Ava peamenüü

Hüdrostaatika (kreeka sõnadest hydor 'vesi' + statike 'liikumatu') on hüdromehaanika haru, mis uurib tasakaalus olevat vedelikku[1].

Sisukord

Vedeliku tasakaalRedigeeri

Vedeliku tasakaal võib olla absoluutne või suhteline.

  • Absoluutseks loetakse tasakaalu, mille korral vedelik on liikumatus anumas ning talle mõjub vaid raskuskiirendus.
  • Suhtelise tasakaalu korral on vedelik küll liikumatu, ent paikneb anumas millele mõjub peale raskuskiirenduse ka mõni muu kiirendus.

Hüdrostaatiline rõhkRedigeeri

  Pikemalt artiklis Hüdrostaatiline rõhk

Hüdrostaatiline rõhk on tasakaalus vedelikus pinnaga risti mõjuv pinge.

Hüdrostaatilisel rõhul on kaks omadust:

  • hüdrostaatiline rõhk mõjub pinnaga risti;
  • hüdrostaatiline rõhk mingis punktis on kõikides suundades ühesugune.

Vedeliku tasakaalu diferentsiaalvõrrandidRedigeeri

 
Vedeliku tasakaalu diferentsiaalvõrrandite tuletamine. Punkt p asub kuubi keskel

Et selgitada, millest sõltub hüdrostaatiline rõhk, vaadeldakse niisuguse seisvas vedelikus paikneva elementaarristtahuka tasakaalu, mille mõõtmed on dx, dy ja dz[1]. D'Alembert'i printsiibi kohaselt peab sellele risttahukale mõjuvate mis tahes suunaliste jõudude summa võrduma nulliga[1].

Et vedelik seisab paigal, mõjuvad risttahukale pinnajõududest üksnes rõhujõud[1].

Olgu rõhk risttahuka keskel p. Et vedelik on pidev keskkond siis on ka rõhk ruumikoordinaatide suhtes pidev funktsioon ning selle muutus on kirjeldatav Taylori reaga. Kui võtta reast kaks esimest liiget, saab elementaarristtahuka tahkudel ABCD ja A'B'C'D' rõhud vastavalt[1]   ja  . Rõhujõud neil tahkudel:  

ja  

Elementaarristtahukale mõjuv massijõud  , kus a on kiirendus ja risttahuka mass[1]  . Massijõu rõhtkomponent  , kus   on kiirenduse x-telje suunaline komponent.

Et risttahukas on tasakaalus, peab rõhtjõudude summa võrduma nulliga:  

Korrates kirjeldatud menetlust teiste telgede suhtes, saadakse võrrandid:  

 

Pärast lihtsustusi ja võrrandite jagamist elementaarristtahukasse mahtuva vedeliku massiga   jõutakse avaldisteni

 

Need on Euleri hüdrostaatika diferentsiaalvõrrandid, mis avaldati 1755.aastal.

Kuid seisva vedeliku kirjeldamiseks on vaja teada rõhku igas punktis. Sobava võrrandi saab sel moel, et Euleri võrrandid asendatakse võrdväärse avaldisega, milles pole osatuletisi. Selleks korrutatakse võrrandipooled dx, dy või dz- ga ning liidetakse:

 .

Need on Euleri hüdrostaatika diferentsiaalvõrrandid, mis avaldati 1755. a[1].

Rõhku tasakaalus olevas vedelikus kirjeldab avaldis

 . Selle võrrandi integreerimiseks on vaja teada süsteemis mõjuva kiirenduste komponente ax, ay ja az.

SamarõhupindRedigeeri

  Pikemalt artiklis Samarõhupind

Tasakaalus vedelikus olevaid pindu, mille kõikides punktides valitseb ühesugune rõhk, nimetatakse samarõhupindadeks.

Hüdrostaatika põhivõrrandRedigeeri

  Pikemalt artiklis Hüdrostaatika põhivõrrand

Hüdrostaatika põhivõrrandi rakendusvorm on  , kus p0 on rõhk vedeliku pinnal ning ρgh vedelikusamba avaldatav lisarõhk[1].

