Giacomo Quarenghi
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Giacomo Quarenghi (20. september 1744 Rota d’Imagna – 1. märts 1817 Peterburi) oli Itaalia päritolu arhitekt ja kunstnik.
| Giacomo Quarenghi | |
|---|---|
 Giuseppe Poli portree arhitektist 1811. aastal | |
| Sündinud |
20. september 1744 Rota d'Imagna, Bergamo lähistel, Terraferma |
| Surnud |
1. märts 1817 Peterburi, Vene keisririik |
| Rahvus | itaallane |
| Kunstivool | klassitsism, palladionism |
Ta töötas pikka aega Venemaal ja oli üks oma aja olulisemaid vene klassitsistlikke arhitekte. Quarenghi loomingut iseloomustavad range klassitsism ja monumentaalsus. Tema peamisteks eeskujudeks olid Vana-Rooma arhitektuur ja renessanssarhitektide – eriti Andrea Palladio – looming.
Itaalia periood 1744–1779 muuda
Giacomo Quarenghi sündis 1744. aastal Bergamo lähistel Rota d’Imagnas maalikunstnike perekonda.[1] Kunstiharidust alustas Quarenghi samuti joonistamise ja maalikunsti alal, õppides kõigepealt Bergamos kohalike kunstnike käe all. 1763. aastast õppis ta Roomas lühikest aega Anton Raphael Mengsi ateljees ja seejärel Stefano Pozzi käe all.[2] Pozzi töökojas puutus ta kokku Vincenzo Brennaga, kelle mõjul hakkas huvituma arhitektuurist,[1] kuid kuigi ta õppis arhitektuuri Paolo Posi, Antoine Derizet ja Niccolà Giansimoni juures,[2] ei omandanud ta korralikku formaalset arhitektuuriharidust.[3]
Quarenghi arhitektuurikeele kujunemisel mängisid olulisemat rolli 1760. aastate Rooma kunstiringkondi iseloomustanud üldine antiigivaimustus ning eriti Andrea Palladio “I quattri libri dell’architettura” avastamine ja kokkupuuted nii Veneetsia kui Inglise palladionistliku arhitektuuriga[3]. Sellest mõjutatuna hakkas Quarenghi ka ise antiikarhitektuuri uurima[1] ning reisis Itaalias, külastades muuhulgas Veneetsiat, Vicenzat, Veronat ja Mantovat.[4]
Quarenghi esimeseks suuremaks arhitektuuriliseks tellimuseks oli Subiacos asuva Santa Scholastica kloostri kiriku interjööri ümberehitus klassitsistlikus stiilis (1770–1774).[5] Lisaks sellele täitis ta ka inglise päritolu klientide tellimusi, näiteks projekteeris lossi lord Hagerstonile ja kabeli lord Arundelile.[1]
Vene periood 1779–1817 muuda
1779. aastal sai Quarenghi pakkumise hakata täitma Vene keisrinna Katariina II tellimusi, kes oli hakanud huvituma palladionismist ja Antiik-Roomast.[6] Kohe pärast Venemaale jõudmist rakendati Quarenghi tööle ja 1780. aastad oli arhitekti kõige viljakam periood. Üheks esimeseks tööks Venemaal oli Peterhofi lossi juurde rajatud Inglise parki püstitatud niinimetatud Inglise palee (alustatud 1781, hävinud), mis kujutas endast väga ranges klassitsistlikus stiilis sammasportikusega kolmekorruselist suvelossi. Esimene silmapaistev hoone oli Ermitaaži teater (1783–1787), mida iseloomustab Andrea Palladio Teatro Olimpicost inspireeritud amfiteatrilaadne lahendus ning fassaadi tasapinnaga kohakuti asuv kolonnaad hoone Neeva-poolsel küljel.
