Frank Stella

Ameerika Ühendriikide kunstnik

Frank Philip Stella (sündinud 12. mail 1936) on Ameerika kunstnik, kes on tuntud oma maalidel ja skulptuuridel geomeetriliste mustrite ja kujundite kasutamise poolest. Teda on tunnustatud panuse eest minimalismi ja maalilisjärgse abstraktsionismi alal.

Frank Stella
Frank Stella 2012.jpg
Sünninimi Frank Philip Stella
Sündinud 12. mai 1936 (85-aastane)
Malden, Massachusetts
Rahvus ameeriklane
Tegevusala maalimine, trükikunst, skulptuur, arhitektuur
Kunstivool modernism, minimalism, abstraktsionism, ekspressionism

Alates 1958. aastast elab ja töötab Stella New Yorgis.[1]

Haridus ja varane loomeperioodRedigeeri

Frank Stella sündis Maldenis Massachusettsi osariigis USA-s kolmanda lapsena Itaalia-Ameerika peres. Andoveris asuvas Phillipsi akadeemias õppis Stella maalimist abstraktsionist Patrick Morgani käe all. Stella jätkas kunstitundide võtmist ka Princetoni Ülikoolis, kuhu ta suundus ajalugu õppima. Ülikool pakkus vabu ateljeid ja lõputult tasuta kunstitarbeid. Stella professorid maalikunstnik Stephen Greene ja kunstiajaloolane William Seitz tutvustasid talle New Yorgi kunstimaailma, viies teda näitustele ja vormides niimoodi kunstniku maitset. New Yorgis tutvus Stella selliste kunstnike loominguga nagu Jackson Pollock, Franz Kline ja Jasper Johns. Stella mitmed ülikooliaegsed teosed koosnesid ristkülikutest. Stella on öelnud, et asjade plokkidesse organiseerimine tundus talle loogilise valikuna ning tal poleks midagi selle vastu kui kunst koosnekski ruutudest. Stella võttis ka tunde kunstiajaloos. [2]

Pärast ülikooli lõpetamist kolis Frank Stella New Yorki, kus ta seadis oma ateljee sisse endises juveelipoes. Peaaegu kohe äratas noor kunstnik kunstimaailmas märkimisväärset tähelepanu. Stella kasutas monokroomset värvipaletti ja värvi ühtlast pealekandmist, mis erines abstraktsete ekspressionistide paksudest pintslilöökidest. Ajavahemikul, mil paljud noored maalikunstnikud mõtisklesid abstraktse ekspressionistliku stiili taandumise üle, pakkus Stella kunsti autentne originaalsus ja veendumus Ameerika maalikunstile uue väljakutse. Stella arvates oli kunst eesmärk iseenesest, mitte aga emotsionaalsete, intellektuaalsete või füüsiliste seisundite kujutamine. Varasemates maalides pani kunstnik rõhku pigem vormile kui sisule, mistõttu võib neid liigitada algava minimalismi alla. Töötades põhimõttel "joon, tasand, maht ja punkt ruumis", keskendub Stella kunstiteose põhielementidele: värvile, kujule ja kompositsioonile. Stella on öelnud, et maal on värviga kaetud lame pind ja ei midagi muud.

Tema esimene suurem sari kandis pealkirja “Mustad maalid” (1958–1960) ning kujutas endast musta majavärviga kaetud lõuendeid, mille värvimata osad moodustasid paralleelseid korduvaid mustreid. Triibuline muster toimis reguleeriva süsteemina, mis Stella sõnul sundis illusionistliku ruumi maalist püsival kiirusel lahkuma. Loodud vastavalt kunstniku poolt piiratud süsteemile, olid mustad maalid 1960. aastate minimalistliku kunsti oluliseks katalüsaatoriks. Minimalistid hakkasid looma Stella sarjaga sarnaselt abstraktseid teoseid, millest eemaldati kogu temaatiline või emotsionaalne sisu ja mida iseloomustasid geomeetrilised kujundid. 23-aastase Stella maalid pälvisid kohe tunnustuse. Moodsa Kunsti Muuseum kaasas sarja neli maali oma näitusele “Kuusteist ameeriklast” ning ostis ühe püsikollektsiooni. Samuti asus Stellat esindama tuntud galeriiomanik Leo Castelli. [3]

