Ava peamenüü

HaridusRedigeeri

Lõpetas aastal 1933 kuldmedaliga Tallinna Prantsuse Lütseumi. Aastal 1934 lõpetas ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutiste aspirantide kursused. Aastal 1938 lõpetas ta (medaliga) Nancy ülikooli elektrotehnika ja rakendusmehaanika instituudi mehaanikainseneri kutsega. Jäi samasse doktorantuuri, kuid õpingud katkestas Teine maailmasõda. Aastal 1949 kaitses Leningradi Polütehnilises Instituudis tehnikakandidaadi väitekirja.

Teaduskraad ja -kutseRedigeeri

Tehnikakandidaat 1949 (Leningradi Polütehniline Instituut, kinnitus 1950); dotsent 1950; professor 1962.

TeenistuskäikRedigeeri

Õppetöö vaheaegadel töötas Nancy Ülikoolis, oli rakendusmehaanika õppetooli vanemassistent, laboratoorsete tööde juhataja 1938/39; ASi A. M. Lutheri Põhjavabrik juhataja 1939–1940; NSV Liidu Riikliku Liidutehase nr 463 (ümbernimetatud Lutheri vabrik) osakonnaülem 1940–1941. Mobiliseeriti 1941, Tšeljabinski Metsatööstuse mehaanik 1941–1942; Eesti Laskurkorpuse ohvitser, suurtükiväe kapten, diviisi tehnilise varustuse autoteenistuse ülem 1942–1945.

TTÜs 1945–2002: mehaanilise tehnoloogia/metallide tehnoloogia kateedri vanemõpetaja 19451947, dotsendi kt 19471950; ühtlasi teadusliku uurimissektori juhataja 19491957; masinaehituse kateedri dotsent 19501957; masinaelementide kateedri dotsent 19571962, kateedrijuhataja 19561971 ja professor 19621984; teadusprorektor 19561984; konsultantprofessor 19841992; masinaõpetuse instituudi mehhanismide ja masinate teooria erakorraline professor 19921994, masinamehaanika õppetooli emeriitprofessor 19942002.

Teadustöö põhisuunadRedigeeri

Mehhanismide ja masinate teooria; üks alusepanijaid tahkete kehade jaoskulumise uurimise koolkonnale; koos professor Ilmar Kleisiga rajas Eestis erosioonkulumise uurimissuuna. Avaldas üle 100 publikatsiooni, sealhulgas käsiraamatuid, entsüklopeediaartikleid. Tema juhendamisel on kaitstud 10 kandidaadiväitekirja.

Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevusRedigeeri

Kinnitati Insenerikoja liikmekandidaadiks 1939; oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu teaduslik-tehnilise komitee kauaaegne liige; "Eesti Nõukogude Entsüklopeedia" ühiskondliku teadusliku osakonna tehnikavaldkonna toimetaja ja ajakirja Tehnika ja Tootmine toimetuskolleegiumi liige; TTÜ teadusjuhina oli tegev 35 aastat, mil määratleti tollaste teadusuuringute põhisuunad, rajati ja arendati teaduslaboratooriume. Sõprusühingu NSV Liit-Prantsusmaa Eesti osakonna juhatuse liige, rahvasaadik Tallinna Linna TS nõukogus 1965–1971, Tallinna Teadlaste Maja asutaja- ja nõukogu liige.

IsiklikkuRedigeeri

Ta oli kaks korda abielus. Esimesest abielust Vilmaga sündisid pojad Robert ja Viktor ning tütar Astrid. Teine abikaasa Ilse oli kunstnik.

TunnustusedRedigeeri

Huvialad ja harrastusedRedigeeri

Nooruses purjetamine ja purilend, hiljem iluaiandus. Korp! Väinla vil.

KirjandusRedigeeri

  • Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. TTÜ kirjastus. Tallinn 2008.
  • ENE 1972, 4;
  • EE 2000, 14;
  • ETBL 2005, 2;
  • EmajBL 2003;
  • Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 257–258, 403–405, 407–408, 434–435;
  • Mehaanikainseneride koolitus 1918–1998. Tln, 1998, lk 52–57, 176;
  • Ajaots, M., Kleis, I., Mägi, V. Heino Lepikson // Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2002. Tln, 2003, lk 344–345. (In memoriam).