Fukushima I AEJ tuumaõnnetus

Fukushima I AEJ tuumaõnnetus on Fukushima I tuumaelektrijaamas 11. märtsil 2011 Sendai maavärina ja hiidlaine tagajärjel purunenud jaamas juhtunud avarii.

Fukushima tuumaõnnetus
Fukushima I by Digital Globe.jpg
16. märts 2011
Riik Jaapan
Koht Fukushima prefektuur, Ōkuma
Koordinaadid 37° 25′ 17″ N, 141° 1′ 57″ E
Kuupäev 11. märts 2011
Liik tuumaintsidentide skaala 7. taseme õnnetus
Commons-logo.svg Meediafailid Wikimedia Commonsis
Asukoht kaardil

12. aprillil 2011 hinnati Fukushima I tuumajaama katastroof Rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala seitsmenda (kõrgeima) kategooria katastroofiks. Ainus varasem sama kategooria tuumaõnnetus on Tšornobõli katastroof. Jaapani võimud on nimetanud Fukushima tuumaõnnetust kõigi aegade keerukaimaks.[1]

Tuumaõnnetuse kulgRedigeeri

11. märtsil 2011 oli Jaapani ranniku lähedal 9-palline Tōhoku maavärin, mis põhjustas tohutu tsunami. Tuumajaama kuuest energiaplokist reaktorid 1, 2 ja 3 töötasid, reaktorid 4, 5 ja 6 olid peatatud korraliseks hoolduseks. Maavärin oli tugevam kui ükski Jaapanis seni registreeritu, aga energiaplokid ei purunenud maavärinas. Töötavad reaktorid peatusid automaatselt ning käivitusid avariigeneraatorid, mis hoidsid käigus reaktorite jahutuspumbad.

Maavärina põhjustatud tsunami 14-meetrine laine jõudis 50 minuti pärast rannikule, ületas tuumajaama kaitsevalli ning ujutas üle energiaplokkide hooned, nii et enrgiaplokkide 1-4 avariigeneraatorid seiskusid. Jahutuspumpasid hakati toitma akudelt, mis pidid tagama pumpade töö umbes 8 tunni kestel. Tuumajaama hakati tooma täiendavaid generaatoreid ja akusid, aga maavärinast tingitud halbade teeolude tõttu võttis see aega. Ka ei õnnestunud pumpade käivitamine lisaks toodud generaatorite abil, sest lülitusseadmed olid üleujutatud ning ei olnud piisavalt pikki kaableid täiendavate ühenduste tegemiseks, et toita jahutuspumpasid elektrivõrgust.

Jahutuse puudumisel tõusis töötanud reaktorite temperatuur nii kõrgeks, et kütusevarraste katete tsirkoonium reageeris veega ning eraldus vesinik. Vesiniku segunemisel õhuga tekkisid plahvatused kõigepealt reaktoreis 1, 2 ja 3 ning seejärel kolmanda energiaplokiga torudega ühenduses olevas enrgiaplokis 4. Kütusevardad reaktoreis 1, 2 ja 3 sulasid üles, sulanud tuumkütus voolas reaktorist välja reaktorit ümbritseva betoonkambri põhja. Reaktorit 1 ei suudetud jahutada terve ööpäeva, selle kahjustused on kõige suuremad. Reaktorid 2 ja 3 olid ilma jahutusveeta ainult veerand ööpäeva. Nende kolme reaktori tuumkütuse täpne paiknemine pole teada.

Neljanda reaktori kütusevardad olid enne maavärinat reaktorist välja võetud. Need olid reaktorihoone ülaosas kasutatud kütusevarraste hoidlas, mis vajas pidevat jahutamist. Hoidla jahutusvee keemaminek suudeti ära hoida. Kütusevardad viidi tuumaõnnetuses oluliste kahjustusteta jäänud kuuenda energiaploki hoidlasse aastail 2013-2014.

Kuigi viies ja kuues reaktor olid maavärina ajal peatatud, olid neis reaktoreis kütusevardad sees. Suurte raskustega suudeti need reaktorid hoida ülekuumenemast ning hoiti ära vesiniku teke ja reaktorite plahvatused. Kuuenda reaktori varugeneraator saadi uuesti tööle 17. märtsil, väline toide jõudis energiaplokkideni 5 ja 6 alles 20. märtsil.

Tuumaõnnetuse järelmõjudRedigeeri

Energiaplokkidest 1, 2 ja 3 õhku paiskunud radioaktiivse saaste tõttu evakueeriti umbes 154 000 elanikku 20 km raadiuses. Suures koguses radioaktiivsete isotoopidega saastunud vett jõudis Vaiksesse ookeani nii energiaplokkidest juhituna kui saastunud maastikult sademeteveega. Veel 2018. aastal teatati merevee radioaktiivsuse jätkuvast kasvust Jaapani meres.[2]

Kuigi Fukushima tuumajaamas purunesid kolm reaktorit elektrilise koguvõimsusega ligi 2 GW, vabanes Fukushimas radioaktiivseid aineid loodusesse hinnanguliselt umbes 10-40% Tšornobõlis juhtunuga võrreldes, tugevasti saastatud maaala on 10-12% Tšornobõli omast. Suurema saastumise hoidsid ära reaktoreid ümbritsevad betoonkambrid, mida Tšornobõli purunenud reaktoril ei olnud.

Pärast Fukushima tuumakatastroofi otsustasid tuumaenergiast loobuda Šveits (aastaks 2034) ja Saksamaa (aastaks 2022). (Viide puudub)

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. DiSavino, Scott. "Analysis: A month on, Japan nuclear crisis still scarring," Reuters (UK). 8 April 2011, retrieved 2011-04-12.
  2. Takata, H.; Kusakabe, M.; Inatomi, N.; Ikenoue, T. (2018). "Appearances of Fukushima Daiichi Nuclear Power Plant-derived Cs-137 in coastal waters around Japan: Results from marine monitoring off nuclear power plants and facilities". Environmental Science and Technology. 52 (5): 2629–37. doi:10.1021/acs.est.7b03956.

VälislingidRedigeeri