Olulise osa Quarenghi 1780. aastate loomingust moodustavad mitmesuguste ametiasutuste jaoks ehitatud hooned, nagu Välisasjade kolleegiumi hoone klassitsistlikus stiilis ümberehitus (1782–1783), Assignaatpanga hoone (1783–1790) ja Teaduste akadeemia hoone (1783–1789). Kui Assignaatpanga administratiivhoone kujutab endast palladionistlikku villat, mis on sammaskäikudega ühendatud seda ümbritseva U-kujulise kontorite plokiga, siis Teaduste akadeemia hoonet iseloomustab monumentaalne massiivsus ja range lihtsus, mille peamiseks aktsendiks on keskne sammasportikus. Lisaks neile alustati 1783. aastal Quarenghi projekti järgi Vassili saarele börsihoone ehitamist, ent selle tööd venisid, nii et lõpuks peaaegu valmis ehitatud hoone lammutati ja asendati Thomas de Thomoni projekti järgi ehitatud hoonega.[1]
Quarenghi projekteeris ka kaubandushooneid ja -rajatisi. Neist esimesed olid Peterburi ehitatud Serebrjannõe rjadõ (1784–1787), millele järgnesid Väike Gostinõi dvor (1790. aastad) ning kaubakäigud (hiljem administratiivhoone) Anitškovi palee juures (1803–1805). Tema projekti järgi ehitati ka Gostinõi dvor Moskvas (1789–1805) ja kaubakäigud Kurskis (hävinud).[1]
Üks Quarenghi 1790. aastate tähtsamaid saavutusi on Aleksandri palee (1792–1796), mis ehitati Katariina II käsul Tsarskoe Selosse Katariina palee lähedale suurvürst Aleksandri (tulevasse keiser Aleksander I) suvepaleeks. Aleksandri palee omapära seisneb selle põhiplaanis, kus U-kujulise hoone auhoovis on kahe risaliidi vahele tõmmatud sammaskäiguga moodustatud veel üks väike hoov.[3] 1790. aastatel viis Quarenghi Moskvas lõpuni ka Katariina palee ehituse, projekteerides selle 16 kolossaalse Korintose sambaga kolonnaadi.[1]
Ehkki pärast Quarenghit soosinud Katariina II surma arhitekti tellimuste hulk vähenes, tellis Paul I temalt siiski kaks kabelit Vorontsovi paleesse, mille keiser oli andnud Malta ordu kasutada. Väiksem, õigeusu talitusteks mõeldud kabel ehitati palee sisse, samas kui suurem, niinimetatud Malta kabel (1798–1800), mille puhul võib oletada Palladio projekteeritud San Francesco della Vigna eeskuju,[3] ehitati eraldiseisva ehituskehandina palee taha. 1780. aastatel ehitati Quarenghi projektide järgi neli väikest kirikut Tsarskoe Selo ümbrusse: Pulkovosse, Kuzminose, Fjodorovski Possaadi ja Moskosvskaja Slavjankasse.[1][7] Arhitekti viimaste tööde hulka kuulub Peterburi ehitatud anglikaani kirik (1814–1815).
Aleksander I valitsusajal projekteeris ja ehitas Quarenghi mitu hoonet Maria Fjodorovna, Paul I abikaasa tellimusel.[8] Aastatel 1803–1805 valmis Maria haigla, mille muudavad tähelepanuväärseks selle kaks eenduvat, peahoonega kaarjate müüridega ühendatud kõrvalhoonet. Seejärel projekteeris Quarenghi kaks hoonet aadlisoost neidude koolidele: esimesena Katariina instituudi hoone (1804–1807) Maria haigla vahetus läheduses ning paar aastat hiljem Smolnõi instituudi uue hoone (1806–1808). Ehkki fassaadi üldise lahenduse poolest sarnanevad mõlema instituudi hooned küllaltki teaduste Akadeemia hoonega – risaliidid otstes ja sammasportikus keskel –, on need hooned teaduste akadeemia hoonest märkimisväärselt suuremad ning sellele vastavalt on ka nende külgrisaliite rohkem liigendatud ja Smolnõi instituudi puhul on keskrisaliit justkui kahetasandiliseks muudetud, et anda hoone laiale liigendamata fassaadile vajalik aktsent. Samasse perioodi jääb ka Ratsakaardiväe maneež (1804–1807), mille peafassaadis võttis arhitekt otseselt eeskuju Antiik-Kreeka templitest, kujundades hoonele peafassaadi prostüülina koos skulpturaalse friisi ja skulptuuridega viilul.[3]
Lisaks õukondlikele tellimustele ja avalikele hoonetele projekteeris Quarenghi linnapaleesid ja maamõisaid ka eraisikutele. Peterburis ehitati tema projekti järgi Bezborodko, Gagarini, Jussupovi ja Vietinghofi perekonna linnapaleed ning Peterburist väljaspool Stolnoe, Ljalitši, Eleja[1] ja Mežotne[9] mõisahooned.[10]
