) näiteks oksendamise kaudu (H. pylori on okses aktiivne mõni tund)[3], samuti ühiste sööginõudega ning joogivee ja toiduga. Arengumaades seostatakse bakteri nakkusega fekaalidega saastunud pinnases kasvatatud juurviljade söömist.[3]

Kuna bakterit on leitud ka süljes ja suuõõnes siis pole välistatud ka bakteri ülekandumine inimesest inimesele suudlemisel.

Bakter võib üle kanduda ka endoskoobiga.

Bakter elab ka lammaste ja lehmade maos, kuid toorpiimas on teda tuvastatud väga harva.[3]

On avaldatud ka arvamust, et H. pylori levikule võivad kaasa aidata ka toakärbsed – kuna nende kehal võivad bakterid elada kuni 12 ja soolestikus kuni 24 tundi –, ja prussakad.[3]

EpidemioloogiaRedigeeri

Helikobakteriga nakatumist esineb ülemaailmselt ja bakteriga on nakatatud arvatavasti üle poole maailma rahvastikust.[1]

Eesti kuulub selle infektsiooni suure levikuga maade hulka.

Arvatakse, et helikobakterit esineb rohkem arengumaades elavatel inimestel, kus 20-aastastest on nakatunud üle 80%.[1] Helikobakteriga on nakatunud nii mehed kui naised; tõenäoliselt nakatutakse juba lapseeas.[4]

Nakatunud lapsel jääb helikobakter-infektsioon püsima kogu eluks.

SümptomidRedigeeri

Helikobakteri põhjustatud sümptomid nagu kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus, põletustunne maos ja täiskõhutunne on iseloomulikud ka väga paljudele seedetrakti haigustele.[3]

Veritsevate haavandite korral võib väljaheide (meleena) olla musta värvi. Inimene võib ennast väsinuna tunda, tal võib tekkida halb hingeõhk jpm.

Infektsiooni levikRedigeeri

Infektsioon levib mao limaskestas maolukutikoopast maokeha suunas.

Immuunvastus helikobakteri nakkuseleRedigeeri

Helikobakteri infektsioon käivitab nii kaasasündinud kui ka omandatud immuunsuse.

Helikobakteri elutegevus rakkudes meelitab oma signaalidega (nn tsütokiinid) kohale lümfotsüüdid ja plasmarakud, kes akuutse põletiku tekkele vastavad tsütokiinide ja anti- H. pylori vastaste spetsiifiliste antikehade komplekteerimisega.

Lisaks eeltooduile osalevad immuunvastuses helikobakteri nakkuses veel ka neutrofiilid, makrofaagid, eosinofiilid.

Nakatumisega seotud muutused kehasRedigeeri

Nakatumisega seotud muutusi pole bakteri elupaiga tõttu kerge tuvastada, kuna magu on elund, mille talitlushäireid ei saa pealevaatamise teel diagnoosida. Arvatakse, et nakatumine toob endaga kaasa muutusi vähi arenguga seotud geenides ja DNA parandusmehhanismides.

Kroonilise põletiku käigus osa maonäärmete koest kahjustub ja hävineb, selle tulemusel väheneb lima komplekteerimine ja tekib mao atroofia. Atroofia korral saavad maohape ja seedeensüümid limaskesta tungida, see omakorda kutsub esile kudede ärritust ja moodustuvad haavandid. Mao atroopia võib areneda soole metaplaasiaks, maokude kaotab oma algse funktsiooni ja hakkab sarnanema soolekoega. Enne maovähi teket esineb veel ka düsplaasia, seda staadiumi iseloomustab rakkude allumatus enamikule reeglitele, mis suunavad kasvu ja talitlemist.[3]

Maastrichti III konsensusotsuse alusel kahjustub infektsiooni pikaaegsel kestmisel mao limaskesta näärmeline ehitus ja koos sellega väheneb mao limaskesta talitlusvõime, väheneb näiteks vaba soolhappe sekretsioon. Pikaaegse infektsiooni lõppfaasiks ongi mao limaskesta atroofia, intestinaalne metaplaasia ja düsplaasia.[5]

Põletikuga seotud haiguslikud seisundidRedigeeri

Hinnanguliselt peaks kõigil helikobakter-infektsiooniga nakatunud inimestel arenema välja põletik.[3]

Helikobakter-infektsiooniga kaasnevad osadel haigestunutel mitmed maopõletiku vormid, mida seostatakse nii bakteri elutegevusega kui ka organismi lümfoid(-immuun)süsteemi vastusega patogeenile:

Väiksel osal haigestunutest areneb mao peptiline haavand, vähestel aga difuusset tüüpi maovähk.[1]

Arvatakse, et bakter on maovähi juhtiv tekkepõhjus 60–90% kõigist maovähi juhtudest (maonäärmete kasvajad) ja neid esineb ülekaalukalt A-veregrupiga inimestel. Tõenäoliselt suri sellesse pahaloomulisse kasvajasse ka Napoleon Bonaparte.[3]

Helikobakter-infektsiooni arenemisel maovähiks omistatakse roll ka nakkuskandja tarbimisharjumustele, nii arvatakse, et katrsinogeneesi soodustab suitsetamine.

