Heinrich Trankmann

Heinrich-Aleksander Taarma (1936. aastani Trankmann) VR II/3 (17. detsember (4. vkj) 1900 Narva23. juuni 1941 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane, politseiametnik.

Heinrich Trankmann Narvas, õppis koolis Jõhvis ja Jõhvi ministeeriumikooli ja lõpetas pedagoogikaklassi algkooliõpetaja kutsega.

Eesti Vabadussõjas läks vabatahtlikuna Eesti Vabadussõtta ja teenis algul Kalevi Malevas, hiljem 6. jalaväepolgus.

16. juunil 1919. aastal Suhhotsõi all ja 23. augustil 1919. aastal Võdra küla juures toimunud lahingute eest sai H. Taarma 1. septembril 1920 II liigi 3.järgu Vabadusristi. "Pärast ohvitseride väljalangemist võttis H. Taarma juhtimise üle ja viis lahingud eduka lõpuni ja see tegu pälvis ka vabadusristi isikliku vapruse eest lahingutes". Vabadusristiga kaasas käiva autasutalu sai ta Sompa mõisast ja selle andis ta rendile, hiljem müüs maha ja ostis krundi Jõhvi, kuhu ehitas oma maja.

Pärast Vabadussõda elas H. Taarma Narvas, kus algul teenis Kaitsepolitseis, hiljem läks teenistusse piirivalvesse ja teenis Narva-Jõesuu ja Toila kordonis. 1934. aastast töötas Valga vagunidepoos pottsepana.

Vahistati 2. jaanuaril 1941 SARKi raudtee julgeoleku poolt ja viidi algul Tallinna, siis Venemaale. Hukati 23. juunil 1941[1] NSV Liidu kõrgema sõjatribunali otsusega, süüdistatuna osavõtus vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjast, teenistuse eest kaitsepolitseis ja kõrgete autasude omamises (peale Vabadusristi oli teda autasustatud Eesti Vabadussõja mälestusmedaliga, Läti Vabariigi mälestusmedali 1928. aastal Landeswehri sõja eest[2].

Viited muuda