Fraser's Edition of the Works of George Berkeley

"Fraser's Edition of The Works of George Berkeley" on Charles Sanders Peirce'i 1871. aastal ilmunud artikkel, milles ta andis ülevaate George Berkeley filosoofiast enda tõlgenduses, arvustades Alexander Campbell Fraseri samal aastal avaldatud Berkeley neljaköitelist teostekogu. Peirce'i käsitlus lähtub tugevalt tema isiklikest filosoofilistest vaadetest (mida selles kontekstis on iseloomustatud "skolastilise realismina"), kuid on sellisena silmapaistev ja tänini ohtralt tsiteeritav. Artikkel ilmus ajakirja North American Review 1871. aasta oktoobri numbris 113, lk 449–472[1][2]. Fraseri väljaanne Berkeley teostest, mida hiljem täiendas ka Fraseri kirjutatud üheköiteline Berkeley biograafia (1881) ja millest 1901. aastal ilmus laiendatud trükk, jäi pikaks ajaks standardväljaandeks, kuni uue ja seni viimase, A. A. Luce'i ja T. E. Jessopi toimetatud väljaande ilmumiseni 1948–1957.

Tänapäevase teadusliku toimetustöö tavade taustal paistab silma ka Peirce'i arvamus, et ehkki Fraseri väljaanne sisaldab varasematesse kogumikesse kaasamata teoseid ning toimetaja on olnud algteksti suhtes tähelepanelikum kui paljud teised, rikuvad arvukad joonealused märkused teksti väljanägemist.

Tõlge muuda

§1. Sissejuhatus muuda

CP 7.8 See Berkeley teoste uus väljaanne on kõigist eelmistest palju parem. See sisaldab mõningaid kirjutisi, mida üheski teises väljaandes ei ole, ja ülejäänud on antud hoolikamalt toimetatud tekstiga. Väljaandja on oma töö hästi teinud. Mitme kirjutise sissejuhatused sisaldavad nende sisu analüüse, mis tulevikus hinnatakse lugejale väga kasulikuks. Teiselt poolt, selgitavad märkused, mis iga lehekülje väljanägemist rikuvad, tunduvad meile täiesti tarbetud ja kasutud.

CP 8.8 Berkeley metafüüsilised teooriad tunduvad esmapilgul piiskopile väga sobimatul moel paradoksaalsed ja kergemeelsed. Ta eitab mateeria olemasolu, meie võimet näha kaugust ning kõige lihtsamagi üldmõiste moodustamise võimalikkust; samal ajal tunnistab ta Platoni ideede olemasolu ning argumenteerib kogu terviku kasuks arukusega, mida iga lugeja möönab, kuid mis väheseid veenab. Tundub, et tema jüngrid leiavad, et praegune hetk on soodne, et saavutada nende filosoofiale kannatlikumat kuulamist, kui sellel seni olnud. On küll tõsi, et meie tänapäeval oleme skeptilised ega ole metafüüsikale altid, kuid nad ütlevad, et samasugune oli põlvkond, kelle poole Berkeley pöördus ja kelle jaoks ta oma stiili valis; samal ajal loodetakse, et rahuliku ja põhjaliku uurimuse vaim, mis on praegu korraks peaaegu moes, päästab selle teooria äraspidistest vääresitustest, mis seda varemalt tabasid, ja viivad nende argumentide õiglase uurimiseni, mis tema jüngrite silmis asetasid selle teooria õigsuse väljapoole igasugust kahtlust. Eelkõige aga oodatakse, et see, kuidas Berkeley käsitleb seda inimtunnetuse ja teaduse induktiivse protsessi kehtivuse küsimust, mida praegu nii palju uuritakse, on niisugune, et see tõmbab teadlaste tähelepanu idealistlikule süsteemile. Meile tunduvad need lootused asjatud. Tõde on see, et neil inimestel, kellest ajastu vaim lähtub, ei ole praegu huvi ainsate probleemide vastu, mille lahendamisele metafüüsika on kunagi pretendeerinud. Nüüd nähakse, et Jumala, vabaduse ja surematuse tunnistamisel lahus neist religioossetest uskumustest (mis ei saa kuidagi põhineda metafüüsilistel alustel), mis ainsatena saavad seda elustada, ei ole mitte mingisugust praktilist tähtsust. Maailma hakkab neist metafüüsika vaimusünnitistest arvama nii nagu Aristoteles Platoni ideedest: teretismata gar esti, kai ei estin, ouden pros ton logon estin. Tõsi küll, induktsiooni kehtivuse aluste küsimus on huvi äratanud ja võib-olla äratab tulevikuski huvi (kuigi argumendid on nüüd muutunud liiga keerulisteks, et olla üldarusaadavad); aga kogu huvi, mis selle vastu on olnud, on tulnud lootusest, et selle lahendamine paneb aluse kindlatele ja kasulikele maksiimidele induktsiooni loogika kohta, ja see lootus kaoks niipea, kui näidataks, et see küsimus on puhtmetafüüsiline. See on arenenuma vaimuga inimeste seas valdav tunne. See tunne ei ole küll õiglane, aga ta on olemas. Ja selle olemasolu on tõhus takistus (kui teisi takistusi ei oleks) Berkeley süsteemi üldisele omaksvõtmisele. Need vähesed, kes tänapäeval metafüüsikast hoolivad, ei kuulu nende julgete hulka, kes on hea meelega terve mõistuse eelarvamustest nii vabal positsioonil kui meie hea piiskop.

