Frieda Talvik
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2024) |
Elfriede Marie Friederike (Frieda) Talvik (neiupõlvenimi Inselberg; 1. detsember 1878 Tartu – 8. juuli 1943 Pärnu) oli eesti pianist.
Elukäik
muudaFrieda Talvik sündis 1878. aastal Tartus Julius ja Anna Inselbergi esimese lapsena. Ema Anna Inselberg pidas nende kodus Vallikraavi tänavas õmbluskooli ja -töökoda. Frieda Talvik õppis saksa õppekeelega Marie Muyscheli tütarlastekoolis.[1]
1902. aastal abiellus ta Siegfried Talvikuga, kes oli sel ajal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilane. Siegfried Talvikust sai tunnustatud arst, leeprauurija ja kohtuarstiteaduse professor Tartu Ülikoolis. Nad said kolm last: Heiti Talvik, Hella Talvik (de Haan) ja Ilmari Talvik.[1]
Siegfried Talviku töö tõttu vahetas Talvikute pere mitu korda elukohta. Aastatel 1907–1909 elasid nad Kihelkonnal ja 1909–1910 Narvas. 1910. aasta suvel sai Siegfried Talvik arstikoha Pärnus.[2] 1915. aasta alguses ostsid Talvikud Pärnusse maja aadressil Brackmanni 13, praegune Ringi 13, kus Frieda Talvik elas elu lõpuni[3].
Frieda Talvik suri 8. juulil 1943 ja on maetud Vana-Pärnu kalmistule[4].
Tutvusringkond
muudaFrieda Talvik kuulus 20. sajandi alguse kultuuriringkondadesse. Tema abikaasa Siegfried Talvik oli rahvuslane ning aktiivne ja hinnatud ühiskonnategelane. Lisaks arstiametile tegeles ta haridust ja kultuuri puutuvaga, osales mitme seltsi tegevuses ja kirjutas artikleid ajalehtedele. Suuresti sealt tuleneski Talvikute perekonna lai haritlastest tutvusringkond[5].
Kõige pikaajalisem läbikäimine oli Talvikutel Oskar ja Aino Kallasega. Frieda Talvik pidas Aino Kallast oma südamesõbrannaks, kellega söandas rääkida hinge puudutavatel teemadel.[6] Aino Kallasest sai ka Heiti Talviku ristiema[7]. Aino Kallas on nimetanud Talvikut oma mälestustes "eriti kõrgetasemeliseks ja musikaalseks" pianistiks. Kallase sõnul oli Frieda Talvikul täidlane keha, lühike kael, väga graatsilised valged käed, pehmed näojooned, mustad läiketa juuksed ja peened loomulikud lokid, mis panid ta pea veel suuremana paistma, kui see oli.[8] Aino Kallase ja Frieda Talviku aastakümneid kestnud kirjavahetusest on säilinud mõned kirjad Aino Kallaselt Frieda Talvikule ja umbes 50 Frieda Talviku saadetud kirja, mis on hoiul Eesti Kultuuriloolises Arhiivis[9].
Frieda Talviku nime võib leida ka tema luuletajast poja Heiti Talviku sõpruskonna mälestustest.[10] Elsbet Parek on kirjeldanud Frieda Talvikut ebapraktilise, nagu mitte siit ilmast, musikaalsee ja boheemlikult lohaka inimesena.[11] Bernard Kangro sõnul oli Heiti Talviku ema lühikest kasvu ja "väga sihuke musta verd inimene".[12] Frieda Talviku minia Betti Alveri ballaad "Kaks saarlast" on sündinud anekdoodi põhjal, mis Frieda Talvik kord Pärnus lõunalauas istudes rääkis, kui juttu tuli sõprusest.[13]
Muusikategevus
muudaFrieda Talvik oli oma kultuuriharitlastest tutvusringkonnas tuntud suurepärase klaverimänguoskuse ja absoluutse kuulmise poolest[14]. Ta musitseeris nii üksi koduses ringis kui ka koos teiste sõpradest muusikutega ning astus avalikel kontsertidel üles peamiselt klaverisaatjana. Frieda Talviku muusikalisse tutvusringkonda kuulusid näiteks Paula Brehm, keda Frieda Talvik klaveril saatis, Harald Laksberg, kellega sageli koos neljal käel klaverit mängiti[15], perekond Krull eesotsas laulja ja Endla teatri lavastaja Viktor Krulliga ja mitmed teised tolleaegsed Pärnu muusikategelased. Talvikute perekond käis läbi ka Louise ja Rudolf Tobiasega.[16]
Aino Kallase sõnul kannatas Frieda Talvik käevalude all, mis sundisid teda oma harjutusi piirama[8]. Kallas armastas Frieda Talviku esituses eriti Chopini "Vihmapiiskade prelüüdi" (prelüüd nr 15 op. 28), mida Talvik mängis Kallase sõnul sageli hämaruses, helide langedes saatuslikult ühetooniliselt kui tinatilgad kirstu kaanele[8].
