Gertrud Elisabeth Mara

Gertrud Elisabeth Mara (sündinud Schmähling või Schmeling, 12. veebruar (vkj)/ 23. veebruar 1749 Kassel – 8. jaanuar (vkj)/ 20. jaanuar 1833 Tallinn) oli saksa (hesseni) laulja.

Anton Graff. Gertrud Elisabeth Mara portree (1790)

Lapsepõlv ja lauljakarjäärRedigeeri

Tema isa Johann oli vaene muusik. Tüdruk õppis isalt viiulimängu. Lapsena mängis ta Maini-äärses Frankfurdis laadal raha eest viiulit. Ta õppis 5 aastat Leipzigis laulmist. 1771 hakkas ta lauljana esinema, peatselt tunnustati teda saksa maade parima lauljatarina. Kuni 1780. aastani töötas ta Preisimaa õukonnas, kuid pärast abiellumist lõpetati tema leping.

Tema abikaasa oli Berliinis sündinud tšellist Giovanni Battista Mara (Johann Baptist Mara, 1744–1808).[1]

Mara esines Viinis, Münchenis ja mujalgi, enne kui jõudis 1782 Pariisi. Sel ajal esines seal teinegi tuntud lauljatar Luisa Todi ning Pariisi üldsus jagunes nii-öelda todistideks ja maratistideks vastavalt sellele, kumba lauljat nad toetasid. 1784 läks Mara Londonisse ja jätkas seal suure menuga esinemisi kuni 1802. aastani, andes aeg-ajalt külalisetendusi Pariisis ja Itaalias.

1802. aastal kolis ta Venemaale ja elas Moskvas. 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja ajal, kui taganevad Vene väed süütasid Moskva, kaotas Mara kogu oma varanduse.

Tallinna-perioodRedigeeri

Mara elas 1815. aastast Tallinnas, kus tegutses lauluõpetajana (elas Toompeal, Lossi plats 6) ja asutas omanimelise stuudio (Mara laulustuudio).[2] Tema sõbrad olid luuletajad Sophie Tieck ja Hedwig Dorothea von Berg (sündinud Sivers, Tallinna sõjakuberneri Gregor von Bergi abikaasa), kunstiajaloolane ja arheoloog Otto Magnus von Stackelberg, Oleviste kiriku organist ja gümnaasiumi muusikaõpetaja Johann August Hagen ning Eestimaa maanõuniku Reinhold August von Kaulbarsi abikaasa paruness Nathalie Elisabeth von Kaulbars (sündinud Aderkas).[3] 1822. aastal kolis ta Tallinna all-linna aadressile Lai 11, kus elas kuni oma surmani. Gertrud Elisabeth Mara maeti Kopli kalmistule.[4]

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

 
C. T. Von Neff. G. E. Mara portree. 1828
  • 1828. aastal maalis temast pildi Kaulbarside väimees Carl Timoleon von Neff
  • Johann Wolfgang Goethe pühendas 1831. aastal talle 82. sünnipäevaks luuletuse, mille Weimari õuekapellmeister Johann Nepomuk Hummel ka viisistas
  • Tema hauakivil Tallinna Kopli kalmistul seisis tekst: "Hier ruht die Sängerin Mara, sie, die einst ganz Europa in Entzücken und Bewunderung versetzte. Heilig sei diese Stätte allen freunden des Schönen und der Kunst" ("Siin puhkab lauljanna Mara, kes kunagi kogu Euroopat hurmas ja end imetlema pani. Olgu see paik püha igale kauni kunsti sõbrale").[5] Kuigi 1950. aastate alguses hävitas Nõukogude võim kalmistu, on siiski säilinud Mara hauakivi kolm tükki, mida eksponeeritakse Tallinna Linnamuuseumi Raidkivimuuseumis.

ViitedRedigeeri

  1. A Biographical Dictionary of Actors (Philip H. Highfill, Kalman A. Burnim, Edward A. Langhans) Volume 10, 1984, ISBN 0-8093-1130-5 Lk 76-87
  2. EE 12. köide, 2003. Lk 327
  3. Tiina Õun. "Üks Tallinnas kustunud täht". Teater. Muusika. Kino nr 4, Lk 47–56 ja nr 7, Lk 46–52, 1999
  4. Robert Nerman. "Maailmanimega laulja tegi Tallinna tuntuks ka kuulsusetutel aegadel". Postimees, 1. detsember 2006
  5. Ernst Frensdorff. Die Sängerin Elisabeth Mara am Hofe Friedrichs des Grossens, Mitteilungen des Vereins für die Geschichte Berlins, Jahrgang XXIV [24]. Nr. 2 (12.01.1907) Lk 27-30

KirjandusRedigeeri

  • Oscar von Riesemann. "Eine Selbstbiographie der Sängerin Gertrud Elisabeth Mara". // Allgemeine Musikalische Zeitung, Bd. 10 1875. Lk 497-501, 513-517, 529-535, 545-550, 561-565, 577-582, 593-597, 609-613
  • Otto Clemen. "Die Sängerin Mara in Reval. Beiträge zur Deutschen Kulturgeschichte aus Riga, Reval und Mitau von Professor D Dr. Otto Clemen". Baltische Bücherei, K 19. Berlin, Riga, Leipzig 1919
  • Rosa Kaulitz-Niedeck. "Der Lebensabend der Mara in Reval". Gedenkblatt zum 23. Februar. Revaler Bote nr 4, 19. veebruar 1926
  • Rosa Kaulitz-Niedeck. "Die Mara. Das Leben einer berühmten Sängerin". Heilbronn 1929
  • "Ajaloolane uurib Kopli kalmistu kive". Põhja-Tallinna Sõnumid nr 3, 26. märts 2003

VälislingidRedigeeri