Küpsem perioodRedigeeri

Mustade maalide sarjast liikus Stella edasi sarja “Alumiinimummaalid” (1960) ning seejärel sarja “Vaskmaalid” (1960–1961) juurde. Stella kujundas maalide jaoks erinevate geomeetriliste kujudega lõuendid ise. Suur osa tema tööst tugines triibumotiivile, kuid peagi hakkas kunstnik kasutama keerulisemaid ümmargusi motiive ja erksamat värvipaletti. Eriti tuli muutus välja sarjades “Ebaregulaarne polügoon” (1965–1967) ja “Protaktor” (1967–1971). Samal perioodil hakkas Stella tegelema ka trükikunstiga, millega töötamist on kunstnik hiljemgi harrastanud. Stella töötas alguses koos Gemini G.E.L-i trükkali Kenneth Tyleriga. 1967. aastal tegi Stella lavakujunduse ja kostüümid Merce Cunninghami tantsulavastusele “Scramble”. [3]

1970. aastal oli Frank Stella noorim kunstnik, kellel oli retrospektiiv Moodsa Kunsti Muuseumis. Pärast näitust uuris Stella uusi kunstivorme ning kaasas oma teostesse ka kollaaži ja reljeefi. Sarja “Poola küla” (1970–1973) jaoks kinnitas kunstnik lõuendile paberit, vilti ja puitu. Jätkates samas vaimus kasutas ta “India linnu” sarjas (1977–1979) seinast väljaulatuvaid maalitud alumiiniumvorme, mis kajastasid tema huvi kolmemõõtmelisuse ja dünaamiliste tekstuuride vastu. Ta jätkas idee elluviimist, luues skulpturaalseid keerukate kõverate spiraalide ja silmuste sasipundardega tähistatud teoseid. Tema varasem minimalism muutus barokilikumaks, seda tähistasid kõverad vormid, DayGlo värvid ja kriimustatud pintslitõmbed. Tööde üleküllus lõi huvitava kontrasti varasema sarjaga “Mustad maalid”. Stella jaoks on need väga skulpturaalsed teosed siiski maalid. Ta on öelnud: "Skulptuur on lihtsalt maal, mis on välja lõigatud ja kuskil püsti pandud." [4]

 
"Cones and Pillars", 1984

Hiline perioodRedigeeri

 
"Newburgh", 1995, Ernst-Abbe-Platz, Jena

1980. ja 1990. aastatel lõi Stella kolmemõõtmelisi teoseid üha erksavärvilisema ja mitmetahulisemana. Samas jätkas kunstnik tööd ka graafika alal. Tema Herman Melville'i "Moby Dickil" põhinev sari sisaldab mitmes tehnikas teoseid, alates metallreljeefidest kuni hiiglaslike skulptuurideni. Stella tegi ka segatehnikas graafikat, ühendades mitmesuguseid protsesse, nagu puuplokkide printimine, söövitus ja käsitsi värvimine. Pärast iseseisvalt liikuvate pronksi- ja teraskulptuuridega tegelemist laienes Stella looming arhitektuuristruktuuridele. Nende teoste hulka kuuluvad alumiiniumribaga kest Miamis (1999) ja monumentaalne skulptuur “Prinz Friedrich von Homburg, Ein Schauspiel, 3X” (1998–2001), mis asub Washingtoni Rahvusgalerii murul. 1993. aastal valmis Stellal Toronto Walesi Printsessi teatri dekoratiivskeem, mis koosnes 930 ruutmeetri suurusest seinamaalingust. Tema ettepanek Dresdeni Kunsthalle ja aia loomiseks ei kandud aga vilja. 1997. aastal maalis Stella 465 ruutmeetri suuruse installatsiooni “Stella projekt”, mis paigutati Moorese ooperimajja Rebecca ja John J. Moorese nimelise muusikakooli kampuses. [4]