CP 8.9 Ajaloolise ainena on filosoofia paratamatult huvitav. Ta on iga ajastu vaimse arengu parim esindaja. See on nii isegi meie ajastu puhul, kui mõelda, mis meie filosoofia tegelikult on. Metafüüsika ajalugu on üks ajaloo põhiharusid ja seda tuleks esitada kõrvuti ühiskonna, valitsemise ja sõja ajalooga, sest selle suhetest nendega me leiame sündmuste tähtsuse inimvaimule. Filosoofia ajalugu Briti saartel on aine, millel on iseeneses rohkem ühtsust ja terviklikkust, kui tavaliselt on tunnistanud. Descartesil ei ole Inglismaal kunagi nii suurt mõju olnud kui traditsioonilistel käsitustel, ja me võime sealt leida uus- ja keskaegse mõtlemise järjepidevuse, mis puudub Prantsusmaa ajaloos, ja kui võimalik, siis veel rohkem Saksamaa ajaloos.

CP 8.10 Kõige varasematest aegadest saadik on olnud inglaste peamine intellektuaalne tunnusjoon, et nad tahavad kõike korda saata kõige lihtsamate ja otsesemate vahenditega, ilma tarbetute kavalusteta. Näiteks sõjas loodavad nad rohkem kui teised Euroopa rahvad puhtale vaprusele ja lausa põlgavad sõjateadust. Nende õigussüsteemid põhilised omapärad tulenevad asjaolust, et iga pahe on parandatud, kui see on muutunud talumatuks, ilma mingi süstemaatilise abinõuta. Seaduseelnõu surnud abikaasa õega abiellumise legaliseerimiseks on igal aastal püütud läbi suruda, sest see kaotaks koorma, mida tõepoolest tuntakse; aga keegi ei ole ette pannud seaduseelnõud surnud abikaasa vennaga abiellumise legaliseerimiseks. Filosoofias ilmneb see rahvuslik kalduvus tugeva eelistusena kõige lihtsamatele teooriatele, ja vastupanuna teooria mis tahes keerustamisele, kui on vähimgi võimalus, et fakte saab lihtsamini seletada. Ja sellepärast on Briti filosoofid alati tahtnud juurida filosoofiast välja kõik kontseptsioonid, mida ei saa teha täiesti määratletuks ja kergesti arusaadavaks, ning ilmutanud tugevaid nominalistlikke kalduvusi Edward I ajast saadik või isegi varem. Berkeley on selle rahvusliku iseloomu imetlusväärne illustratsioon, nagu ka see nominalismi veider ühendus platonismiga, mis on ajaloos korduvalt esinenud ning olnud filosoofiaajaloolastele nii suureks komistuskiviks.

