Gerilja-aiandus
Gerilja-aiandus (ka sissiaiandus)[1] on taimede kasvatamine maal, kus aednikul pole seaduslikku õigust aiatöödega tegeleda. Maatükk võib-olla hüljatud krunt, eramaa, kohaliku omavalitsuse maa, majakatused, räämas ehitusplatsid, jäätmaad, parkimisalad jne. Selle aiandusliigiga tegelevate inimeste motiivid on erinevad: ühed võivad lihtsalt oma krundi piirest väljuda, teistel võivad olla aktivismi või protesti eesmärgid.[2][3][4][5] Gerilja aedadest võivad kujuneda kogukonnaaiad.[6]
.jpg)
EsinemisvormidRedigeeri
Gerilja-aednikud võivad juhtida tähelepanu puudustele linnaruumi arenduses või ka puudulikule taristu hooldusele. Nii on täidetud tänavaauke mätaste või lillelappidega.[4] Aedniku eesmärk võib olla ka esteetiline, ideoloogiline või praktiline, eesmärgist ja võimalustest lähtudes valitakse ka viljelusviis: taimi istutatakse näiteks autokatustele, juhuslikele vabadele maalappidele või siis võib lillepoti riputada laternaposti külge, poetatakse nn seemnepomme.[4][7] Maalapp ei pea tingimata hüljatud olema, kasutatakse võimalust ka olemasolevaid haljasalasid oma taimedega täiendada, nii on kanepi legaliseerimise pooldajad puistanud kanepiseemneid linnade haljasaladele ning keskkonnakaitsjad istutanud puid murumaadele.[3][7][8]
AjaluguRedigeeri
Teadaolevalt esimest korda mainiti mõistet seitsmekümnendatel, mil Liz Christy ja tema rühmitus Green Guerrilla (ee k Rohegerilja) selle 1973. aastal New Yorgis kasutusele võtsid ning muutsid ühe hüljatud eramaa aiaks – see ala on endiselt vabatahtlike hoole all ja nüüdseks linnavalitsuses ametlikult arvel.[9][2] Esmalt tagasihoidlik ja varjus tegutsenud liikumise populaarsus kasvas ja üheksakümnendatel toimus ettevõtmisi, kus sajad inimesed tungisid öösel mõne ettevõtte tühermaale ja muutsid selle hommikuks aiaks, soovides juhtida tähelepanu maalappide väärkasutamisele ja linnaruumi mandumisele.[4] Ajapikku hakkas linnavalitsus nägema selles väärtust ja algatas GreenThumbi programmi, millest kujunes 2000-aastateks riigi suurim aiandusprogramm, mis pakub lisaks aiamaadele ka tööriistade laenutuspunkte, õpitubasid ja koostöövõimalusi erinevate institutsioonidega.[10]
Kõige laiahaardelisemalt on gerilja-aiandust korraldanud Brasiilia MST-liikumine (Maata Tööliste Liikumine), harides üles ja pannes saaki andma suuri riigile või eraomanikele kuuluvaid maatükke, viidates Brasiilia põhiseadusele, mis kohustab maaomanikke oma maad adekvaatselt, heaperemehelikult kasutama ning pidama silmas ka ümberkaudse kogukonna huve. Kui maaomanik ei täida põhiseaduses ettenähtud kohustusi (jättes maa sööti, palgates võõrtöölisi jne), siis võib sekkuda MST ja kuna liikumine kujutab endast arvestatavat füüsilist jõudu – seda seostatakse mitmete veriste vägivallapuhangutega –, on jõukad maaomanikud sunnitud leppima sellega, et töölised harivad nende golfiväljakud üles.[8]
EestiRedigeeri
Teadaolevaid gerilja-aianduse juhtumeid Eestis on mitmeid. Üheks selleks nähtuseks võib pidada Kalevi Kulli tegevust Tartus 1981. aastal, kui ta mõnisada männitaime oma üürikorteri aeda Veerikul ning mõned ka linna haljasaladele istutas. Kalevi Kulli sõnul enamik puid hukkus: "Vanemuise ees niideti maha, Puusepa ja Riia tn ristis tehti roheline väljak parklaks, ühes tänavaveeres jäi autodele ette, mõni murti mängides, mõni jäi hekipügaja kääridele vahele, jne. Umbes 20 puud neist kasvavad siiski tänini.”[11]
Ajakirjanik Madis Jürgen paigaldas koos Arnold Hannusti, Ann Vainlo ja Astrid Maidlaga 2008. aastal Lasnamäe Liikuri bussipeatusse lillekastid põhjendusega "Linnaruum, kus inimesi liigub, koguneb, peaks olema ilus. Ja et bussipeatus on koht, kus neid liigub ja koguneb, võiks bussipeatus olla koht, kus inimesel tulevad hea meeleolu ja head mõtted."[12]
Tallinna Asula tänava aukudesse istutati 2013. aastal taimi, et juhtida linnavõimu puudulikule tegevusele tähelepanu.[4] Samuti leiab isetekkelisi kogukonnaaedu, mida on hiljem omavalitsuste poolt ka hävitatud või tagantjärele seadustatud.[13][14]
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Priit-Kalev Parts (21.10.2022). "Linnasissi metsaviljelus. Huligaanne essee". Sirp. Vaadatud 21.10.2022.
- ↑ 2,0 2,1 "Ehitus. Tühjale haljasalale saab aia rajada". Äripäev. 26. juuni 2012. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ 3,0 3,1 "Eksperiment: hakake gerilja-aednikuks". Bioneer. 4. juuni 2015. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Tamm, Margus (6. mai 2013). "potipõllundus või poliitika?". Delfi. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ "Istutuskühvliga maailma päästma!". EESTI FRIDAYS FOR FUTURE. 14. mai 2022. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ "Kogukonnaaed – pehme ja roheline, poliitiline ja radikaalne". Müürileht. 28. detsember 2022. Vaadatud 29. detsembril 2022.
- ↑ 7,0 7,1 "Tiki ängi! Protest niidi ja nõelaga". Müürileht. 14. juuni 2021. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ 8,0 8,1 "ARTISHOK". ARTISHOK. 24. juuli 2008. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ "About". Green Guerillas. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ "Kogukonnaaed – pehme ja roheline, poliitiline ja radikaalne". Müürileht. 28. detsember 2022. Vaadatud 29. detsembril 2022.
- ↑ Tsapov, Aleksander (29. aprill 2013). "Geriljaaiandus Tallinna tänavatel". Müürileht. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ Ekspress, Eesti; Jürgen, Madis; Ekspress, Eesti (24. juuli 2008). "Lasnamäel tegutses öösel salapärane aednik". Eesti Ekspress. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ Ladva, Asso. "Ehituselt jalust: Hiinalinna aiamaad kolivad paari aastaga uude kohta". Õhtuleht. Vaadatud 29. mail 2022.
- ↑ "Kogukonnaaed – pehme ja roheline, poliitiline ja radikaalne". Müürileht. 28. detsember 2022. Vaadatud 29. detsembril 2022.