TähtsusRedigeeri

Stella mõju on tunda paljude Ameerika kaasaegsete kunstnike teostes. Kuigi Stella ise ei pidanud ennast kunagi minimalistiks, viis tema mustade maalide sari kunstniku tähtsale kohale kunstiajaloos, inspireerides ka kunstnike nagu Carl Andre looma kunstiteoseid, millest oli eemaldatud ekspressiivne sisu ja mida iseloomustas tööstuslik välimus ning korduvate geomeetriliste vormide näiliselt anonüümne käsitlemine. Stella värvivariatsioonid, ümmarguste motiivide uurimine ja erivormilised lõuendid mõjutasid kunstnikke nagu Kenneth Noland ja olid katalüsaatoriks sellistele arengutele nagu värvivälja maalimine ja maalilisjärgne abstraktsionism.

Stella teosed on andnud inspiratsiooni ja mõtteainet nii mõnelegi kunstikriitikule ja -teoreetikule. Clement Greenberg on öelnud: "Kui vanad meistrid lõid ruumiillusiooni, kuhu kõndimist võiks ette kujutada, on modernisti loodud illusioon selline, kuhu saab vaadata, läbi pääseda, ainult silmaga." Stella ideed inspireerisid ka teisi perioodi suuremaid teoreetikuid nagu Carl Andre, Donald Judd ja Michael Fried. Stella loomingut eksponeeriti mitmel 1960. aastate kunsti määratlenud olulisel näitusel, sealhulgas Solomon R. Guggenheimi muuseumi näitustel “Erivormiline lõuend” (1964–1965) ja “Süsteemne maal” (1966). Tema kunstile on pühendatud mitu retrospektiivi Ameerika Ühendriikides, Euroopas ja Jaapanis[5]

2009. aastal pälvis Frank Stella president Barack Obama riikliku kunstimedali. [6] 2011. aastal autasustati Stellat rahvusvahelise skulptuurikeskuse elutööpreemiaga kaasaegse skulptuuri alal. 1996. aastal sai ta audoktori kraadi Jena ülikoolis Saksamaal, kus on püsivalt eksponeeritud tema suured “Hudsoni jõe oru” sarja skulptuurid. Paljude tunnustusavalduste seas on Harvardi ülikooli kutse Stellale pidada Charles Eliot Nortoni loenguid aastatel 1983–1984. [5] Tänapäeval hoitakse Stella teoseid muu hulgas New Yorgis asuva Metropolitani muuseumi, Baseli Kunstimuuseumi, Chicago Kunstiinstituudi, Washingtoni Rahvusgalerii ja Londonis asuva Tate'i galerii kollektsioonides. [3]

Isiklik eluRedigeeri

Stella abiellus 1961. aastal Barbara Rose’iga, kellest hiljem sai tuntud kunstikriitik. 1978. aastal abiellus Stella lastearst Harriet McGurkiga, kellega koos on tal viis last. [7]

ViitedRedigeeri

  1. "Frank Stella". Vaadatud 15.04.2020.
  2. Rubin. S. William. "Frank Stella". 1970. Vaadatud 14.04.2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 Gershman, Rachel. "Biography of Frank Stella". 2012. Vaadatud 15.04.2020.
  4. 4,0 4,1 "Frank Stella". Guggenheim collection. Vaadatud 14.04.2020.
  5. 5,0 5,1 Gershman, Rachel. "Frank Stella accomplishments". 2012. Vaadatud 15.04.2020.
  6. "White House Announces 2009 National Medal of Arts Recipients". Vaadatud 17.04.2020.
  7. O’Grady, Megan. "The Constellation of Frank Stella". 2020. Vaadatud 17.04.2020.

VälislingidRedigeeri