Franklini kadunud ekspeditsioon
Franklini kadunud ekspeditsioon oli John Franklini juhitud ekspeditsioon, mille eesmärgiks oli esimestena läbida Loodeväil. 1845. aastal Inglismaalt välja sõitnud ekspeditsioon koosnes laevadest Erebus ja Terror.
Ülevaade muuda
Briti mereväeohvitser Franklin oli varem osalenud kolmel Arktika ekspeditsioonil, millest kahel viimasel oli ta kapten. Oma neljanda ja ka viimaseks jäänud merereisi võttis ta ette 59-aastaselt. Üritades läbida Loodeväila, jäätusid mõlemad laevad Kuningas Williami saare lähistel.[1] 129 osalejaga ekspeditsioon kuulutati ametlikult kadunuks 1848. aastal.[2].
Admiraliteet alustas kadunud ekspeditsiooni otsinguid 1848. aastal. Admiraliteedi lubatud leidja autasu tõttu liitus otsingutega mitmeid teisi ekspeditsioone. 1850. aastal osales otsingutel 11 Briti ja kaks Ameerika laeva. Mitmed neist laevadest koondusid Beechey saare idarannikule, kust leiti esimesed jäänused ekspeditsioonist, sealhulgas kolme meeskonnaliikme hauad. 1954. aastal kogus John Rae Kuningas Williami saare kagurannikult inuittidelt lugusid Franklini ja ta kaaslaste kohta. Francis Leopold McClintock avastas 1859. aastal Kuningas Williami saarelt kirja, mis sisaldas informatsiooni ekspeditsiooni saatuse kohta. Otsingud jätkusid terve 19. sajandi vältel.[1]
Alberta Ülikooli antropoloogiaprofessori Owen Beattie juhtimisel alustasid teadlased 1981. aastal uuringuid Beechey ja Kuningas Williami saarel. Nad uurisid haudu, laipu ja teisi füüsilisi tõendeid, mis olid maha jäänud Franklini ekspeditsioonist. Teadlased järeldasid, et Beechey saarelt leitud meeskonnaliikmed surid suure tõenäosusega kopsupõletikku ja tuberkuloosi. Ilmselt halvendas nende tervist pliimürgistus, mis oli põhjustatud kehvalt joodetud konservidest, milles hoiti laeva toiduvaru. Hiljem arvati, et pliimürgistuse põhjuseks võis olla ka laevade vee destilleerimissüsteem. Kuningas Williami saarelt leitud inimluudel olnud lõikejäljed viitavad kannibalismile. Erinevatel uuringutel leitud asitõendite toel võib järeldada, et ekspeditsioonil osalenud meeste surma põhjustasid alajahtumine, nälg, pliimürgistus ja mitmesugused haigused, sealhulgas skorbuut.[1]
Pärast ekspeditsiooni kadumist kajastas meedia Franklinit kui kangelast, hoolimata teadetest kannibalismist ja ekspeditsiooni ebaõnnestumisest. Franklini kadunud ekspeditsioon on andnud inspiratsiooni mitmetele kunstiteostele, lauludele, värssidele ja lühilugudele.
