Gerda Wegener

Taani kunstnik

Gerda Marie Fredrikke Wegener (neiupõlvenimega Gottlieb; 15. märts 188628. juuli 1940) oli üks tuntumaid Taani illustraatoreid ja portreemaalijaid 20. sajandil.

Gerda Wegener
Gerda Wegener.jpg
Sünninimi Gerda Marie Fredrikke Gottlieb
Sünniaeg 15. märts 1886
Sünnikoht Haderslev
Surmaaeg 18. juuli 1940
Surmakoht Frederiksborg
Rahvus taanlane
Tegevusala maalikunstnik, illustreerija
Kunsti õppinud Taani Kuninglik Kunstiakadeemia
Kunstivool juugend, art déco

Gerda looming koosnes peamiselt elegantsetest naisfiguuridest kujutatuna art déco ja juugendstiilis. Tema kunstiteoseid iseloomustavad eelkõige erootilisus ja vabameelsus.

1904. aastal abiellus ta maastikumaalija Einar Wegeneriga, kes on tänapäeval rohkem tuntud kui Lili Elben, esimene transnaine maailmas. Kahekesi veetsid nad suurema osa oma elust Pariisis, kus olid paremad võimalused kunstiga elatise teenimiseks ning luksusliku ja glamuurse seltskonnaelu elamiseks.

EluluguRedigeeri

Wegener, neiupõlvenimega Gerda Marie Fredrikke Gottlieb, sündis 15. märtsil 1886 väikeses külas Haderslevis Jüütimaal Lõuna-Taanis. Konservatiivses perekonnas, vikaarist isa Ove Emil Gottliebi (18541909) ja ema Justine Østerbergi (18501934) käe all üles kasvanud mässumeelne noor neiu teadis juba varakult, et kunst on tema kutsumus, ning õppis pärast põhikooli lõpetamist kohaliku kunstiõpetaja Randersi tehnikakoolis ja maalija Viggo Simeseni käe all. Teismelisena õnnestus kunstnikul väiksest külast Taani pealinna Kopenhaagenisse asuda. 1902. aastal alustas Wegener oma kunstiande arendamiseks õpinguid Kopenhaagenis asuvas Taani Kuningliku Kunstiakadeemia naiste kolledžis.[1]

1904. aastal eksponeeris ta Charlottenborgi kevadnäitusel esimest korda oma töid avalikult. Elu pealinnas teiste kunstnike, näitlejate ja tantsijate seltskonnas inspireeris Gerda ideid ja maalingulaadi, tema naisfiguurid olid selge kontuuriga, stiliseeritud, pikad, graatsilised ning liikuvad. Varsti paistis ta oma erilise stiiliga silma ning sai tunnustust ka oma aja kunstike seas. Taani kohaliku ajakirjanduse Politiken peatoimetaja palkas ta 1908. aastal ajalehe väljaannete illustreerijaks. Hiljem esitas kunstnik veel sadu joonistusi ka teistele ajakirjadele, nagu näiteks Klods Hans ja Blæksprutten.[1]

Kunstnik abiellus 19-aastaselt oma koolikaaslase Einar Mogens Andreas Wegeneriga (28.12.1882 Vejle – 12.9.1931 Dresden), kellega koos nad 1912. aastal Taanist lahkusid, et jätkata karjääri Pariisis. 20. sajandi kunstikeskus ja armastuse pealinn Pariis võttis taanlased avasüli vastu. Kunstikarjääri jätk moetööstuse ajakirjade La Vie Parisienne ning Vogue reklaamikunstniku ja illustraatorina tagasid paarile unistuste korteri ateljeega Eiffeli torni lähedal ja lisaks sellele armsa suvemaja Versaille'is.

Peale moeajakirjade ja mitmete raamatute (islandi saagad, "Dekameron", "Casanova" jpm) illustreerimisele sai Gerda ka portreemaalide, maastikumaalide ja väiksemate dekoreerimistööde tellimusi. Just Gerda Wegeneri mitmekülgsusele ja nii-öelda mitme jumala teenimisele on kunstniku eriala raske kunstiajaloos üheselt määratleda.[1]

Prantsusmaa kultuuriministeerium ostis 1923. aastal Gerda Wegeneri maali "La dame à l’Anémone" Luksemburgi kunstimuuseumile (praeguse nimega d’Orsay muuseum) ning sellega pälvis kunstnik Prantsusmaal ametliku tunnustuse. Seejärel eksponeeriti tema loomingut korduvalt Pariisi maailmanäitustel, kust Gerda Wegener sai mitu kuldmedalit.[1]

