Francis Bacon (kunstnik)
Francis Bacon (28. oktoober 1909 Dublin – 28. aprill 1992 Madrid) oli iiri päritolu Suurbritannia kunstnik, kes on tuntud grotesksete, figuratiivsete ja emotsionaalselt tooreste maalide järgi.
| Francis Bacon | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
28. oktoober 1909 Dublin, Iirimaa |
| Surnud |
28. aprill 1992 Madrid, Hispaania |
| Rahvus | iirlane |
| Tegevusala | maalimine, joonistamine |
| Kunstivool | ekspressionism, sürrealism, kubism |
Elukäik muuda
Bacon sai hariduse koduõpetajatelt, kuni vanemad ajasid ta 16-aastaselt kodust minema, kui olid avastanud tema homoseksuaalsuse. Iseõppinud kunstnikuna peatus ta kõigepealt Berliinis ja Pariisis, enne kui jäi 1928. aastal Londonisse elama.[1]
1939. aastal alanud sõjast sai Bacon astma tõttu vabastuse ning tänu sellele sai jätkata kunstiga tegelemist. Enne Londonisse sõitmist ja seal Lucian Freudiga kohtumist veetis ta 1941. aasta Hampshire'is maalides. Neid teoseid peetakse tema karjääri alguseks. Baconist kujunes üks sõjajärgse Soho kunstiringkondade keskseid liikmeid Lucian Freudi, Michael Andrewsi ja teiste kõrval.[2]
1949. aastal oli Baconi esimene sõjajärgne isikunäitus, kus olid üleval esimesed Velázqueze ainetel loodud “Innocentius X” maalid. Paavstimaalid jäid tema loomingu üheks olulisemaks motiiviks. Sellele perioodile on omased ka homoerootilised teosed maadlevatest meestest, mille inspiratsiooniks oli Baconi kaaslane Peter Lacey. Ka see seeria ei ole Baconi välja mõelnud, vaid loodud Eadweard Muybridge'i fotoseeriate “Loomalik liikumine” ("Animal Locomotion"), “Loomad liikumises” (“Animals in Motion”) ja “Inimkeha liikumises” (“The Human Figure in Motion”) ainetel.[2]
1957. aastal valmistas Bacon terve seeria Vincent Van Goghi teose “Kunstnik teel Tarasconi” järgi. See märkis liikumist monokromaatilistest teostest värvilisemate poole. 1961. aastal kolis Bacon Reece Mewsi (Londonis Lõuna-Kensingtonis), kuhu ta jäi paikseks elu lõpuni. 1963–64 saavutas kunstnik rahvusvahelise tuntuse pärast Guggenheimi muuseumis toimunud retrospektiivi. Õhtul enne teist suurt retrospektiivi 1971. aastal Pariisis sooritas kunstniku kauaaegne elukaaslane George Dyer enesetapu. See sündmus kumab Baconi teostest veel kaua läbi.[2]
Järgmistel aastatel reisis kunstnik tihedalt muuhulgas nii New Yorki, Pariisi kui ka Moskvasse. Samuti korraldas Tate 1989. aastal Baconile teise retrospektiivi. Reisil Madridi 1992. aastal diagnoositi tal astmast tekkinud kopsupõletik, kunstnik suri 28. aprillil.[2]
Kunst muuda
Varajane muuda
Francis Baconit peetakse varajaseks kunstiliseks tärkajaks. 20. eluaastate alguses oli tal soov avada Londonis mööblipood. 1930. aastate lõpuni oli ta väga aktiivne sisekujundaja. Hiljem liikus edasi kaunite kunstide juurde. Kahjuks pole ühtegi õlimaali 1920. aastatest säilinud, 1929. aastast on säilinud üks õlimaal ja üks quašitöö. Nagu tema mööbel, on ka Baconi maalid Euroopa modernismi sugemetega, sisaldades mõjutusi kunstnikelt nagu Georgio de Chirico, Jean Lurçat, Fernand Léger ja Pablo Picasso.[3]
