Ava peamenüü
See Artikkel See artikkel on üldmõistest. Kammerkoori kohta vaata artiklit Plicae Vocalis.

Häälekurrud (ladina keeles ains plica vocalis, mitm plicae vocales, rahvapärane nimetus ka häälepael) on paljudel loomadel kõris, hingetoru ülemises osas, paiknevad paarilised elastsed kurrud.[1] Häälekurdude võnkumise ja kopsude ventileerimise (sisse ja välja hingamisel) tulemusel häälitsetakase (tehakse häält).[2]

Häälekurdude paksusest ja pikkusest, ka kõri suurusest, oleneb hääle kõrgus.

Häälekurdude areng, anatoomia, asend, kuju, sooned, sellele kinnituvad lihased ja morfoloogia ning patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

RoomajadRedigeeri

MadudelRedigeeri

Madudel häälekurrud puuduvad. Neile omast sisinat (kaitsereaktsiooni osana) tekitavad nad jõuliselt häälekõri (hääleaparaat) kaudu hingates. [3]

ImetajadRedigeeri

InimeselRedigeeri

Kumbki häälekurd koosneb :

Häälekurdude vahel on häälepilu.

Häälekurrud koos häälepiluga (rima glottidis) moodustavad hääleaparaadi (häälekõri) e glóttis 'e.[4]

PatoloogiaRedigeeri

Häälekurdudega sesotatakse mitmeid haiguslikke seisundeid nagu häälekurruhaavand, häälekurruhalvatus, häälekurrupolüüp, häälekurruvähk jpt.

ViitedRedigeeri

  1. "Meditsiinisõnastik" 270:2004.
  2. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 3. köide: HERN-KIRU. Tallinn: Valgus, 1971, lk 95.
  3. Mark A. Mitchell, Thomas N. Tully,Manual of Exotic Pet Practice, lk 138, 2009, Saunders, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 04.01.2014) (inglise keeles)
  4. Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 386, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.

VälislingidRedigeeri

  • Sarah A. Klemuk, Tobias Riede, Edward J. Walsh, Ingo R. Titze,

Adapted to Roar: Functional Morphology of Tiger and Lion Vocal Folds, DOI: 10.1371/journal.pone.0027029, Veebiversioon (vaadatud 04.01.2014) (inglise keeles)

  • Vocal folds, Veebiversioon (vaadatud 05.01.2014) (inglise keeles)