Haapsalu võllamägi

Haapsalu kesk- ja varauusaegne võllamägi oli esimene hukkamispaik, mida Eestis kaevati (1932. aastal). Antud aastal puhastati osaliselt välja võlla müürid ja kaks matust. Eestis hakkas süstemaatiline ja teaduslik võllamägede uurimine 2012. aastal Tartu Ülikooli osteoarheoloogi Martin Malve ja Stockholmi ülikooli teadlase Sebastian Wärmländeri koostöö tulemusena, kui uuriti arvatavat Tartu võllamäge . Haapsalu võllamäge uuriti aastatel 2013-2014, nendel aastatel analüüsiti selle struktuuri, ehitusetappe ja dateeringuid ning täiendati 1932. aastal kaevamistel saadud teadmisi. Võllamägi asus linnamüürist 1,2 km kaugusel ning jäi Tallinna ja Ridala maantee vahele. Võllamägi oli heina- ja karjamaade vahemikus ning seega ka kõigile näha ja hoiatuseks. On mainitud, et 20. sajandi alguses oli seal näha veel võlla puitkonstruktsiooni jäänuseid ning pärimuste kohaselt oli 17. sajandil kurjategijate piinakamber.

Kindlad kesk- ja varauusaegsed võllamäed asuvad Haapsalus ja Tallinnas, kuid infot on ka Uus-Pärnu, Viljandi, Lihula ja Rakvere võllaste kohta.

Üldist

Keskaegse Liivimaa suuremates linnades ja piiskopkondade keskustes, nagu Haapsalus, tulid võllamäed kasutusele umbes 14. sajandi paiku. Timukas ilmselt nii väikses kohas kohalik polnud ning ta toodi mujalt sisse. Haapsalus, piiskopkonna keskuses, oli kohtukorraldus üsna tugevalt valitseja kontrolli all, kuid siiski keskaja jooksul nende roll vähenes. Siiski oli Haapsalu kohtuvõim piiratud, eriti Rootsi ajal, kui linn kuulus De la Gardie'de võimu alla ning ka 17. sajandi keskel, kui linnal polnud iseseisvat otsustusõigust kriminaalasjade puhul.

Haapsalu võllamägi on sarnane Tartu ja Tallinna omadega, ka viimastel on teadaolevalt olnud kivivundament. Huvitav on see, et Tallinna (esimest korda kaevati 1994. a) võllamäe kaevamistelt leiti 107 inimese luud, kuid Haapsalust ainult kahe.

Esimene kirjalik ülestähendus Haapsalu võllamäest pärineb 1648. aastast, nimelt oli tegu kaebusega, milles linnaelanikud kurtsid Rootsi kuninganna Kristiinale, et Haapsalu krahv oli võlla pannud sobimatusse kohta ning kaebuste tulemusena viidi see vanasse kohta tagasi. Võllamäele maeti ka enesetapjaid ning see tegevus oli varauusajal levinud üle Euroopa. Haapsalu võllamägi püsis seal 19. sajandi alguseni, kuid võll lammututati raeprotokollide järgi 1801. aastal, kui kogu Vene Impeeriumis anti käsk avalikud hukkamispaigad lammutada.

"Haapsalu linna Randsalu linnaosa taga linnakarjamaal asuwa wäikese künka "Wõllastemäe" kohta on rahwasuus liikumas igasusguseid imelikke jutte. Nende järele olla seal sajandite eest, umbes 17. sajandil, asunud wõllad ja piinakamber, kus hukatud ja piinatud kurjategijaid kui ka Eesti rahwa wanemaid ning juhte, kes tolleaegsetele meie maa wõimu meestele wastu hakanud. Mitmed Randsalu linnaosa wanemad elanikud teawad koguni tõendada, et aastat paarkümmend tagasi olnud seal weel mädanenud wõllapuude otsad näha."

1932. aasta kaevamised

"/.../ Mõnetunnilise kaevamise järele leiti mäe idapoolselt küljelt umbes 1 meetri sügawuses inimese luukere. Huwitaw on ära märkida, et luukerel on mõlemad jalad läbi saetud. Üks jalaluu oli läbi saetud altpoolt põlwe, teine aga ülaltpoolt. Samuti on pooleks saetud ka pealuu."