On tuvastatud bakteri soodustav toime söögitorupõletiku ja -vähi vastu ja arvatakse, et helikobakteri infektsioonide vähenemine võib kaasa tuua söögitoruhaiguste arvukuse tõusu.[3]

Diagnostikameetodid ja diagnoosimineRedigeeri

Eestis eristatakse helikobakter-infektsiooni diagnoosimisel:

  • mitteinvasiivseid diagnostikameetodeid – C-uurea hingamistest (C13 või C14 isotoopidega), väljaheiteuuring H. pylori antigeenide suhtes, H. pylori antikehade määramine vereseerumis, seroloogia (IgG-, IgA-antikehad) (immunoensüümmeetod ehk ELISA). Mitteinvasiivseid diagnostikameetodeid peetakse H. pylori nakkuse hindamisel usaldusväärseks.

Välja arvatud antikehade olemasolu tuvastamine, kuna antikehad võivad organismis jääda ringlusse kuudeks ja ka aastateks pärast bakteri eemaldamist organismist.[3]

  • invasiivseid diagnostikameetodeid – endoskoopial võetud mao limaskesta proovitüki uuringud, näiteks proovitüki ureaasi kiirtestiga saab andmeid juba tunni jooksul pärast proovi võtmist (aga siin on oht valepositiivsele tulemusele, kuna maos leidub lisaks H. pyloriile veel ka teisi ureaaspositiivseid baktereid).

On kuidagi kokku lepitud, et helikobakter-infektsiooni diagnoosimine ilma edasise helikobakter-infektsiooni ravi võimaluseta pole soovitatav.

RaviRedigeeri

Eestis soovitatakse enne helikobakter-infektsiooni diagnoosimist patsiendiga kokkuleppele jõuda selles, et H. pylori positiivse tulemuse saamisel allutakse arsti korraldustele ning nõustutakse ravi- ja diagnostikajuhendile vastava Helicobacter pylori infektsiooni raviga.

Helikobakteri kandlust võidakse mitte ravida.

Kohalikud ravijuhendidRedigeeri

Helicobacter pylori infektsiooni ravijuhend (1998)Redigeeri

Eestis rakendatav kohalik Helicobacter pylori infektsiooni ravijuhend Helicobacter pylori infektsiooni raviks on koostatud lähtudes üldtunnustatud ja avaldatud seisukohtadest:

  • The Management Plan for Peptic Ulcer Disease: Reviewed and Approved by the World Congress of Gastroenterology 1990;
  • National Institute of Health (NIH) Guidelines 1994 for Helicobacter Pylori Eradication 1994;
  • European Helicobacter Pylori Study Group: Current European Concepts on the Management of Helicobacter Pylori Infection. The Maastricht Consensus Report 1996.

Ravijuhendi on heaks kiitnud Eesti Gastroenteroloogide Selts 23. oktoobril 1998.[6]

NäidustusedRedigeeri

Helikobakter-infektsiooni ravi näidustusteks on:

  • endoskoopiliselt tõestatud peptiline haavand (maohaavand või kaksteistsõrmikuhaavand);
  • tüsistunud peptiline haavand (verejooks, üleõmbluse ja haavandi ekstsisiooniga ravitud perforatsioon);
  • peptiline haavand pärast vagotoomiat või maoresektsiooni;
  • mao limaskesta lokaalse lümfoomi MALT-lümfoomi – limaskestaga seotud lümfikoe lümfoomi, korral.

Diagnostikameetodid ja diagnoosimineRedigeeri

Eestis eristatakse helikobakter-infektsiooni diagnoosimisel:

  • mitteinvasiivseid diagnostikameetodeid – C-uurea hingamistest (C13 või C14 isotoopidega), väljaheiteuuring H. pylori antigeenide suhtes, H. pylori antikehade määramine vereseerumis, seroloogia (IgG-, IgA-antikehad) (immunoensüümmeetod ehk ELISA). Mitteinvasiivseid diagnostikameetodeid peetakse H. pylori nakkuse hindamisel usaldusväärseteks.
  • invasiivseid diagnostikameetodeid – endoskoopial võetud mao limaskesta proovitüki uuringud, näiteks proovitüki ureaasi kiirtestiga saab andmeid juba tunni jooksul pärast proovi võtmist (aga siin on oht valepositiivsele tulemusele, kuna maos leidub lisaks H. pyloriile veel ka teisi ureaaspositiivseid baktereid).

