See artikkel See artikkel räägib üldmõistest. Kammerkoori kohta vaata artiklit Plicae Vocalis.

Häälekurrud (ladina keeles ainsus plica vocalis, mitmus plicae vocales, rahvapärane nimetus ka häälepaelad) on paljudel loomadel kõris, hingetoru ülemises osas, paiknevad paarilised elastsed kurrud.[1] Häälekurdude võnkumise ja kopsude ventileerimise (sisse- ja väljahingamisel) tulemusel häälitsetakse (tehakse häält).[2]

Häälekurdude paksusest ja pikkusest, ka kõri suurusest, oleneb hääle kõrgus.

Häälekurdude areng, anatoomia, asend, kuju, sooned, sellele kinnituvad lihased ja morfoloogia ning patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Roomajad muuda

Madudel muuda

Madudel häälekurrud puuduvad. Neile omast sisinat (kaitsereaktsiooni osana) tekitavad nad jõuliselt häälekõri (hääleaparaadi) kaudu hingates. [3]

Imetajad muuda

Inimesel muuda

Kumbki häälekurd koosneb :

Häälekurdude vahel on häälepilu.

Häälekurrud koos häälepiluga (rima glottidis) moodustavad hääleaparaadi (häälekõri) e glóttis'e.[4]

Patoloogia muuda

Häälekurdudega seostatakse selliseid haiguslikke seisundeid nagu häälekurruhaavand, häälekurruhalvatus, häälekurrupolüüp, häälekurruvähk jpt.

Viited muuda

  1. "Meditsiinisõnastik" 270:2004.
  2. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 3. köide: HERN-KIRU. Tallinn: Valgus, 1971, lk 95.
  3. Mark A. Mitchell, Thomas N. Tully,Manual of Exotic Pet Practice, lk 138, 2009, Saunders, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 04.01.2014) (inglise keeles)
  4. Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 386, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.

Välislingid muuda