George Eastman (12. juuli 185414. märts 1932) oli Ameerika leiutaja ja filantroop, kes mängis juhtivat rolli fotograafia arenguloos.

George Eastman
Sünniaeg 12. juuli 1854
Surmaaeg 14. märts 1932 (77-aastaselt)
Rochester
Amet ettevõtja, leiutaja, fotograaf
Autogramm

Ta asutas Eastman Kodak Company ja leiutas rullfilmi. Ta oli eeskujuks Léon Boulyle, Thomas Alva Edisonile, Georges Méliès'le ning Auguste ja Louis Lumière'ile.

Lapsepõlv ja noorusaeg muuda

George Eastman sündis New Yorgi osariigis Waterville'i külas.[1] Ta oli kolmest lapsest noorim. Esimesed eluaastad veetis ta isa talukohas. Kui ta oli viiene, kolis pere Rochesteri. George'i isa suri aga peagi, mistõttu jäi George'il kolledž lõpetamata. Ta käis koolis 14. eluaastani, kuid oli seejärel sunnitud tööle minema, sest perel olid suured rahamured. Tema esimene töö oli kindlustusfirmas, kus maksti palka kolm dollarit nädalas. Aasta hiljem siirdus ta teise kindlustusfirmasse, kus tema palk suurenes viie dollarini nädalas, aga isegi sellest palgakasvust ei piisanud perekonna võlgade tasumiseks. 1874. aastal, pärast viit aastat kindlustustegevust, asus ta sekretärina tööle panka Rochester Savings Bank, kus teenis 15 dollarit nädalas.[2]

Fotograafia arendamine muuda

24-aastaselt tahtis Eastman fotograafia keerukat protsessi lihtsustada. Talle ei meeldinud, et fotoaparaat on kohmakalt suur ja pildistamiseks vajalikud statiivid rasked ning fotondusega käisid kaasas kemikaalid (lahus COLLODON ja valgustundlik sool) ja vesi. Pildistati märgplaatidele.

Ta luges ühest Briti ajakirjast,[2] et fotograafid kasutasid fotoplaatide katmiseks želatiini emulsiooni. Algul olid plaadid väga tundlikud ja hiljem kuivad. George Eastman otsustas välja töötada kuivplaatemulsiooni. Ta võttis ajakirjast emulsiooni valemi ja hakkas želatiinemulsiooniga tegelema. Ta mõistis, et see valem vähendaks fotokaamera suurust ja kaalu. Toona oli fotograafia kallis professionaalide pärusmaa. Eastmani eesmärk oli muuta fotograafia sama mugavaks kui pliiats ning kättesaadavaks ka amatööridele.

Ta töötas päeval pangas ja tegi õhtul köögis katsetusi. Ta ema ütles, et George oli mõnel ööl nii väsinud, et ei suutnud isegi lahti riietuda, vaid magas köögipliidi kõrval põrandal.[2] Pärast kolm aastat kestnud eksperimente oli Eastmanil töötav valem.

1880. aastaks oli ta leiutanud kuivplaadi ja patenteerinud masina suurema hulga plaatide valmistamiseks. Kuivplaat oli oma eelkäijast kvaliteetsem ja säilis paremini. Eastman uuris kuivplaadi müügi võimalusi teistele fotograafidele. Aprillis 1880 rentis ta State Street Rochesteril asunud maja kolmanda korruse, kus hakkas müügiks tootma täiustatud kuivplaate. Tema tootmine laienes ja eksperimendid foto alal jätkusid. Ta leiutas veel karvfotoemulsioonpaberi, mis oli painduvam kui klaasplaat. Aga saavutatu teda ei rahuldanud, ta jätkas leiutamist. 1893. aastal teatas Eastman, et leiutas filmirulli. See oli kuiv, läbipaistev, painduv ja purunematu fotofilm, mis oli lõigatud kokkurullitavateks kitsasteks ribadeks. Lisaks valmistas ta filmirullihoidja.

1888. aastal registreeris ta nime "Kodak" kaubamärgina.[2] Kodaki loosungiks sai: "Teie vajutate nuppu, meie teeme ülejäänu." Samal aastal tegi ta tarbijatele kättesaadavaks esimese lihtsa kompaktfotokaamera. See oli spetsiaalselt kavandatud rullfilmile, ristkülikukujuline, käes hoitav ja lihtsasti kasutatav algajate kaamera. See maksis 25 dollarit, mis oli odav (näiteks Ford Motor Company lihttöölistele maksti päevas 2,5 dollarit, hiljem 5 dollarit).

1892. aastal asutas ta Eastman Kodak Company. Sellest sai üks esimesi ettevõtteid, mis hakkas masstoodanguna tootma standardiseeritud fotograafiaseadmeid. Kõnealune äriühing valmistas 1889. aastal ka Eastmani kavandatud läbipaistvat painduvat kilet, mis mõjutas oluliselt filmitööstuse arengut. Eastman oli ettevõttes kuni surmani.[1]

Heategevus muuda

Eastman annetas oma eluajal üle 75 miljoni dollari[1] erinevatele projektidele, peamiselt Rochesteri Ülikoolile ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituudile. Ta tegi olulisi kingitusi Tuskegee ja Hamptoni Instituudile. Kingitusi üle andes ütles ta: "Edu maailmas sõltub peaaegu täielikult haridusest." ("The progress of the world depends almost entirely upon education. I selected a limited number of recipients because I wanted to cover certain kinds of education, and felt I could get results with those named quicker and more directly than if the money were spread." ) [2] Ta annetas, sest tundis siirast muret hariduse ja afroameeriklaste käekäigu pärast. Samas tundis ta sisemist rahulolu, sest sai teha midagi head. Kui ta 1924. aastal annetas Rochesteri Ülikoolile, MIT-ile, Tuskegee- ja Hamptoni Instituudile 30 miljonit dollarit, siis ta ütles: "Nüüd ma tunnen end paremini."[2]

Eastman tundis suurt huvi hambakliiniku rajamise vastu. Ta töötas välja täieliku rahastamisprogrammi ja annetas selle najal 2,5 miljonit dollarit Rochesteri hambakliiniku jaoks. Seejärel algas ulatuslik tasuta hambaravi programm lastele. Ta põhjendas seda sellega, et laste hammaste, nina, kurgu ja suu eest tuleb hoolt kanda varakult, et nad oleksid terved ja tugevad. Eastman rahastas veel Londoni, Pariisi, Rooma, Brüsseli ja Stockholmi hambakliinikute projekte. Näiteks Eastmani hambakliinik Londonis valmis 1931. aastal.[viide?]

Kuna Eastman armastas muusikat, siis asutas ta Eastmani muusikakooli, mis keskendus teatrile ja sümfooniaorkestrile. Ta tahtis niiviisi nautida muusika ilu ja rõõmu, tuua inimesed muusikale lähemale.[viide?]

Surm muuda

Viimastel eluaastatel kannatas Eastman valusa lülisambahaiguse käes. Ta langes depressiooni ning 14. märtsil 1932 võttis endalt elu püstolilasuga südamesse, jättes maha sõnumi: "Mu töö on tehtud. Miks oodata?"[3]

Viited muuda

Välislingid muuda