Olulise panuse rahvakultuuri ja muusikaellu andis Frieda Talvik osalemisega Oskar Kallase ja EÜSi rahvaviiside kogumise aktsioonis 1904. aastal[17]. Frieda Talvikule polnud võõras ka koorilaul. 1911. aasta Pärnu maakonna laulupeol osales ta oratooriumikooris lauldes. 1925. aastal laulis ta Pärnus segakvartetis.[18]
Tegevus klaverisaatjana
muuda1910. aasta 24. juulil Pärnu maakonna laulupeo raames toimunud Paula Brehmi rahvaviiside kontserdil saatis lauljannat klaveril Frieda Talvik. Kontserdi arvustuses tuuakse välja ka Talviku klaverimängu: "lauluga ühes, kindlas taktis, kõlas klaver, mida pr. Talvik, kui osav laulutundja, soovitavalt juhtis."[19]
1920. aastate alguses saatis Talvik klaveril tantsija Elmerice Partsi tema plastiliste tantsude õhtutel. Teadaolevalt toimus esimene selline esinemine 4. detsembril 1920, kui Elmerice Parts ja Ella Ilbak esitasid Frieda Talviku klaverimängu saatel 11 numbrist koosneva kava Tartu Saksa teatris[20]. Sellele järgnesid etendused Elmerice Partsiga 1921. aasta alguses: 14. jaanuaril 1921 Narvas[21], 18. jaanuaril Pärnus Endla teatri laval[22], 23. veebruaril Tallinns Draamateatris[23]. Tantsu saateks kõlasid muu hulgas Jean Sibeliuse, Edvard Griegi, Léo Delibes'i ja Charles Gounod' muusika. Koostööst Partsiga on teada ka üks Frieda Talviku enda kompositsioon, milleks oli muusika tantsule "India jumal". "India jumal" pälvis oma mõjususega mitmete arvustajate tähelepanu ja elavdas nende fantaasiat[23][24]. Parts esitas tantsu istudes, keha liikumatu nagu kuju. Tantsu fookus oli koondunud kätesse, mis loo kulgedes aina elavamalt liikuma hakkasid. Frieda Talviku loodud saatemuusika algas raugete monotoonsete helidega, mis järk-järgult rütmi kiirenedes ägedamaks muutusid ning tantsijanna käed madudena keerlema panid. Tants lõppes, kui muusika ootamatult katkes ja justkui pooleli jäi.[25]
Rahvaviiside korjamine
muudaSüstemaatilise rahvaviiside korjamisele pani aluse Eesti Üliõpilaste Selts rahvaluule doktori Oskar Kallase juhtimisel 1904. aastal ning see vältas 1916. aastani. Eelnevatest rahvaluule kogumisretkedest Eestimaal erines see ulatuslikkuse ja süsteemsuse poolest. Kavatseti läbi käia kõik Eesti kihelkonnad ja need rahvaviisidest tühjaks korjata[26]. Kogumistöö põhines Soome muusikateadlase Ilmari Krohni juhendil, mida vastavalt siinsetele oludele aja jooksul täiendati. Kogumisretkele mindi kahekesi – üks kirjutas üles laulu viisi ja teine sõnad. Kogujatelt nõuti ka päeviku pidamist.[27]
Frieda Talvik osales EÜSi eesti rahvaviiside kogumisaktsioonis 1904. aasta suvel. Aktsiooni esimesel toimumisaastal käisid rahvaviise kogumas veel Juhan Aavik, Mart Saar, Miina Hermann, Peeter Penna, August Topman ja Samuel Lindpere[27]. Suur osa neist olid tollased Peterburi konservatooriumi üliõpilased. Frieda Talvik seda aga ei olnud ja samuti on märkimist väärt, et Talvik oli ainus tolleaastastest rahvaviisikogujatest, keda aktsiooni kajastavates artiklites prouaks nimetatakse[28][17]. Tõuke kogumisaktsioonis osaleda sai Talvik ilmselt äsja alanud tutvusest perekond Kallasega[29].