Kiired ajad Pariisis tõid kunstnikupaarile rohkelt nii kuulsust kui ka majanduslikku edu. Einar oli jätnud oma maalimistööd kõrvale ning hakkas Gerdale tellimuste täitmisel abiks olema, näiteks aitas ta lõpetada portree- ja maastikumaale või oli koguni ise modelliks. Pariisi glamuurne elu ja modellitöö muutusid Einarile saatuslikuks hetkel, mil ta avastas oma sisemise olemuse ja leidis sealt Lili Elbeni.[1]

Gerda tuli Einari soovile vastu ja hoolis temast väga. Muutused tõid paraku kaasa abielulahutuse, seda aga heas mõttes. Einar Wegener sai olla Lili Elben, kes jäi endiselt Gerdale truuks ja aitas naist ka edaspidi tema töödega. Gerda oli Einarile samuti toeks mehe transnaiseks muutumise perioodil.[2]

Väidetavalt olid mõlemad pisut omasooiharad, Gerda huvi naiste vastu on peegeldunud ka tema erootilistes illustratsioonides.

Mitmed operatsioonid aga lühendasid Lili Elbeni eluiga ning pärast tema surma abiellus Gerda Wegener endast üksteist aastat noorema itaallase Fernando Portaga, kes oli ametilt ohvitser ja diplomaat. Koos Fernandoga kolis Gerda aastal 1931 Marokosse. Kunstnik oli endiselt aktiivne ning tema tööd pälvisid tähelepanu ka Põhja-Ameerikas.[1]

Viimastel Maroko-aastatel oli tal kriitiliste poliitikasuhete tõttu raske oma edu Pariisis hoida. Tema tööd olid ka Kopenhaageni jaoks juba vanamoodsad ja aegunud, seal levisid kunstis juba uuemad stiilid, mis olid täiesti vastandlikud juugendile ja art déco'le.[2]

Abielu Fernandoga ei olnud nii idülliline kui esialgu paistis. Fernando Portaga jäi töötuks ning pärast lahutust 1936. aastal naasis kunstnik oma kodumaale.[2] Gerda Wegener veetis oma viimased aastad Kopenhaagenis erakluses ja vaesuses ning tal olid kalduvused alkoholismile. 1940. aasta 28. juulil sai kunstnik infarkti, mille tagajärjel suri. Gerda Wegeneri haud asub Solbjergi surnuaias Kopenhaagenis.[1]

LoomingRedigeeri

Gerda Wegener, nagu ka paljud modernse ajastu kunstnikud mujal Euroopas, valis joonistuste inspiratsiooniks ainult kena välimusega, elegantseid ja uhkeid daame. Naised tema maalidel on alati ilusad ja koketeerivad nii teiste maalil kujutatud figuuride kui ka vaataja endaga.[2]

Võib öelda, et naiskunstnikuna oli tal naiste maalimisel palju eeliseid. Ta teadis naiseks olemise võlusid nii seest kui väljast. Tema loomingus tulevad selgelt välja naise iseseisvus ja võime mõjutada ennast ümbritsevaid inimesi, mitte ainult see, kuidas mehed näevad naisi oma ihadele vastavalt. Kui tolle ajastu meeskunstnikud maalisid naisi ilusate objektidena, siis Gerda tekitas midagi uut, maalides naisi pigem eneseteadlike subjektidena.[2]

"Ellen von Kohli portree"Redigeeri

 
"Ellen von Kohli portree", Gerda Wegener

See töö kujutab Ellen von Kohli mugavalt näoga vaataja poole istumas nagu mõnel renessansimaalil. Kompositsioon on monumentaalne. Naise figuur on taustalt esile toodud hele-tumedate toonide kontrasti ja paksu kontuurjoone abil. On aru saada, et kunstnik pole detailidesse sügavalt süvenenud – taust on minimalistlik ja kleidi varjud pole selged. Ka kleidi pitsääred on veidi lohakalt kujutatud, kuid maalil kujutatud pikad sõrmed tunduvad väga naiselikud ning näitavad naise elegantsust ja kõrgklassi. Gerda Wegeneri maalidel on kõigil üks ühine tunnus – portreeritava pooleldi avatud silmad. Need jätavad koos kergelt flirtiva pilguga mulje transis olekust või mingist varjatud saladusest.[2]

Maali näidati avalikult esimest korda 1907. aastal Charlottenborgi ja vabanäitustel, kuid Gerda sai vastukajaks palju kriitikat, eriti naturalismi ja realismi esindajatelt. Ta tembeldati nii-öelda talurahvakunsti vaenulikuks[2]

"Naine maskis" oli illustreeritud pilt naiste tootebrändile Teindelys. Näokreemipurgi illustratsioonil on kujutatud vana ja kortsulise naise maski, mida hoiab noor ja ilus neiu.

Maskid ja maskeraad on mänginud Gerda Wegeneri elus olulist rolli. Gerda jaoks oli maskeerumine nagu mäng, millega sai oma identiteeti varjata või kasutada võimalust olla vaba omaenda kehas. Ta kasutas seda tihti ka oma loomingus. Maskeraadi ja mänguga läks kaasa ka kunstniku abikaasa, Einar Wegener. Mees sai tänu maskeerumisele tunda ennast sellisena, nagu oli tahtnud – naisena. Gerda tegi Einarist tihti omale modelli, riietades teda naiseks. Ka Gerda ise keeldus tunnistamast, et on tulnud maalt, peites end linnaglamuuri taha. Ta meikis end pidevalt ning kandis ainult moodsaid rõivaid. Nii Gerda kui Einar kasutasid maske, et oma tegelikku päritolu unustada ning uusi identiteete luua.[2]

"Baleriin"Redigeeri

 
"Baleriin" (modell Ulla Poulsen), Gerda Wegener

Gerda Wegener kohtus Taani kuulsa baleriini Ulla Poulsenseniga aastal 1927. Sellest ajast on Ulla poseerinud paljudel Gerda töödel, millest üks kuulsamaid on "Chopiniana baleriin".

Ulla eeliseks oli tema kena ovaalne nägu ning teda võis vabalt pidada 20. sajandi Madonnaks. "Chopiniana baleriini" kompositsioonis on kesksel kohal baleriin, kelle peale laskub valgusvihk. Baleriin, kes on paigutatud maali keskele oma uhke valge kleidiga, mis laiub kaarena üle maalipinna, pakub nagu ka teatrietendus naudingut igale vaatajale.

Inimeste pilgud ja tähelepanu keskpunktis olemine on Gerda maalide iseärasused. Näiteks maalil "Peegli ees" on kaks figuuri – naine ja mees. Maali keskele paigutatud naine vaatab ennast peeglist. Ta on keskendunud endale ja mõtleb omi mõtteid. Samal ajal jälgib mees teda selja tagant ning ehkki naine ei pööra talle erilist tähelepanu, tajub ta siiski mehe kohalolu. Maali süvenedes tundub, et mees on pandud olukorda, kus ta on üleliigne.

Gerda Wegeneri tegelaskujudes on alati midagi salakavalat, ta paneb tahtma lugeda nende mõtteid ja kavatsusi. Igal figuuril oleks nagu oma lugu jutustada. Tegelaskujude pilgud justkui kohtuksid vaataja omadega ning on tajuda portreeritava teadlikkust sellest, et teda jälgitakse.

Gerda tööd olid erilised, sest ta ei maalinud lihtsalt ilusaid objekte, vaid tõi välja maalitavate eneseteadvusliku kohalolu. Kunstnik läks kaasa feminismiga, mis oli levinud üle Euroopa, ning pidas sellises ühiskonnas naise iseseisvust oluliseks.[2]

GaleriiRedigeeri

Illustreeritud töödRedigeeri

  • "Le Livre des Vikings"Charles Guyot (1920 või 1924)
  • "Une Aventure d'Amour à Venise"Giacomo Casanova. Le Livre du Bibliophile. Georges Briffaut. Collection Le Livre du Bibliophile. Paris. 1927.
  • "Les Contes"La Fontaine (1928–1929)
  • "Contes de mon Père le Jars" ja "Sur Talons rouges" – Eric Allatini (1929)
  • "Fortunio"Théophile Gautier (1934)
  • "L'Anneau ou La Jeune Fille Imprudente" – Louis de Robert
  • "Amour Etrusque"J.-H. Rosny aîné
  • "L'Abdication de Ris-Orangis" – Léo Larguier (1918)

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Sigurd Schultz. "Dansk Biografisk Leksikon".
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Andrea Rygg Karberg. "Gerda Wegener". 2015.

KirjandusRedigeeri

  • Man into woman: an authentic record of a change of sex / Lili Elbe ; edited by Niels Hoyer [i.e. E. Harthern] ; translated from the German by H.J. Stenning ; introd. by Norman Haire. – London, Jarrold Publisher's, 1933 (Original Danish ed. published in 1931 under title: Fra mand til kvinde. Later edition: Man into woman: the first sex change, a portrait of Lili Elbe – the true and remarkable transformation of the painter Einar Wegener. - London, Blue Boat Books, 2004.
  • Gerda Wegener / edited by Andrea Rygg Karberg ... [et al.]. – Denmark, Arken Museum of Modern Art, 2015.

VälislingidRedigeeri