Hallsteini doktriin

Hallsteini doktriin, mis on nime saanud Saksamaa välisministri Walter Hallsteini järgi, oli Saksamaa Liitvabariigi (Lääne-Saksamaa) olulisim välispoliitiline doktriin pärast 1955. aastat. Walter Hallstein avaldas 22. septembril 1955 seisukoha, mis kuulutas, et Lääne-Saksamaa loobub diplomaatilistest suhetest iga riigiga, mis tunnustab Saksa DV-d. Saksamaa Liitvabariik kuulutati ainsaks Saksa riigiks. Nõukogude Liidule tehti erand ja aktsepteeriti tema lähedasi suhteid Saksa DV-ga. Need seisukohad ähvardasid viia Lääne-Saksamaa välispoliitilisse isolatsiooni. Pärast diplomaatiliste suhete sõlmimist Rumeeniaga 1967. aastal kuulutati välja pragmaatilisem reguleeritud kooseksisteerimise (Geregeltes nebeneinander) poliitika, mis väljendas leppimist reaalse olukorraga ning rahumeelsema idapoliitika (Ostpolitik) viljelemist nii Saksa DV-ga kui ka Nõukogude Liiduga. 1968. aastal taastati 1957. aastal katkenud suhted Jugoslaaviaga. 1969. aastal ametisse asunud kantsler Willy Brandt deklareeris doktriinist loobumist. Detsembris 1972 sõlmiti kahe Saksa riigi vahel leping, et kumbki ei saa tegutseda teise nimel, mis tähendas ametlikku loobumist Hallsteini doktriinist.