Georg Friedrich Geist

Georg Friedrich Wilhelm Geist (1782 Kassel – 2. juuli 1846 Tartu) oli Tartu ehitusmeister ja arhitekt.

1810. aastal sai Tartu kodanikuks, ehitas klassitsistlikke hooneid (sealhulgas Tartu Kaubahoov 1816, Tartu Maarja kirik 1842) ning astus samal aastal ehitusmeistrite tsunfti liikmeks.

Geist oli Tartu linnaruumi kujundaja 19. sajandi esimesel poolel ja sakraalarhitektuuri arendaja. Tähelepanu väärivad tema sakraalarhitektuuri käsitlevad kirjutised.

Elulugu

Geist sündis Saksamaal Hessen-Kasseli kuurvürstkonnas Kasselis, kus valitsejaks oli 1760–1785 prantsuse valgustusideest vaimustunud maakrahv Friedrich II.

Ta õppis ametit kohaliku puusepp-meistri Conrad Wagneri juures. 1804. aastal saabus Geist Tartusse, asudes tööle Tartu Ülikooli hoonete ehitusel puusepp-eestöölisena. 1775. aastal Tartus lõõmanud tulekahju jättis linna suure tühimiku. Pärast mõningast mõõnaaega hoogustus ehitustöö. Geist, kes oli aastatel 1810–1846 ehitusmeister ja arhitekt, etendas Tartu linnaruumi väljaehitamisel olulist rolli, olles kõikide linna ja kroonu poolt tellitud avalike hoonete plaanide koostaja ja ehitustööde juhataja.

Georg Friedrich Geisti looming

Linna avalikud ehitised

Hugo Treffneri Gümnaasiumi hoone Rüütli tänaval Tartus

Aastatel 1816–1821 kujunes keskseks ettevõtmiseks klassitsistliku Tartu Kaubahoovi rajamine. Selleks moodustatud ehituskomisjoni juhtis politseimeister Cristoph August Gessinsky, kaubahoovi projekteeris G. F. W. Geist koos Caspar Adam Kranhals nooremaga. Ehitusküsimustesse sekkus isiklikult ka Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner markii Filippo Paulucci. Hoone paigutati vallikraavi kohal asuvale promenaadile, nn alumisele promenaadile. Muljetavaldav nelinurkne kaubahoov koosnes neljast tiivast ja siseõuest. Nelinurkset hoonet ümbritses 128 Toscana stiilis sammast, mis toetasid triglüüf-friisiga puittalastikku. Kaubahoovi nurki rõhutasid paarissambad.

Muud ühiskondlikud hooned:

• 1804 – Tartu Kubermangugümnaasiumi (tänapäeval Hugo Treffneri Gümnaasiumi hoone) ehitamine
• 1816–1819 – kivist saiapoodide (nende asukoht tänapäeval Poe tänav 9/10) ja lihapoodide (nende asukohal on tänapäeval haridus- ja teadusministeeriumi hoone) ehitus, koostöös ehitusmeister Johann Nicolaus Friedrich Langega
• 1822 – Peterburi maantee (tänapäeval Narva maantee) äärde projekteeritud kasarmuhoonete kompleks
• 1827–1830 – kroonugümnaasiumi (praegune Hugo Treffneri Gümnaasium) ümberehitustööd, koostöös müürseppmeister Johann Siegfried Gabriel Kranhals vanemaga
• 1828 – Tartu kreiskooli (tänapäeval Riia ja Kalevi tänava ristumiskohal) ehitustööd
• 1831–1843 – Tartu postijaama laiendamine (tänapäeval on selle asukohal Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peahoone)
• 1834 – vaestemaja-hooldekodu ehitamine (Aleksandri ja Lina tänava piirkond)
• 1835 – Geisti plaanid linnahaigla kompleksi kohta (endine Kaluri tänav), Tartu linnamõisate plaanide koostamine Jaama (Jama – ühekorruseline klassitsistlik hoone), tollal Tartu linnale kuulunud Sootaga (Sotaga – ühekorruseline klassitsistlik hoone) ja Saduküla (Sadoküla, Saddoküll – ühekorruseline viilkatusega puitehitis).