H. pyloriga nakatumise ja maovähi diagnoosimise vahel võib olla kuni mitukümmend aastat.[3]

Eestis soovitatakse enne helikobakter-infektsiooni diagnoosimist patsiendiga kokkuleppele jõuda selles, et H. pylori positiivse tulemuse saamisel allutakse arsti korraldustele ning nõustutakse ravi- ja diagnostikajuhendile vastava Helicobacter pylori infektsiooni raviga.[7]

H. pylori hävitamineRedigeeri

Funktsionaalse düspepsia vaevuste korral ei ole seni kinnitust leidnud fakt, et helikobakteri hävitamine soodustaks helikobakterpositiivsel patsiendil vaevuste kadumist.[1]

Kuni 20%-l patsientidest võib pärast H. pylori hävitamist välja kujuneda gastroösofageaalsele refluksile iseloomulik sümptomaatika.[1]

H. pylori infektsiooni ravi[6]Redigeeri

Helikobakter-infektsiooni ravis kasutatakse, vastavalt juhendile, ühtaegu antisekretoorseid ravimeid (prootonpumba inhibiitorid või ranitidiinvismuttsitraat) ja antimikroobseid ravimeid (amoksitsilliin, klaritromütsiin, metronidasool).

Soovitatavad ravimikombinatsioonid ja ravimite ööpäevased annused on varieeruvad, levinud on kolmikravi – omeprasool, klaritromütsiin, amoksitsilliin või metronidasool:

  • omeprazolum 20 mg 2 korda ööpäevas, amoxicillinum 1000 mg 2 korda ööpäevas, klaritromütsiin 500 mg 2 korda ööpäevas;
  • omeprazolum 20 mg 2 korda ööpäevas, metronidazolum 500 mg 2 korda ööpäevas, klaritromütsiin 250 mg 2 korda ööpäevas;
  • ranitidiinvismuttsitraat 400 mg 2 korda ööpäevas, metronidazolum 500 mg 2 korda ööpäevas, klaritromütsiin 250 mg 2 korda ööpäevas;
  • ranitidiinvismuttsitraat 400 mg 2 korda ööpäevas, amoxicillinum 1000 mg 2 korda ööpäevas, klaritromütsiin 250 mg 2 korda ööpäevas.

Kaasatud meditsiinipersonalRedigeeri

Eestis tegelevad helikobakterpositiivsete patsientidega mitmed arstid, nii näiteks võib ravimeid välja kirjutada perearst, kuid diagnoosi kinnitamiseks võidakse kaasata gastroenteroloog (endoskoopia) ja patoloog.

Ravi ebaõnnestumineRedigeeri

Helikobakter-infektsiooni ravi võib eri põhjustel ebaõnnestuda. Üheks levinud teguriks peetakse bakteri põhjustatud antibiootikumiresistentsust.

Helikobakter on väga paindlik ja kohanemisvõimeline ligi 15–20% (kuni 50%) helikobakteritüvedest on korduva ravikuuri korral klaritromütsiiniresistentsed. Osad tüved on ka metronidasooli- ja imidasooliresistensed.

Ebaõnnestunud ravi tõttu tekib resistentsus 20–47%-l patsientidest.[1] Vaatamata sellele soovitavad arstid kokkuleppel patsiendiga ka pärast kahte ebaõnnestunud ravikuuri uut ravikuuri.

Helicobakter pylori infektsiooni ravi ebaõnnestumise korral otsustab edasised uuringud ja ravi gastroenteroloog.

Alternatiivravi võimalusedRedigeeri

In vitro katsetega on tuvastatud mitmete taimede anti-helikobakteri vastane toime, nagu näiteks harilik vürtsköömen[8], jeeriku laugu lehtede ekstrakt[9], kevadmaguna ja kanada koldjuure risoomide ekstrakt[10] hurmava vinaväändiku, tseiloni tinajuure ja roosa kalganirohu ekstraktid[11], helkja kadakkaera teekummeli ja hariliku pune ekstraktid[12], kaneeliekstrakt [13], küüslaugumahl[14]. Keskmise suurusega küüslauguküüne tarbimine võib olla piisav, et pärssida bakteri kasvu maos.[3] Harilikus sibulas leiduvad biokeemilised ühendid inhibeerivad helikobakteri elumust.[15]

Uuringutes on tuvastatud, et ka ženšenn, roheline tee, jõhvikad, spargelkapsas, aedsalvei, punane pipar, petersell, muskaat omavad bakteritsiidset toimet ja vähendavad põletikku.[3]

Katsetes Bulgaariast pärit taruvaigu alkoholilahusega inhibeerus H. pylori kasv.[16]

Inimesed, kelle veres on C-vitamiini sisaldus väiksem, võivad suurema tõenäosusega bakteriga nakatuda.[3]