2014. aasta septembris teatas Kanada Erebuse vraki leidmisest.[3]
Laevad, meeskond ja varustus muuda
378 tonni kaalunud Erebus ja 331 tonni kaalunud Terror olid ehitatud vastupidavaks ning varustatud viimase aja leiutistega. Laevade aurumootorid võimaldasid laevadel omal jõul sõita kiirusega 7,4 km/h. Teiste uuenduste seas olid laevade vöörid tugevdatud rauaplaatide ja taladega, laevadel oli sisemine auruküttesüsteem meeskonna heaoluks. Lisaks oli kahjustuste vältimiseks võimalik tüür laeva tagasi tõmmata.[1]
Laevad olid hästi varustatud, kandes kolme aasta pikkuse ekspeditsiooni jaoks piisavalt varustust. Kaasa võeti liha, jahu, kaerahelbeid, sidrunimahla ja 20 000 pinti suppi. 1200 eksemplarist koosnev raamatukogu pidi hoidma meremeeste vaimu erksana.[4] Suurem osa meeskonnast koosnes inglastest, neile lisaks iirlased ja šotlased.[1]
Kadumine muuda
Ekspeditsioon alustas reisi Inglismaalt 19. mai hommikul 1845. Meeskonda kuulusid 24 ohvitseri ja 110 meest. Laevad peatusid lühidalt Stromnessi sadamas Põhja-Šotimaal, kust edasi sõideti Gröönimaale.[1]
Gröönimaa läänerannikul Whalefishi saartel Disko lahes kanti varud laevadele, meeskonnaliikmed kirjutasid oma viimased kirjad koju ning lisaks tapeti transpordilaevaga kaasa toodud kümme härga, et saada värsket liha. Enne ekspeditsiooni väljasõitmist vabastati kohustustest ja saadeti koju viis meeskonnaliiget, kahandades meeskonna lõplikuks arvuks 129 meest. Ekspeditsiooni nähti eurooplaste poolt viimati 1845. aasta augusti alguses.[1]
Järgmise 150 aasta jooksul pandi teadlaste, teiste ekspeditsioonide ja uurijate töö tulemusel tükk tüki haaval kokku, mis võis juhtuda. Franklini meeskond talvitus 1845–1846 Beechey saarel, kus kolm meeskonnaliiget surid ja maeti. Terror ja Erebus jäid 1846. aasta septembris Kuningas Williami saare juures jäässe lõksu. 25. aprillil 1848 kirjutatud ja saarele jäetud kirja järgi suri Franklin 11. juunil 1847. Meeskond talvitus Kuningas Williami saarel 1846–1847 ja 1847–1848. Allesjäänud meeskond plaanis alustada kõndimist Kanada maismaa poole. Üheksa ohvitseri ja 15 meest olid selleks ajaks juba surnud, ülejäänud surid teel olles.[1]
Otsingud muuda
Avalikkuse mure ekspeditsiooni pärast kasvas, kuna teateid ekspeditsiooni käekäigu kohta ei olnud juba viimase kahe aasta jooksul tulnud. Jane Franklin, Briti ajakirjandus ja parlamendiliikmed soovitasid tungivalt, et admiraliteet saadaks välja otsingurühma. 1848. aasta kevadel saadeti John Richardsoni ja John Rae juhtimisel välja maismaa päästemeeskond ja kaks mereekspeditsiooni. Lisaks pakkus admiraliteet 20 000 naela suurust autasu kadunud ekspeditsiooni leidjatele. Autasu ajendas mitmeid teisi üritajaid ekspeditsiooni otsima. 1850. aastal otsiti Franklinit üheteistkümne Briti ja kahe Ameerika laevaga. Leiti esimesed kadunud meeste jäänused, sealhulgas ka kolm hauda, kuid ühtegi sõnumit ekspeditsiooni käekäigust ei õnnestunud leida.[1]
Maismaaotsingud muuda
1854. aastal leidis John Rae Boothia poolsaarel jälgi kadunud meestest. Inuittide sõnul olid 35–40 meremeest nälja tõttu surnud Backi jõe suudme lähistel. Otsingute käigus leiti laevades olnud inimestele kuulunud esemeid. 1859. aasta aprillis leiti Kuningas Williami saarelt kivikuhilast dokument kahe sõnumiga. Esimene sõnum oli dateeritud 28. mai 1847, kus kirjutati, et Erebus ja Terror olid talvitunud saare looderannikul ning aasta varem Beechey saarel. Ekspeditsiooni juhtis endiselt Franklin. Teine sõnum, dateeritud 25. aprill 1848, andis teada, et Erebus ja Terror olid jäässe kinni jäänud pooleteiseks aastaks ning meeskond hülgas laevad 22. aprillil. 24 ohvitseri ja meeskonnaliiget oli surnud, sealhulgas 11. juunil 1847 surnud ekspeditsiooni juht John Franklin. Ekspeditsiooni uueks juhiks sai Francis Crozier, kes suundus allesjäänud 105 mehega Backi jõe poole. Edasistel otsingutel leiti ekspeditsioonil osalenud meeste jäänuseid ja nendele kuulunud esemeid.[1]