CP 8.11 Keskaja filosoofia on nii täielikult unustatud ja sellel on uusaja inglise filosoofiaga nii tihe ajalooline seos ning nii suur tähtsus Berkeley õpetuse tõesuse seisukohast, et meile võib vast andeks anda mõned leheküljed kuulsa universaalidetüli loomuse kohta. Ja kõigepealt paneme paika mõned daatumid. Vaidlus nominalismi ja realismi üle, mis oli ebamääraselt olemas olnud varemgi, hakkas 11. sajandi päris lõpus omandama erakordseid mõõtmeid. 12. sajandi vältel pakkus see loogikutele ülimat huvi, kui Guyaume de Champeaux, Abélard, John of Salisbury, Gilbert de la Porrée ja paljud teised kaitsesid igaüks erinevat positsiooni. Aga puudus ajalooline seos selle tüli ja päris skolastika, Aquino Thomase, Scotuse ja Ockami skolastika vahel. Sest 12. sajandi lõpu paiku leidis Euroopas aset suur mõtterevolutsioon. Et öelda, millised mõjud selle esile kutsusid, on tarvis uusi ajaloolisi uurimusi. Kahtlemata oli see osaliselt tingitud ristisõdadest. Igatahes leidis sel ajal aset suur intellektuaalne ärkamine. Tõsi küll, on tarvis mõnevõrra uurimist, et eristada seda konkreetset liikumist sajand varem alanud üldisest ärkamisest, mis oli sestsaadik kasvanud. Aga nüüd oli tegu kiirenenud impulsiga. Kaubandus oli taas tähtsust omandamas ning leiutas mõned oma peamised mugavused ja kindlustused. Õigus, mis seni oli olnud äärmiselt barbarlik, hakkas muutuma elukutseks. Euroopas võeti omaks tsiviilõigus, kanooniline õigus kodifitseeriti; tavaõigus hakkas kuju võtma. Kirik hakkas Innocentius III ajal võtma endale kuningate vahekohtuniku subliimseid funktsioone. Ja rajati need kerjusmunkade ordud, millest kaks andsid nii suure panuse skolastilisse filosoofiasse. Kunst tundis uue ajastu vaimu, ja vaevalt saab olla suuremat muutust kui 12. sajandi väga dekoratiivselt ümarvõlvarhitektuurilt 13. sajandi suhteliselt lihtsale gooti arhitektuurile. Tõepoolest, kui keegi tahab teada, kuidas skolastiline kommentaar välja näeb ja missugune mõttetoon seal on, tarvitseb tal ainult vaadata gooti katedraali. Mõlema esmane kvaliteet on religioosne pühendumus, mis on tõeliselt kangelaslik. On tunda, et inimesed, kes need teosed lõid, uskusid tõesti religioonisse nii, nagu meie ei usu mitte millessegi. Meil ei ole lihtne mõista, kuidas Aquino Thomas sai nii palju spekuleerida inglite loomuse üle ja selle üle, kas kümme tuhat inglit saab nõelateral tantsida. Aga asi oli lihtsalt selles, et ta pidas neid reaalseteks. Kui nad on reaalsed, kuidas nad pole siis huvitavamad kui putukate hämmastav mitmekesisus, mida loodusteadlased uurivad; või miks peaksid kaksiktähtede orbiidid tõmbama rohkem tähelepanu kui spirituaalsete intellektide omad? Öeldakse, et meil pole ühtki vahendit, et nende kohta midagi teada saada. Aga see on sama hea kui skolastikute laitmine selle eest, et nad küsimuste lahendamisel viitasid Piibli ja kiriku autoriteedile. Kui nad oma religioonisse tõesti uskusid, ja nii see oli, siis mis neil üle jäi? Ja kui nad leidsid neist autoriteetidest tunnistusi inglite kohta, kuidas nad oleksid saanud neid mitte vastu võtta? Seda