Gortšakov
Gortšakov (vene keeles Горчаков, saksa keeles Gortschakow) on vene aadlisuguvõsa.
Ajalugu muuda
Gortšakovi suguvõsa põlvnes Tšernigovi vürstidest ja selle rajas vürst Roman Ivanovitš Kozelski, kes oli Rjuriku 15. põlve järglane ja kelle hüüdnimi oli Gortšak. Tema järeltulijad teenisid vojevoodide ja stolnikutena, kuid kuni XVIII sajandi lõpuni nad aristokraatide hulka ei kuulunud. Suguvõsa jagunes kolmeks peamiseks liiniks. Keskmine ja noorem haru kustusid mõlemad XVIII sajandil. Vanem liin oli kõige väljapaistvam ja on siiani alles.
1864. aastal võeti Venemaa välisminister vürst Aleksandr Mihhailovitš Gortšakov (1798−1883) Liivimaa, 1865. aastal Eestimaa ja Saaremaa rüütelkonna aadlimatriklisse.
Suguvõsa liikmeid muuda
- Ivan Romanovitš Gortšakov (1716−1801), Vene Akadeemia liige, kirjanik
- Dmitri Petrovitš Gortšakov (1753−1824), jalaväekindral, Venemaa sõjaminister
- Aleksei Ivanovitš Gortšakov (1769−1817), jalaväekindral, Venemaa sõjaminister
- Vassili Nikolajevitš Gortšakov (1771−pärast 1802), kindralmajor, Tallinna sõjakomissar, Viimsi mõisnik
- Andrei Ivanovitš Gortšakov (1776−1855), jalaväekindral, Riiginõukogu liige
- Pjotr Dmitrijevitš Gortšakov (1789−1868), jalaväekindral, Riiginõukogu liige
- Mihhail Dmitrijevitš Gortšakov (1793−1861), suurtükiväekindral, Poola asehaldur, Riiginõukogu liige
- Aleksandr Mihhailovitš Gortšakov (1798−1883), hiilguslik vürst (1871), tõeline salanõunik, Venemaa välisminister, riigikantsler, Riiginõukogu liige
- Nikolai Pavlovitš Gortšakov (130−1919), jalaväekindral
- Mihhail Aleksandrovitš Gortšakov (1839−1897), salanõunik, diplomaat
- Sergei Dmitrijevitš Gortšakov (1861−1927), tõeline riiginõunik, Vjatka ja Kaluuga kuberner
Kirjandus muuda
- Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980).
- Дворянские роды Российской Империи. Том первый. Кназья. Санкт-Петербург, 1993.
- Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Частъ первая. С. Петербургь: Печатано вь типографии Эдуарда Веймара, 1854.