Beechey saare hauad muuda
Alberta Ülikooli antropoloogiaprofessor Owen Beattie alustas 1981. aastal koos teadlasterühmaga uuringuid Franklini meeste radadel. Tema eesmärk oli leida luid, et kriminalistika järgi kindlaks teha meeskonna surma põhjused. Luudest leiti jälgi C-vitamiini puudusest, mis põhjustab skorbuuti. Luudel olevad mustrid vihjasid kannibalismile, lisaks oli luude pliisisaldus kümme korda suurem kui inuittide luudest võetud kontrollproovidel. Beattie kahtlustas, et pliimürgistus ja skorbuut võisid saada meestele hukatuslikuks. Beattie otsustas uurida maetud meeskonnaliikmete haudu, kuna luudest võetud proovid võisid näidata pigem terve elu kestnud liigset kokkupuudet pliiga. Proove oli vaja võtta pehmetest kudedest, et saada teavet ainult ekspeditsiooni vältel toimunud kokkupuutest.[1]
Lahkamised muuda
Pärast loa saamist sooritas Beattie 1984. aasta augustis lahkamised. Esimesena lahati John Torringtoni. Mehed olid maetud igikeltsa, seega olid nende laibad väga hästi säilinud ja mumifitseerunud.[5] Mehe luudest ja juustest võetud proovid näitasid, et laeva meeskond kannatas pliimürgistuse tõttu vaimsete ja füüsiliste probleemide all. Lahkamine näitas, et mehe surma peamine põhjus oli kopsupõletik, kuid pliimürgistus aitas sellele kaasa.[1]
Kaks aastat hiljem lahati ka kahte teist meest. John Hartnelli laipa oli juba varem lahatud, ilmselt tegi seda laeva arst. Hartnelli surmapõhjuseks oli tuberkuloos. Kolmas meeskonnaliige oli William Braine, kelle laip polnud nii hästi säilinud kui kahel eelmisel. Mehe vasak käsi oli amputeeritud ja asetatud laiba alla. Surnukeha olid närinud rotid ja oli märgata lagunemise jälgi, mis tähendas, et mees polnud maetud kohe pärast surma.[5]
Tulemused muuda
Kõigil kolmel meeskonnaliikmel tuvastati organismis suur pliisisaldus. Teadlaste rühm külastas haudadest umbes kilomeetri kaugusel olevat paika, kust leiti konservikarbid. Märgati, et kaaned olid halvasti joodetud ja toit sattus pliiga otsesesse kontakti. Hilisemates uuringutes leiti, et laevade joogivee süsteem võis olla veel suuremaks pliimürgistuse allikaks kui konservid.[1]
Erebuse leidmine muuda
2014. aasta septembris teatati, et on leitud ühe Franklini ekspeditsioonile kuulunud laeva vrakk.[6]
Hiljem tehti kindlaks, et tegu on laevaga Erebus.[7] Allveearheoloogide sõnul on vrakk üsna terve ja on lootus, et külmas vees on säilinud pardal leiduvad päevikud, kirjad ja raamatud.[3]
Terrori leidmine muuda
2016. aastal leiti Kuningas Williami saarest lõuna pool Terrori vrakk.[8]
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 "Search for the Lost Franklin Expedition". polarprince.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.02.2015. Vaadatud 06.10.2014.
- ↑ "Kadunud ekspeditsiooni otsimine". Imeline Teadus. Bonnier Publications International AS. 2011/7. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.07.2014. Vaadatud 06.10.2014.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Aeg=(juhend) - ↑ 3,0 3,1 "Allveearhealoogid leidsid Franklini laeva". teadus.err.ee. 10.09.2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.10.2014. Vaadatud 06.10.2014.
- ↑ "The Franklin Expedition" (inglise). Canadian Geographic. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.10.2014. Vaadatud 06.10.2014.
- ↑ 5,0 5,1 James M. Deem. "Mummies from the Northwest Passage" (inglise). Mummy Tombs. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.07.2007. Vaadatud 06.10.2014.
- ↑ "News Release: Franklin Expedition wreck discovery" (PDF) (inglise). The Royal Canadian Geographical Society. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 9.02.2015. Vaadatud 06.10.2014.
- ↑ Aaron Kylie. "It's Erebus!" (inglise). Canadian Geographic. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.10.2014. Vaadatud 06.10.2014.
- ↑ Paul Watson (12.09.2016). "Ship found in Arctic 168 years after doomed Northwest Passage attempt". The Guardian. Vaadatud 25.02.2019.