Georg von Ungern

Georg von Ungern (ka Jürgen von Ungern; umbes 1470 – hilissuvi, tõenäoliselt august 1534) oli Saare-Lääne piiskopkonna aadlik ja poliitik.

Elukäik

Georg oli Otto von Ungerni poeg. Tema vennad olid Otto, Franz ja Reinhold. Georg oli vendadest vanim ja päris 1515. aasta paiku, kui ta isa suri, ka Ungernide peavalduse, Ungurpilsi (Pürkel, Pür(c)keln) Läti alal Riia peapiiskopkonnas. Kuid juba varem oli ta omandanud valduseid Eestimaal. Hiljem lisandusid sellele ka mõisad Läänemaal, kus tema kätte läksid muuhulgas ka Kiltsi (Weissenfeld) ja Ungru (Linden) mõisad. Tema venna Reinholdi valduses oli Palivere mõis (Pallifer). Nõnda sai Ungernidest Üxküllide kõrval üks Saare-Lääne piiskopkonna Läänemaa stifti mõjukamaid vasallisuguvõsasid.

Aastatel 1517–1518 oli ta Läänemaa stiftifoogt. 1527. aastal toetas Ungern Tallinna piiskopi Georg von Tiesenhauseni valimist Saare-Lääne piiskopiks. Viimane oli tema esimese naise esimese mehe õemehe vend.

1530. aastal, kui piiskop Georg von Tiesenhausen suri, soovis Ungern, nagu suur osa Läänemaa aadlikest, näha tema järglasena Brandenburgi markkrahvi ja Riia peapiiskopi koadjuutorit Wilhelm von Hohenzollernit, kuid toomkapiitel valis uueks piiskopiks Reinhold von Buxhövdeni. Ungern sellega ei leppinud ja alustas 1532. aastal otseselt Reinholdi-vastast tegevust, kutsudes Wilhelmi Läänemaale. Sellest sai alguse Saare-Lääne vaenus (kestusaeg 1532–1536). Wilhelm suutiski end Läänemaal kehtestada ning saatis Ungerni Lääne-Euroopasse keisrilt ja paavstilt toetust küsima. Ungern oli kogenud diplomaat, kes oli Saksa-Rooma riiki külastanud varemgi ning oli 1531. aastal saanud keiser Karl V-lt endale ja oma perele privileegidekirja, muuhulgas sai ta vabahärra tiitli.

Aastatel 1533–1534 viibiski Ungern reisidel, külastades nii Saksa kuningat Ferdinand I kui ka paavst Clemens VII-t, kes andis talle õiguse oma vapile lisada hõbedase roosi ning teisi elemente. Wilhelmile ei õnnestunud tal reaalset toetust saada, ehkki kuningas suhtus Wilhlemisse soosivalt ja lubas Wilhelmi omalt poolt kinnitada, kui paavst seda teeb. Paavst keeldus aga Wilhelmit ametisse kinnitamast, sest Buxhövden oli juba ametisse kinnitatud, Wilhelmil polnud aga kiriklikku pühitsust ja ta oli vaadetelt selgelt protestantlik.

1534. aastal, olles tagasiteel Liivimaale, tabas Ungernit aga palavikuhaigus ning ta suri Veneetsia lähedal Paduas. Järgnevalt varises mõjukaimast liitlasest ilma jäänud Wilhelmi võim Läänemaal üsna kiiresti kokku. Samal aastal asusid Reinhold von Buxhövdeni poolele nii keiserlik kammerkohus kui ka ordumeister Wolter von Plettenberg. Ungerni pärijatelt, naiselt ja lastelt võeti aga nende valdused käest, Ungurpilsi mõisa konfiskeeris ajutiselt Riia peapiiskop Thomas Schöning, keda Ungern olevat varem solvanud. Mõni aeg hiljem tagastati mõis siiski Ungernite perele.

Perekond

Ungern oli kaks korda abielus, esimesest abielust oli tal kolm poega, teisest kaks poega ja kaks tütart. Tema teine abikaasa oli Wolmar Hastferi tütar ja Klaus Hastferi lähisugulane Godela (Gudila), kellega ta abiellus enne 1511. aastat.

Georg von Ungerni järeltulijad:

• Esimesest abielust: Georg, Johann ja Wolmar von Ungern
• Teisest abielust: Otto, Fabian, Godele ja Anna

Vaata ka

• Ungern-Sternberg

Kirjandus

• Jüri Kivimäe. Eestikeelne kiri XVI sajandist. Keel ja Kirjandus nr. 5, 1997. Lk-d 315–326.
• Paul von Ungern-Sternberg: Ein Wappenbrief des Papstes Clemens VII., für Georg von Ungern, Herrn zu Pürkel dd. Rom 1533 Mai 16. "Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik" (1907-1908): 214-215.
• Rudolf von Ungern-Sternberg ja Carl Russwurm. Nachrichten über das Geschlecht Ungern-Sternberg. Erster Theil, Biographien. Breslau, 1875. Lk-d 51-133.

Välislingid

• Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust 1930

Eelnev Hertowich Tiesenhausen

Läänemaa stiftifoogt 1517–1518

Järgnev Hans Maydell