1930. aastad muuda
1930. aastate algul pühendus Bacon järjest enam maalimisele. Selle perioodi maalikeel sarnanes Picasso ja sürrealismi esindajate omaga, värvikasutus ja teemad Roy de Maistre'i omadega, mistõttu peetakse baconliku stiili alguseks hoopis 1940. aastaid. Kunstniku 1933. aastal valminud teos “Ristilöömine” pälvis palju tähelepanu. See oli esimest korda nähtaval Mayori Galeriis, kus sai see palju positiivset tagasisidet. 1934. aastal korraldas kunstnik ise näituse Sunderlandi maja keldris, mis sai negatiivse kriitika osaliseks. 1936. aastal lükati tema teosed rahvusvahelisel sürrealistide näitusel tagasi, põhjuseks öeldi, et need ei ole piisavalt teemakohased. Pärast mitmeid tagasilükkamisi jättis mees maalimise kõrvale ja seetõttu ei ole ajavahemikust 1937–1943 teoseid teada. Maalimise asemel läks ta oma toonase kaaslase Eric Halliga maailma avastama.[4]
1940. aastad muuda
Francis Baconi maal “Kolm etüüdi figuuridest risti jalamil” (“Three Studies for Figures at the Base of a Crucifixion”) oli tema teostest esimene, mida näidati Londoni Lefevre'i Galeriis 1945. aasta aprillis. Kolm karjuvat halli kuju kriiskav-oranžil taustal tekitasid palju jutuainet ja vastakaid arvamusi sõjast väsinud inimeste seas. John Russelli sõnul põhjustas see teos totaalse hirmu ja ärevusevalangu. See kuulus triptühhon oli Francis Baconi jaoks briti kunstiskeenel läbimurdeks, ka kunstnik ise hindas seda teost elu lõpuni väga kõrgelt.[5]
Esimeseks suuremaks teemaks olid variatsioonid Diego Velázqueze teosest “Paavst Innocencius X”. Ta kogus maalist pilte ning ajavahelikul 1946–1971 valmis üle 30 maali. Tihti kombineeris ta neis portreesid karjuva naisega Sergei Eisensteini filmist “Soomuslaev Potjomkin”. “Karjuvad paavstid” kuuluvad tema äratuntavamate teoste hulka.[5]
1949. aastal lisandus Baconi meelisteemade hulka inimfiguur, millest hiljem sai tema teoste keskne teema. Esimesena ilmub see teosel “Etüüd inimkehast” (“Study from the Human Body”), mis on ajendatud Eadweard Muybridge'i teosest “Liikuv inimkeha” (“The Human Figure in Motion”).[5]
1950. aastad muuda
1950. aastatel hakkas ta eksperimenteerima uute teemade ja stiilidega, üllatades kunstimaalima plahvatuslike värvidega, nagu erksad punased, rohelised, kollased ja sinised. Kunstnik põimib teosesse “Kolm etüüdi inimpeast” (“Three Studies from the Human Head”) kaasaegse ajalehetrüki motiive ja mustvalge tonaalsuse. Teose vaba ja liikuv pintslitöö viitab Baconi huvile Van Goghi ja Soutine'i teoste vastu.[6]
1951. aastal lõi Bacon oma esimese konkreetse kaasaegse isiku portree, milleks oli “Lucian Freudi portree”. 1956. aastast pärineb esimene säilinud autoportree. Sel perioodil katsetas Bacon loomamotiividega, mis varieerusid eksootilistest loomadest tavaliste koduloomadeni. Lisaks ilmusid teostesse paavstid, küürutavad aktid ja William Blake'i surimask. Sellised teemad on tihti maalitud seeriatena või gruppidena.[6]
1960. aastad muuda