Looduslike vahendite tarbimise korral ei ole täheldatud bakteri vastupidavuse väljakujunemist.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 "Gastroenteroloogia", toimetanud Vello Salupere, keeletoimetaja Elna Martson, tõlkijad Ülle Toots, Katrin Luts, Ülle Uustalu, 2003, AS Medicina, ISBN 998582945X
  2. Heidi-Ingrid Maaroos. Helicobacter pylori – Nobeli preemiaga pärjatud meditsiiniavastus, veebiversioon (vaadatud 24.07.2014)
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 "Helicobacter pylori" Nakatumisest maovähini, Katrin Sak, 2011, Trükikoda "Paar", 978 9949 21 399 3
  4. Harry LT Mobley, George L Mendz, ja Stuart L Hazell., Helicobacter pylori: Physiology and Genetics, Washington (DC): ASM Press; 2001., ISBN 1-55581-213-9, Amer Society for Microbiology (2001), Chapter 2: Epidemiology of Infection, Hazel M. Mitchell, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 25.07.2014) (inglise keeles)
  5. Heidi-Ingrid Maaroos, Helicobacter pylori infektsiooni ravi põhimõtted Euroopa Maastrichti III konsensusotsuses: võrdlus Eesti ravi- ja diagnostikajuhenditega, Eesti Arst 2007; 86 (6): 416–419, veebiversioon (vaadatud 25.07.2014)
  6. 6,0 6,1 "Helicobacter pylori infektsiooni ravijuhend (1998)" Helicobacter pylori infektsiooni ravijuhend, 1998. a., veebiversioon (vaadatud 25.07.2014) (inglise keeles)
  7. Heidi-Ingrid Maaroos, Helicobacter pylori – Nobeli preemiaga pärjatud meditsiiniavastus, veebiversioon (vaadatud 24.07.2014)
  8. Nostro A, Cellini L, Di Bartolomeo S, Di Campli E, Grande R, Cannatelli MA, Marzio L, Alonzo V., Antibacterial effect of plant extracts against Helicobacter pylori. Lühikokkuvõte, PMID 15934015, veebiversioon (vaadatud 25.07.2014) (inglise keeles)
  9. Adeniyi BA, Anyiam FM., In vitro anti-Helicobacter pylori potential of methanol extract of Allium ascalonicum Linn. (Liliaceae) leaf: susceptibility and effect on urease activity. Lühikokkuvõte, Phytother Res. 2004 May;18(5):358-61., veebiversioon (vaadatud 25.07.2014) (inglise keeles)
  10. Mahady GB, Pendland SL, Stoia A, Chadwick LR. In vitro susceptibility of Helicobacter pylori to isoquinoline alkaloids from Sanguinaria canadensis and Hydrastis canadensis. Lühikokkuvõte, Phytother Res. 2003 Mar;17(3):217-21., veebiversioon (vaadatud 25.07.2014) (inglise keeles)
  11. Wang YC, Huang TL., Screening of anti-Helicobacter pylori herbs deriving from Taiwanese folk medicinal plants. Lühikokkuvõte, FEMS Immunol Med Microbiol. 2005 Feb 1;43(2):295–300., veebiversioon (vaadatud 25.07.2014) (inglise keeles)
  12. Stamatis G, Kyriazopoulos P, Golegou S, Basayiannis A, Skaltsas S, Skaltsa H., In vitro anti-Helicobacter pylori activity of Greek herbal medicines. Lühikokkuvõte., J Ethnopharmacol. 2003 Oct;88(2–3):175-9., veebiversioon (vaadatud 25.07.2014) (inglise keeles)
  13. Tabak M, Armon R, Neeman I., Cinnamon extracts' inhibitory effect on Helicobacter pylori. Lühikokkuvõte., J Ethnopharmacol. 1999 Nov 30;67(3):269-77., veebiversioon (vaadatud 25.07.2014) (inglise keeles)
  14. Sivam GP., Protection against Helicobacter pylori and other bacterial infections by garlic. Lühikokkuvõte., J Nutr. 2001 Mar;131(3s):1106S-8S., veebiversioon (vaadatud 25.07.2014) (inglise keeles)
  15. Pandey Cowind, Some important anticancer herbs, International Research Journal of Pharmacy, 2(7) 2011, 45–52, veebiversioon (tarve 2.08.2014)(inglise keeles)
  16. Boyanova L, Derejian S, Koumanova R, Katsarov N, Gergova G, Mitov I, Nikolov R, Krastev Z., Inhibition of Helicobacter pylori growth in vitro by Bulgarian propolis: preliminary report. Lühikokkuvõte, J Med Microbiol. 2003 May;52(Pt 5):417-9., veebiversioon (vaadatud 25.07.2014)

VeebiallikadRedigeeri

Helikobakteritele inhibeerivat ja/või hävitavat toimet avaldavad taimed (sh taimeosad)