Frieda Talvik käis rahvaviise kogumas koos abikaasa Siegfried Talvikuga. Nad korjasid viise Sõrve poolsaarelt Jämaja ja Anseküla kihelkonnast. Kahe kihelkonna peale kokku kirjutas Frieda Talvik üles 139 viisi[17]. Absoluutne kuulmine võimaldas tal määrata lugude helistikke ning samuti märkis ta nooti lauljate intonatsioonilisi kõrvalekaldeid. Lisaks sellele on täpselt määratud ka tempo ning noodistustes leidub ülestähendusi rõhkude ja fraseerimise kohta, mida sugugi mitte kõigis esimesel kogumisaastal üles kirjutatud noodistustes ei ole[30]. Siegfried Talviku kirjutatud päevik on samuti detailne ning kirjeldab värvikalt kohalikke muusikaolusid. Paraku pidid Talvikud tõdema, et vanem rahvamuusika oli Sõrves oma aja ära elanud ning valdavalt kohtasid nad üle Eesti tuntud uuemaid rahvalaule[31].
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Metste, lk 103
- ↑ Kalling, Ken (2015). Elu on üürike, kuid püsib aade – Talvik, Siegfried. Sule ja skalpelliga. Eesti Mõttelugu 122. Koost. Ken Kalling ja Anu-Cristine Tokko. Tartu: Ilmamaa, lk 463–464
- ↑ Ponetajev, lk 12 ja 14
- ↑ Orav, Mart (1988). "Mina suren veel peal..." Heiti Talviku biograafiat aastatest 1940–1947 – Vikerkaar nr 7, lk 47–56
- ↑ Ponetajev, lk 22
- ↑ Ponetajev, lk 22–23
- ↑ Metste, lk 102
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Kallas, lk 124–125
- ↑ Ponetajev, lk 23
- ↑ Ponetajev, lk 27–28
- ↑ Parek, lk 173
- ↑ Lillemets, Metste, lk 109
- ↑ Priidel, Endel [koostaja] (1976). Betti Alver, Alguses oli lõpp – Teose sünd. Tallinn: Eesti Raamat
- ↑ Ponetajev, lk 36
- ↑ Ponetajev, lk 44
- ↑ Ponetajev, lk 25–26
- ↑ 17,0 17,1 17,2 Sarv, lk 284
- ↑ Ponetajev, lk 38
- ↑ Paula Brehmi kontsert – Meie Kodumaa, 29. juuli 1910
- ↑ Plastilised tantsud – Postimees, 3. detsember 1920
- ↑ Pr. Partsi esinemise puhul – Põhja Kodu, 11. jaanuar 1921
- ↑ Plastiliste tantsude õhtu – Postimees: Pärnu väljaanne, 13. jaanuar 1921
- ↑ 23,0 23,1 Elmerice Parts'i plastiliste tantsude õhtu Draamateatris – Päewaleht, 25. veebruar 1921
- ↑ Kompus, Hanno. Kaks tantsijannat – Tallinna Teataja, 9. märts 1921
- ↑ Kallas, lk 147
- ↑ Kallas, Oskar [Eesti Üliõpilaste Selts]. Eesti muusikasõpradele – Postimees, 24. märts 1904
- ↑ 27,0 27,1 Sarv, lk 281–286
- ↑ Eesti Üliõpilaste Selts (1905). Eesti rahvaviiside korjamine. Esimene aruanne. 23. märtsist 1904 kuni 14. märtsini 1905. Tartu
- ↑ Ponetajev, lk 30
- ↑ Ponetajev, lk 33
- ↑ Ponetajev, lk 31
Kirjandus
muuda- Aino Kallas. Mu saatuse maa. Tallinn. Tammerraamat 2012.
- Enn Lillemets, Kristi Metste. Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Tallinn. Tänapäev 2007.
- Kristi Metste. Pärnu–Pariis–Amsterdam. Hella Talviku kirjad vanematele ja vendadele 1927–1940 Tuna 4/2016.
- Elsbet Parek. ... ja põlvest põlveni kajab. Mälestused. Tallinn. Kunst 2010.
- Natali Ponetajev. Frieda Talvik: tuntud kultuuriinimeste varjus elanud muusiku lugu. Proseminaritöö. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Käsikiri. 2020.
- Vaike Sarv. Rahvaviiside kogumisest Eestis 19. saj. lõpus ja 20. sajandi alguses – Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel. Eesti Muusikaloo Toimetised 6. Koost. Urve Lippus. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia 2002.