Gerhard Ertl

Saksamaa füüsik

Gerhard Ludwig Ertl (sündinud 10. oktoobril 1936 Bad Cannstattis Stuttgardis) on saksa füüsik ja keemik, kelle uurimisvaldkond on füüsikaline keemia. 2007. aastal pälvis ta Nobeli keemiaauhinna oma uuringute eest keemiliste protsesside kohta tahketel pindadel.

Gerhard Ertl 2007. aastal

Ta õppis füüsikat 1955–1957 Stuttgardi Ülikoolis, 1957–1958 Pariisi Ülikoolis ja 1958–1959 Müncheni Ülikoolis ning sai 1961. aastal magistrikraadi Stuttgardi Ülikooli juures. 1965. aastal kaitses ta Müncheni Tehnikaülikooli juures doktorikraadi.

Pärast seda töötas ta Müncheni Tehnikaülikoolis (1965–1968), Hannoveri Ülikoolis (1968–1973) ja Müncheni Ülikoolis (1973–1986). 1970. ja 1980. aastatel oli ta ka külalisprofessor California Tehnoloogiainstituudis, Milwaukee Ülikoolis ja California Ülikooli juures Berkeleys. 1986 sai temast professor Berliini Vabas Ülikoolis ja Berliini Tehnikaülikoolis ning 1996 Berliini Humboldti Ülikoolis. 1986–2004 oli ta Max Plancki Ühingu Fritz Haberi instituudi direktor.

Tema uurimistöö pinnakeemia valdkonnas on aidanud arendada kütuseelementide tööprotsessi ning mõista katalüütiliste konverterite tegevust ja raua roostetamist. Uurimistöös on ta võimaluse korral kasutanud kõige uuemaid meetodeid, näiteks madala energiaga elektronide difraktsiooni, ultraviolett-fotoelektronide spektroskoopiat ja skaneerivat tunnelmikroskoopiat, ning sageli väga tulemuslikult.

Koos Gábor A. Somorjaiga pälvis ta 1998. aastal materjalide pinnaomaduste uurimise eest Wolfi keemiaauhinna ning 2007. aastal tunnustati tema tööd Nobeli keemiaauhinnaga.

Tunnustus muuda

Ta on valitud ka Berliini-Brandenburgi Teaduste Akadeemia liikmeks ja Baieri Teaduste Akadeemia välisliikmeks.

Välislingid muuda