Insener-tehnilisi oskusi nõudvate utilitaarrajatiste projekteerimine

19. sajandi esimesel poolel ehitati Geisti projektide järgi Tartusse ja Tõllistesse puitsillad. Peale selle on ta projekteerinud veejuhtmeid, millest üks kulges kaupmees Schrammi rätikuvabriku juurest Gildi tänavast Emajõeni, Geist oli seotud ka Ülejõe linnaosa Emajõe-äärsete kvartalite planeerimisega.

Ülejõe Peterburi eeslinn paiknes Emajõe vasakul kaldal. Linnaosa vanim, tähtsaim ja laiem tänav, mis ulatus välja Jaama tänavani, oli Kivi tänav. Linnaosas kujunesid välja kaks suurt liiklussõlme: üle Kivisilla pääses otse Henningi platsile (asus ligikaudu praeguse Raatuse tänava ja Narva mnt ristumiskohal), esinduslikud hooned paiknesid Holmil (tänapäeval restorani Atlantis asukoha ümbruses). Teine liikumissuund oli üle puusilla Vene tänava kaudu Peterburi tänavale (tänapäeval Narva maantee). Pärast 1775. aasta tulekahju ehitas linn Ülejõe linnaossa riikliku sotsiaalhoolekande programmi raames ette nähtud hooned: Peterburi (tänapäeval Narva) tänava lähedusse rajati linna kolme põhirahvuse (saksa, eesti, vene) vanadekodud, Tallinna (tänapäeval Staadioni) tänava piirkonda sõjaväekasarmud ja tollipunkt.

Kirikute ja pastoraatide projektid

Sakraalarhitektuur

Tartu Maarja kirik, 1836–1842

1836. aastal tegi Geist kaks projekti eri stiilides, ühe klassitsistlikus ja teise uusgooti stiilis. Siin avaldub tolle aja mõtteviisi võistlus, mida edaspidi valida, kas saksa juurtel põhinev gootika või antiikaja vaba vaimuga linnakodaniku elukeskkonda kajastav klassitsistlik lahendus.

Tartu Maarja kirik ehitati klassitsistlikus stiilis, nii sai Maarja kirik osaks Tartu vanalinna ansamblist. Maarja kirik valmis 1842. aastal G. F. W. Geisti projekti järgi. Rahanappuse tõttu teostusid Geisti projektis kavandatud üksikasjad lihtsustatud kujul. Kirik põles 1941. aastal teise maailmasõja pommirünnakute ajal. Sõjajärgsel ajal kasutati Eesti Põllumajanduse Akadeemia spordisaalina: 1961. aastal ehitati kahekorruseline juurdeehitis, kirik ehitati ümber võimlaks, samuti lammutati torn. 2008. aastal tagastati hoone Tartu Maarja kogudusele.

Geist oli mitme õigeusu kirikukompleksi projekti autor ja ehitustööde juhataja: hilisklassitsistliku, historitsismi sugemetega Nina Jumalaema Kaitsmise kiriku (1827), klassitsistliku Räpina Püha Sakariase ja Elisabeti kiriku (1829–1833), hilisklassitsistliku Cēsise lähedal asuva Vecpiebalga kiriku (1845) projekti autor. Aastatel 1820–1833 oli ehitusmeister G. F. W. Geist Tartu Jaani kiriku remonttööde juhataja. Renoveerimistööde käigus vahetati välja katus ja põrandad. Keskaegse Tartu Jaani kiriku interjöör kujundati Geisti kavade kohaselt radikaalselt ümber. Interjöörimuutus toimus klassitsistliku ajastu vaimus. Hävitati enamik interjööris leidunud skulptuure, osa neist peideti krohvi taha, ülejäänud müüriti kinni ja kogu kirik võõbati seest valgeks.