Absoluutrõhk, ülerõhk ja vaakum ning nende mõõtmineRedigeeri

Kui hüdrostaatika põhivõrrandis   rõhk vabapinnale p0 võrdub atmosfäärirõhuga (õhurõhuga) pat, siis saab arvutada absoluutrõhu. See tähendab rõhku, milles sisaldub ka õhurõhk: .

Vedelikusambast tingitud rõhk on siis ülerõhk ehk rõhk, mis on üle atmosfäärse rõhu:  

Kui absoluutrõhk vedeliku pinnale erineb õhurõhust  , siis ülerõhu saab arvutada avaldisest  

Ülerõhu sünonüüm on manomeeterrõhk, sest manomeeter ise on õhurõhu all ja mõõdab ainult ülerõhku[1].

Kui absoluutrõhk on õhurõhust väiksem, siis on süsteemis vaakum:  . Vaakumi ülempiiriks on õhurõhk.

Üldkehtivas mõõtühikusüsteemis (SI-süsteem) avaldatakse rõhk paskalites:  . Mittesüsteemsete ühikutena on olnud kasutusel

Neil kõigil on väga väikesed erinevused ning nad on ligikaudu võrdsed atmosfäärirõhuga ehk 105.

Hüdraulikas väljendatakse rõhku sageli ka vedelikusamba kõrgusega[1]. Ühikuks on seejuures tavaliselt meeter. Vedelikusamba kõrgus on arvutatav valemist  , kus h on samba kõrgus meetrites, p rõhk Paskalites, ρ vedeliku tihedus ja g raskuskiirendus.

Hüdrotehnikas on seejuures tegemist peamiselt veega, mille tihedus on  . Veesamba kõrgusest tuleneb ka tehniline atmosfäär, mis on võrdne rõhuga, mida avaldab 10 m kõrgune veesammas. Rõhu asemel kasutatakse hüdrotehnikas sageli ka terminit surve.

Mõõteriistades kasutatakse sageli rõhu mõõtmiseks ka elavhõbedat, kuna elavhõbe on kõige tihedam vedelik, mis külmub alles väga madalatel miinuskraadidel[1]. Elavhõbeda tihedus on  [1]. Õhurõhku mõõdetakse elavhõbedamillimeetrites või millibaarides (hektopaskalites): 1 mm Hg (torr)= 1,33×102 Pa. Normaalrõhk on võrdne 760 millimeetrise elavhõbedasamba kõrgusega.

Rõhku (nii ülerõhku kui vaakumit) mõõdetakse vedelikusamba kõrguse või rõhu põhjustatud deformatsiooni kaudu[1]. Esimest moodust kasutatakse vedelikmanomeetrites (piesomeetris, elavhõbemanomeetris, [vaakummeeter|vaakummeetris] ja mujal), teist vedrumanomeetrites ja samuti vedruvaakummeetrites[1].

Rõhu mõõtmiseks on kasutusel ka mitmesuguseid elektrilise väljundiga riistu, millel on tenso- või induktsioonandurid.

Hüdrostaatika põhivõrrandi energeetiline ja geomeetriline tõlgendusRedigeeri

Tasakaalus vedelikul on energiavaru, mille arvel on võimalik teha tööd. See on potentsiaalne energia.

Euleri diferentsiaalvõrrandite tuletamisel jagatakse võrrandid läbi ρ dx dy dz-ga, see tähendab elementaarmassiga dm. Sellega taandatakse võrrandid massiühikule[1]. Hüdrostaatika põhivõrrandi   saamisel lisandus jagamine raskuskiirendusega g, siit võib järeldada, et see võrrand kehtib vedeliku kaaluühiku kohta[1].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 Maastik, A., Haldre, H., Koppel, T. & L. Paal, 1995. Hüdraulika ja pumbad. Tartu, Greif. Lk 17–27 .

Kasutatud kirjandusRedigeeri

  • Maastik, A., Haldre, H., Koppel, T. & L. Paal, 1995. Hüdraulika ja pumbad. Tartu, Greif. 468 lk.