Aastal 1932 toimusid Haapsalu võllamäel esimesed kaevamised. Kohalikud kullakaevajatest elanikud leidsid umbes meetri sügavuselt luustiku ning peale seda sekkus kaevamistesse Haapsalu muuseumi ühing, keda juhtis kunstnik Roman Gottfried Haavamägi. Mäe idapoolsel küljel leiti ka teine, 40–50 aastase inimese luustik, mis oli esimesest meetri jagu sügavamal ning tema hauast leiti palju sütt. Hauapanustest leiti teise luustiku juurest nuga, rautatud kontsadega jalanõu tükid, sineliriide tükke ja kolm nööpi. Surnud olid selili-siruli asendis ning nende luudelt leiti ka mitmeid lõikejälgi, mida seletati tolle aja teadmiste põhjal kui hukkamisest saadud vigastusi. Peale luustike leiti ringmüürilaadne konstruktsioon, mille juurest tuli uusaegseid leide.

"/.../ awastati läinud nädalal Randsalu linnaosa juures, Haapsalu külje all asuval Wõllastemäel umbes meetri sügavusel haud, milles peitus läbisaetud jalgade ning pealuuga luukere. Omapärase leiu tõttu wõtsid Läänemaa muuseumi ühingu tegelased asja tõsisemalt käsile ning teisipäewal alati kahe mehe poolt uuesti kaewamistega. /.../ umbes lõuna paiku tuli endise luukere alt, meetrilise mullakorra ja juurte liiwa- ning raudkiwidega kaetult, nähtavale teine luukere. See luukere oli säilinud pea sama hästi kui eelminegi ja otsustades hammaste järele on siin tegemist 40–50 aastase inimesega."

2013.-2014. aasta kaevamised

Avatud lõik ringmüürist. Foto: Raido Roog

Nende kaevamiste käigus avati osaliselt võlla ringmüür koos sissepääsu vundamendiga ning kaevati tranšee läbi künka sisemuse. Samuti täpsustus võllamäe kuju ja rajamisviis ning eristusid kaks ehitusetappi. Uurimiste tulemusena saadi teada, et võllamägi on kunstlikult kuhjatud. Võllaalus oli kümnetahuline, kümnemeetrise läbimõõduga massiivne ringmüür, mis oli säilinud 0,5–1 m kõrgusena ja umbes meetri paksuselt. Võllamäe ringmüüri vundament oli rajatud maapinnale ning mõne koha pealt oli seda umbes 10 cm ulatuses mullakihi sisse süvendatud. Müüri väliskülg oli eenduva vundamendiga ning laotud sirgelt. Selle ehitusest on teada nii palju, et see oli tehtud mördiga seotud maa- ja paekividest, millele lisati katuse- ja tellisekivide tükke. Paekivid olid ebaühtlase suuruse ja kvaliteediga, mõned paekivitükid olid põlemisjälgedega, need olid muutunud punaseks ja pudedaks. Kvaliteetseid kive oli pigem vähe kasutatud, ilmselt kasutati odavat materjali.

Umbes meetrivõrra ringmüürist seespool oli püstiste ümarate postide rida, neid oli näha nii kaevandi ida- kui lääneküljel. Postid olid ilmselt umbes meetri kõrgused, seda võib oletada säilinud puidufragmentide järgi. See võis omal ajal olla kivivõllale eelnenud puust alus. Ringmüüri ümbritseb peaaegu täielikult kahe meetri kaugusel umbes meetri sügavune kraav ning loodeosas see kraav katkes – on võimalik, et seal asus võllamäele viiv tee. Selle katkestuse juures leiti kaks halvasti säilinud maakividest müürijuppi. Oma olemuselt olid need müürijupid omal ajal võllale viiva tee alusega, need jupid on ringmüüriga samaaegsed.