Eesti varasemas arhitektuuriloos on Geist erandlik seetõttu, et ta huvitus ehituskunsti teooriast. Tähelepanuväärseks arhiivileiuks on osutunud tema kaks käsikirjalist materjali sakraalarhitektuuri teemadel: 1823. aastast "Protestantliku kiriku ehitamise korraldusest, konstruktsioonist ja akustikast". Ta pakub välja kiriku põhiplaani, interjöörikujundust ja arhitektuurilisi lahendusi. Teine Geisti kirjatrükk "Sissejuhatus uute kirikute ehitamisse" on esitatud konspekti vormis ja sisaldab tema tähelepanekuid sakraalarhitektuuri seosest tsivilisatsiooni üldise arenguga. 

Avalike ehitiste fassaadide arhitektuursed lahendused kohandas Geist tüüpfassaadides pakutavate näidistega. Tüüpfassaadide näidised olid allutatud palladionistlikule telgsümmeetrilisele kompositsioonile, kus keskel asub aken ja sellest mõlemale poole jääb paarisarv aknaid. Geist eelistas aga paljude tüüpfassaadide lahenduste hulgast paari. Ta valis tüüpfassaade, kus keskrisaliidil on rõhutatud termaken või Veneetsia akna motiiv ning avade kolmikjaotus on paigutatud ümarkaarsesse nišši.

1814. aastast pidas Geist pühapäeviti tasuta ehitus- ja joonistuskooli, millega soovis pakkuda noortele ülevaadet ehituskunsti toredusest ja vajalikkusest.

1827. aasta ukaasi alusel toimus Venemaa Keisririigis tsiviilteenistuses olevate ametnike haridustaseme tõendamine, mille alusel anti G. F. W. Geistile tema kauaaegse erialase tegevuse ja hoolsa teenistuse eest 14. kolleegiumiregistraatori teenistusaste ning arhitekti kutsenimetus.

Tähtsus

Linna avalikud hoonetüübid peegeldavad valgustusajastu riiklike sotsiaalreformide edukat tulemust linnaruumis. Praktilise funktsiooniga avalikud ehitised on ka valgustusideede sümboliks arhitektuuris. Seega tõdeme, et tagasihoidliku linnaehitusmeistri tegevuses ja arutlustes leidsid väljenduse Euroopa valgustusideed. 19. sajandi selgelt klassitsistlikud lahendused pääsesid mõjule, ja põhijoontes kujunes välja Tartu klassitsistlik üldilme. Tartu linnaruum suudeti tüüpfassaadide alusel hästi läbi mõelda ja visuaalselt efektseks tervikuks kujundada. Täiesti uudsed on Geisti sakraalarhitektuuri käsitlevad kirjutised, mis avavad ajastu arhitektuuri ideid. Geisti mitmekülgsele tegevusele aitasid kindlasti kaasa head suhted Tartu Ülikooli ja Johann Wilhelm Krausega. Läbi töötatud materjalide põhjal hindas professor tema saavutusi kõrgelt ja väärtustas tema inimlikke omadusi. Tollele ajastule iseloomuliku rahanappuse tõttu jäid loova arhitekti ideed vahest realiseerimata või tuli neid lihtsamaks muuta, mida hiljem iga järgnev parem aeg täiendas rikkalikumate kunstiväärtustega.

19. sajandil sai küll Tartu kuvandi keskseks motiiviks linna südamesse ehitatud ülikool, kuid koos ülikooli ja linna kauni üldilmega klassitsistlik Tartu on ikkagi idülliline Emajõe Ateena.

1833. aastal sai Geist arhitektikutse Nina ja Räpina külas õigeusu kirikute rajamise ning pikaajalise töö eest linna ehitusmeistri ametis.