Geomantia (vanakreeka sõnadest 'maa' ja manteia 'ennustus'; araabia ‛ilm al-raml, 'liiva teadus') on ennustamise meetod, mille puhul tõlgendatakse maapinnale tehtud märke või maha visatud esemete, näiteks müntide või liiva, asendeid. 19. sajandil hakkasid kristlastest misjonärid geomantia nime kasutama ka Hiina ruumikorraldus- ja sellega seotud ennustamismeetodi feng shui kohta.

Enim levinud ennustusgeomantia vorm seisneb juhuslike tulemustega seotud ennustamisprotsessis saadavate 16 figuuri tõlgendamises. See sisaldab nende analüüsi ja on sageli saadetud ka astroloogiliste tõlgendustega.

Süsteem pärineb Aafrikast, kus see on tuntud sikidy süsteemi nime all ja kust selle araablased üle võtsid. Keskajal Euroopasse jõudnuna hakkas see seal levima ja muutus populaarseks. Raamatuid ja traktaate geomantia kohta avaldati kuni 17. sajandini, ajani kui peamised okultsed traditsioonid kaotasid valgustusaja lähenedes oma populaarsuse. John Michael Greeri ja teiste praktiseerijate tööde tõttu on alates 20. sajandi lõpust huvi geomantia varjatud peavoolu okultsete õpetuste ja praktikate vastu hakanud taastuma.

Geomantilised figuurid

muuda
 
16 geomantilist figuuri

Geomantilistest figuuridest märgid on neljapositsioonilised. Gualaadsete märkide igal positsioonil on üks kahest võimalikust elemendist. Kokku teeb see nende koguarvuks 16 (24).

"Muutuste raamatu" peamine lisa "Xici Zhuan" (I 2., 12.)[1] toob välja sedalaadsete märgiliste formaalsete süsteemide omandamise käigu. Esmalt on omandamise käigus ülekaalus suuliselt ja kirjalikult edastatav traditsioon. Seejärel langeb rõhuasetus prognoosimise printsiipidega saadetud mantilisele ennustamisele. Hakates ära tundma ja nägema märkidele vastavaid struktuure elus, saab olulisemaks juba oma tegevuste ja käitumiste kujundamisega seotu (strateegia, taktika ja strategeemid). Lõpuks juhindutakse märkidest kui kujundeist, ühisvormidest ja protsesside modelleerimise vahenditest juba loomingus.

Viited

muuda
  1. Перев. с кит. Б. Б. Виногродского. И цзин-Чжоу И. М. "Северный ковш", 1999.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda