Hallaine

Hallaineks ehk hallolluseks (ladina keeles substantia grisea) nimetatakse paljude selgroogsete loomade kesknärvisüsteemi närvikude.

Imetajatel muuda

Seljaajus paikneb hallaine tsentraalselt. Seljaajus paikneb ka nii valge- kui hallainest koosnev kiuvõrgustik ehk retikulaarformatsioon (formatio reticularis), mis kontrollib südame-veresoonkonda ja hingamist.

Peaajus aga paikneb hallollus väike- ja suuraju poolkerade pinnal, moodustades ajukoore.

Vaheaju ülemises osas paiknev talamus on samuti hallainest moodustunud.

Peaaju valgeaines aga paikneb hallollus mitmete eraldi tuumadena.

Ajutüves paikneb hallaine aga valgeainega võrgutaoliselt vaheldumisi (ajutüve retikulaarformatsioon).^[1]

Hallaine koosneb närviraku kehadest ja nende vahele jäävatest närvikiudude algus- ja lõpposadest ning neurogliiarakkudest.^[2]

Inimestel seostatakse hallainega mitmeid haiguslikke seisundeid.

Polüskleroosi seostatakse enim valgeainega, kuid polüskleroosihaigetel on leitud haiguskoldeid (koeproovides) ka hallaines.^[3]

Hallaine massilist vähenemist on täheldatud ka Alzheimeri tõve põdevatel patsientidel.

Nimetus hall tuleneb hallaine värvumisest halliks formaliin-preparaadis. Elavas kehas on hallollus tõenäoliselt roosaka värvusega.

↑ Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 550, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
↑ Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 188, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
↑ Bö L, Geurts JJ, Mörk SJ, van der Valk P.,Grey matter pathology in multiple sclerosis., Acta Neurol Scand Suppl. 2006;183:48-50, Veebiversioon (vaadatud 10.03.2014) (inglise keeles)