Quarenghi üheks viimaseks tööks jäi Narva triumfikaar (1814), mis algselt ehitati puidust ja oli mõeldud ajutisena, ent mille Vassili Stassov aastatel 1827–1833 püsivamatest materjalidest suurendatud kujul uuesti üles ehitas.[1]
Quarenghi lõi ka silmapaistvaid sisekujundusi, mille suurepärased näited on Georgi ja Apollo saal ning kontserdisaal Talvepalees ning Rafaeli lodža Suures Ermitaažis (1782–1792), mõned ruumid Pavlovski palees ning väiksemate eratellimustena tehtud hoonetes.[1] Suurem osa nendest interjööridest on kas hävinud või säilinud muudetud kujul. Quarenghi loomingu hulka kuulus ka väikevorme ja tarbekunstiteoseid. Teda peetakse ka Tallinna toomkirikus asuva admiral Samuel Greigi hauamonumendi autoriks.[1] Arhitektitöö kõrvalt jätkas Quarenghi ka joonistamist ja maalimist ning tema teostel on tähelepanuväärne dokumentaalne väärtus.[3]
Quarenghi ehitiste galerii muuda
-
Santa Scolastica kloostri kirik Subiacos -
Inglise palee Peterhofi Inglise pargis (hävinud) -
Ermitaaži teater -
Vaade Vassili saare ninale pooliku Quarenghi börsihoonega -
Assignaatpanga peafassaad -
Väike Gostinõi dvor -
Quarenghi juurdeehitus Anitškovi paleele -
Malta kabeli lõiked ja põhiplaan -
Maria haigla fassaad ja põhiplaan -
Smolnõi instituut -
Ratsakaardiväe maneež -
Bezborodko linnapalee -
Jussupovi linnapalee -
Ljalitši mõisa peahoone -
Mežotne mõisa peahoone -
Narva värav -
Anglikaani kiriku rist- ja pikilõiked
.jpg)
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Пилявский, В. И. (1981). Джакомо Кваренги : архитектор, художник. Ленинград: Стройиздат.
- ↑ 2,0 2,1 Yevsina, N. A. (2003). "Quarenghi, Giacomo". Grove Art Online. Vaadatud 09.11.2022.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Kirikov, B. M. (1993). Quarenghi, Giacomo. R. J. van Vinckt (toim), International Dictionary of Architects and Architecture. Vol 1, Architects (lk 706–707). Detroit: St James Press.
- ↑ Коршунова, М. Ф. (1977). Джакомо Кваренги. Ленинград: Лениздат.
- ↑ Kirk, T (2005). The Architecture of Modern Italy. Volume I: The Challenge of Tradition, 1750–1900. New York: Princeton Architectural Press. Lk 59–61.
- ↑ Rupeks-Wolter, H. (2006). Neoclassical Architecture in Russia. R. Toman (toim), Neoclassicism and Romanticism : Architecture, Sculpture, Painting, Drawings 1750–1848 (lk 214–229). Köln: Könemann.
- ↑ Viimased kolm on tänaseks hävinenud.
- ↑ Quarenghi, G (1810). Édifices construits a Saint-Pétersbourg d'après les plans du chevalier de Quarenghi et sous sa direction. St.-Pétersbourg: L'imprimerie du Sénat-dirigeant.
- ↑ Sakk, I (2006). Läti mõisad : reisijuht. Tallinn: Sakk & Sakk. Lk 230.
- ↑ Esimesed kolm on tänaseks hävinenud.
Kirjandus muuda
- Ceschi, C. (1968). Il periodo romano di Giacomo Quarenghi. Saggi e Memorie di storia dell'arte, 1968(6), lk 133, 135–147, 227–245.
- Коршунова, М. Ф. (1977). Джакомо Кваренги. Ленинград: Лениздат.
- Пилявский, В. И. (1981). Джакомо Кваренги : архитектор, художник. Ленинград: Стройиздат.
- Quarenghi, G. (1810). Édifices construits a Saint-Pétersbourg d'après les plans du chevalier de Quarenghi et sous sa direction. St.-Pétersbourg: L'imprimerie du Sénat-dirigeant.[1]
- Quarenghi, G. (1843). Fabbriche e disegni di Giacomo Quarenghi, architetto di S. M. l'Imperatore di Russia, cavaliere di Malta e di S. Walodimiro, illustrate dal cav. Giulio, suo figlio. Seconda edizione. Mantova: Fratelli Negretti.[2]
- Quarenghi, G. (1844). Fabbriche e disegni di Giacomo Quarenghi, architetto di S. M. l'Imperatore di Russia, cavaliere di Malta e di S. Walodimiro, illustrate dal cavaliere Giulio, suo figlio, opera Dedicata a Sua Altezza Imperiale il Gran Duca Ereditario delle Russie. Mantova: Fratelli Negretti.[3]