Harilik imikas

taimeliik

Harilik imikas (Anchusa officinalis) on kareleheliste sugukonda imika perekonda kuuluv ühe- või mitmeaastane rohttaim.

Harilik imikas
Harilik imikas
Harilik imikas
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts määramata
Sugukond Karelehelised Boraginaceae
Perekond Imikas Anchusa
Liik Harilik imikas
Binaarne nimetus
Anchusa officinalis
L.

Sarnasus teiste taimedega muuda

Imikas kasvab looduses tihti ussikeele naabruses. Neid taimi aetakse tihti segamini, sest mõlemal taimel on sinised õied ning karvadega kaetud lehed ja varred. Ussikeelest eristab aga imikat see, et tal on laiemad lehed ning juurekaelalt harunevatest vartest moodustuv puhmik. Samuti aetakse harilikku imikat segamini karukeelega, aga sellel on karedamad lehed ja varred ning õied on helesinised. [1]

Nimetus muuda

Harilikku imikat tuntakse rahvakeeles ka kui härjakeelt, karu-ohtjaid, villirohtu, karvikut, pulgast, setukõlinat, tainatõmmajat ja mesilille.Officinalis taime ladinakeelses nimes näitab taime kasutamist meditsiinis, Anchusa aga tuleb kreeka sõnast ankhusa, mida on kasutatud paljude karedate lehtedega taimede märkimiseks. Karedate lehtedega taimi nimetati antiikajal ka Buglossa, milles bus tähendab härga ja glossa keelt.

Levila ja kasvukohad muuda

Harilik imikas on laialdaselt levinud taim, eriti just Kesk-Euroopas, Taanis, Lõuna-Soomes, Skandinaavias ning ulatub idas isegi Türgi, Kaspia mere ja Uurali jõeni. Lisaks looduslikule levikule on teda sisse viidud ka Põhja-Ameerikasse ja Uus-Meremaale.[2] Harilik imikas on laialt levinud ka Eestis. Taim eelistab kuivemat ja kergemat mulda. Tihti võib teda leida põllu- ja teeservadelt, jäätmaadelt, karjääridest, kuivadelt nõlvadelt, aruniitudelt.[3]

Morfoloogia muuda

Harilik imikas on ühekojaline ühe- või mitmeaastane rohttaim, mis on peamiselt putuktolmleja, kuid võib paljuneda ka vegetatiivselt risoomi abil. [1] Imikal on mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, mille kroon ja tupp on liitlehised. Tupp on lõhestunud üle poole osas hõlmadeks ning seda katavad karvad. Kroon on noore taime puhul karmiinpunast värvi, hiljem aga tumesinine või lilla, harva ka valge. Selle läbimõõt on umbes 1 cm ning see on tupest pikema putkega. Ka krooni katavad karvad, mis muudavad selle sametiseks. Õied asuvad õisikutes, mis on väga rohkeõielised ja lehistunud. Harilik imikas on putuktolmleja ning tema õitsemisaeg on juunis ja juulis.[1]

Hariliku imika vili on munaja kujuga pähklike, mille pealispind on kühmuline ja peenelt krobeline. Selle kinnitumispinnal on tugev ringikujuline vall. Värvuselt on vili helepruun ja 3,25–4 mm pikkune. [1] Viljadel on lisand, mis sisaldab rasva ning soodustab nende levikut sipelgate abil.[2]

Imikal on lihtlehed, mis paiknevad varrel spiraalselt. Alumistel on lühike roots, kuid ülemised lähevad pooleldi üle varreümbriseks ja on istuvad. Lehed ise on karvadega kaetud, hambulise servaga ja piklikud, nende pikkus võib ulatuda 10 cm ja laius 2 cm.[1]

Varred on imikatel kandilised ning samuti kaetud karvadega nagu muud taime osadki. Juurekaela läheduses on varred harunenud.[1]

Harilikul imikal on maa-aluses osas risoom, mis ülemises otsas on harunenud samuti on taimel tugev sammasjuurestik.[1]

Kasutamine muuda

Harilikku imikat on ravimtaimena tuntud juba väga kaua. Pompeis tegutsenud Plinius, kes elas 76. aastani pKr, märkis, et imika juured mõjuvad veiniga sissevõetuna ergutavalt. [2] Harilik imikas on mürgine taim ning toimib närvimürgina, seega pole soovitatav seda seespidiselt kasutada. Ta sisaldab koliini, lima, alkaloide ja lahustuvat ränihapet. Rahvameditsiinis kasutatakse teda pehmendava ja jahutava kompressina ning soolte töö reguleerijana. Samuti on teda kasutatud kuseerituse soodustamiseks ja kõhulahtistina, lisaks veel köha, külmetuse ja kusepõiepõletiku korral.[2]

Imika õitest on võimalik toota kollast värvi ning selle juured sisaldavad punast värvainet, mida on kasutatud salvide ja vedelike värvimiseks.[3]Juurtest ja vartest saab lisaks värvainele ka toota hästilahustuvat valget pulbrit, millel on antiseptiline toime. Hariliku imika noori lehti kasutada salatina või dekoratiivtaimena kuivemate alade haljastamiseks.[1]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Harilik imikas
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 [Carl-Fredrik Lundevall, Gebbe Björkman. Põhjamaa õistaimed. Tallinn: Kirjastus Varrak 2007, lk 220]
  3. 3,0 3,1 ["Meie ravimtaimed." Tartu: Kirjastus Elmatar, 2010]

Välislingid muuda