Mainitud leiud lubavad arheoloogidel näha kahte ehitusjärku: 1) kõigepealt rajati puust ringmüüriga võllaalus, mille südamik täideti kraavist võetud pinnasega ning 2) peale vana hukkamispaiga lagunemist on selle ümber rajatud kivist ringmüüri ja sissepääsuga võllaalus, mille ehituse käigus täideti kraav. Seni ei ole teada, mis perioodil milline etapp rajati, kuid otsides Liivimaalt paralleele, siis sealsete andmete põhjal olid sellised konstruktsioonid levinud juba alates 14. sajandist ning sellest ajast võib olla ka Haapsalu võllas. Kui müntide ja muude leidude järgi võib uskuda, et aktiivselt oli ala kasutusel 16. sajandi algusest kuni 17. sajandi keskpaigani – siis oli Euroopas ka surmanuhtluse rakendamise, ja ka nõiaprotsesside kõrgaeg.

Leiud

Sae lõikejälgedega kiiruluu fragment. (HM 9188: 44.) Foto: Raido Roog

Kaevmistelt leiti võllamäe sisemusest maakive ja paekive, mis võisid olla erinevate konstruktsioonide osad. Samuti leiti segatud pinnasest 16.-17. sajandi ja 20. sajandi münte, riideid ja jalanõude tükke ning muud olmeprügi. 16.-17. sajandi mündid on vanimad, mis sellelt alalt leitud on ning võisid sinna sattuda hukkamiste käigus. Peale eelneva leiti ka varauusaegseid ja keskaegseid keraamikatükke.

Kui vaadelda leitud luustikke, siis 1932. aasta kaevamistelt saadud luustike peal on näha lõikejälgi. Esimesel leitud luustikul on näiteks läbi saetud tema kolju, vasakpoolne reieluu, parem sääreluu ja parem pindluu. Teisel luustikul, mis oli kuulunud 40–50-aastasele inimesele, oli lõigatud läbi kolju võlviosa. Järgnevatel kaevamistel leiti vaid segatud ja purunenud inimluid, kuid mitte terviklikke skelette. 1932. aasta kaevamistelt on säilinud ainult mõned, kaevajatele huvitavamad tundunud, luud. Näiteks oli nende jaoks üks huvitavamaid leid ilmselt kolju osa, millel on näha saetera hammastele omaseid paralleelseid jooni ning selliseid jälgi võib tavaliselt näha amputeerimissael. Selle kasutamine näitab, et surnut lahati, kuid mis põhjusel, pole teada. Üks läbisaagimistunnustega luustik, mis leiti Haapsalu võllamäelt, võib kuuluda Buxhövdeni Reinule, kirikumeetrikas on kirjas, et ta maeti võlla alla peale lahkamist. Selliseid lahkamistöid võis läbi viia tol ajal tegutsenud Haapsalu kreisiarst ja staabikirurg Andreas Friedrich Schütz. Lahkamist tehti eriti kurjategijate ja enesetapjatega, sest seda nähti lisakaristusena.

"/.../ Lähematel otsimistel leiti luukere rinna kohalt, südame ümbrusest umbes kolme tolli pikkune roostetanud pussi tera. Luukere pea all olid aga ilmselt säilinud mustad ning tihedad juuksed. Samast leiti ka robusta ning kaitsewärwi sineliriide tükka, millede wahel asus kolm metallist sõdurinööpi. Tähelepanu wäärib aga asjaolu, et kõik leitud riideosad olid ilmselt põlenud serwadega ja laiba ümbruses leiti üksikuid söetükka ning tuleaseme jälgi, mis lubab oletada, et laiba ümber on tehtud tuld. Jalgade juurest leiti saabaste kontsad, mis on rautatud ja kuuluwad arwatawasti sõdurisaabastele. Wastandiks eelmisele, olid sellel luukerel jalgade ning käte luud terwed, kuna pealuu oli saetud läbi samuti nagu eelmisel - otsmikust kuklani. Haua juurest tuli wälja ka mädanenud palgi ots, mis wõis olla wast wõllapuu osa. Teisipäewastel kaewamistel awastati ka suur osa müüri mis nähtawasti piirab astmeliselt kogu Wõllastemäge."