laadi vastuväited näitavadki veel selgemalt, kui väga oli tegu usu ajastuga. Ja kui see vaim ei ole täiesti imetlusväärne, siis ainult sellepärast, et usul kui intellektuaalse iseloomu alusel on omad puudused. Tolle aja inimesed uskusid täielikult ning arvasid, et selleks et absoluutselt anduda oma suurele ehitamise või kirjutamise tööle, tasus kõigist elu rõõmudest loobuda. Mõelge, millises vaimus pidi töötama Duns Scotus, kes enne 34-aastaseks saamist kirjutas 13 foolioköidet sama tihedas stiilis nagu Aristotelese kõige tihedamad kohad. Mõlemas tolle ajastu suures intellektuaalses saaduses ei ole miski vapustavam kui see, et kunstnikul või filosoofil puudus täielikult upsakus. Selle peale, et tema pühasse ja katoolsesse teosesse saaks midagi väärtuslikku lisada individuaalsuse maik, ei tulnud ta kunagi. Tema teos ei ole mõeldud sisaldama tema ideid, vaid universaalset tõde; ei leidu ühtki kui tahes pisikest asja, mille kohta te ei leiaks, et ta toetub kellegi autoriteedile; ja mis tahes originaalsus, mis seal ilmub, on seda kaasasündinud laadi, mis imbub inimesest niimoodi läbi, et ta ise seda ei märka. Indiviid kogeb oma väärtusetust võrreldes oma ülesandega ega söanda tuua selle täitmisse sisse omaenda edevust. Edasi, seal ei ole masinlikku tööd, asja mõtlematut kordamist. Iga osa on välja töötatud omaette eraldi probleemina, ükskõik kui analoogne see mõne teise osaga üldiselt on. Ja ükskõik kui väike ja varjatud on mõni üksikasi, on see hoolikalt uuritud, just nagu see oleks mõeldud Jumala silmale. Selle iseloomuga on seotud antiteesi ehk ühe asja teise vastu läbiuuritud tasakaalustamise ning liiga geomeetrilise rühmitamise põlgamine, poseerimise vihkamine, mis on sama moraalne joon nagu teised. Lõpuks, ei ole midagi, mille poolest skolastiline filosoofia ja gooti arhitektuur sarnaneksid teineteisega rohkem kui järk-järgult kasvava tohutusetunde poolest, mis avaldab uurija vaimule muljet, kui ta õpib hindama kummagi tegelikke mõõtmed ja tegelikku kulu. On väga kahju, kui 13., 14. ja 15. sajand aetakse keskaja nime all segi teiste sajanditega, millega nad igas suhtes sarnanevad sama vähe nagu renessanss uusajaga. Loogika ajaloos on katkestus 12. ja 13. sajandi vahel nii suur, et hilisemal ajastul tsiteeritakse üldse ainult ühte varasema ajastu autorit. Kui see panna Aristotelese teostega parema tuttavolemise arvele, siis me küsiksime, mille arvele see sügavam uurimine ise tuleb panna, sest nüüd on teada, et nende teoste tundmist ei imporditud araablastelt. 13. sajand oli realistlik, aga universaalide küsimus ei olnud nii elav nagu mõned teised küsimused. Kuni umbes sajandi lõpuni oli skolastika mõnevõrra ebamäärane, ebaküps ning oma vägevusest ebateadlik. Selle suurim kuulsus oli 14. sajandi esimene pool. Siis väitis Duns Scotus [Suri 1308.], britt (sest on vaieldav, kas ta oli šotlane, iirlane või inglane), esimest korda realistlikku positsiooni järjekindlalt, arendas selle välja suure täielikkuseni ning rakendas seda kõigile erinevatele küsimustele, mis sellest olenevad.

Viited muuda

Välislingid muuda