1962. aastal sai Francis Bacon Tate'i muuseumis esimese retrospektiivi, mille jaoks valmistas “Kolm etüüdi ristilöömisele” (“Three Studies for a Crucifixion”). Baconile meeldis ristilöömise teema selle ajaloolise, kultuurilise ja religioosse tagapõhja tõttu.[7]
1963. aastal leidis kunstnik endale uue muusa nii elus kui kunstis. Georg Dyerist sai tema paljude teoste modell ja portreest kujunes sellel kümnendil Baconi peateema. Ta on öelnud, et talle meeldib inimesi portreteerida pigem foto järgi kui natuurist. Pärast kunstniku surma leiti tema ateljeest hulk fotosid, millest paljud olid kortsus, volditud, murtud ja osaliselt hävinenud.[7]
1970. aastad muuda
1970. aastad algasid kunstniku jaoks suure tragöödiaga, kui kaks päeva enne Baconi retrospektiivi Grand Palais's suri George Dyer narkootikumide ja alkoholi üledoosi. Järgmistel aastatel maalis ta mitu “Musta triptühhoni” rühma, et väljendada leina ja mälestada oma kaaslast. Isegi kui ei olnud kajastatud Dyeri nime, on ta siiski paljudel teostel selgesti eristatav.[8]
Sellel kümnendil hakkas Bacon väga suures ulatuses maalima autoportreid, põhjendades seda sellega, et tema ümber on hakanud inimesed surema nagu kärbsed ja tal ei ole enam kedagi teist maalida. Bacon leidis 1960. aastatel üsna ruttu uue muusa, Peter Beardi, tunnustatud moe- ja loodusfotograafi, kuid teda on näha vaid mõningatel teostel alates 1975. aastast. 1976. aastal tutvus kunstnik John Edwardsiga, keda maalis samuti edaspidi.[8]
1960. aastatel hakkas Bacon oma figuure lihtsustama. Bacon oli juba 1950. aastatel katsetanud pisut ka maastikumaaliga, mille juurde ta 1970. aastatel tagasi tuli. Tema maastikelt puuduvad loomad ja inimesed[8]
1980. aastad muuda
1980. aastatel olid Baconil näitused üle maailma väga mainekates galeriides ja kunstimuuseumides. Kunstnik oli kuulsuse tipul. Kui Tate korraldas talle teise retrospektiivi, ütles muuseumi direktor Sir Alan Bowness, et Bacon on mõjukaim elav kunstnik. Tema maalid muutusid väiksemaks ja minimalistlikumaks, taustad olid tihti monokroomsed, valdavalt erkoranžid, punased, vahel beežid ja kahvatusinised. Baconi maalide tegelased muutusid väiksemaks ja rahulikumaks. Lisaks klassikalisele värvile ja kodukeemiale hakkas Bacon kasutama ka aerosoolvärve.[9]
Tema kirg portreede ja autoportreede vastu oli katkematu – anonüümsete meeste ja naiste torsod, samuti linnulaadsed olendid jäid tema loomingus elu lõpuni olulisele kohale.[9]
Viited muuda
- ↑ "Francis Bacon". Britannica Academic. Vaadatud 12.05.2018.[alaline kõdulink]
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Francis Bacon". Tate. Vaadatud 12.05.2018.
- ↑ "Francis Bacon 20s". Francis Bacon. Vaadatud 12.05.2018.
- ↑ "Francis Bacon 30s". Francis Bacon. Vaadatud 12.05.2018.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Francis Bacon 40s". Francis Bacon. Vaadatud 12.05.2018.
- ↑ 6,0 6,1 "Francis Bacon 50s".
- ↑ 7,0 7,1 "Francis Bacon 60s". Francis Bacon. Vaadatud 12.05.2018.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 "Francis Bacon 70s". Vaadatud 12.05.2018.
- ↑ 9,0 9,1 "Francis Bacon 80s". Francis Bacon. Vaadatud 12.05.2018.