François Rabelais' looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur

François Rabelais' looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur” (originaalpealkiri: Творчество Франсуа Рабле и народная культура средневековья и Ренессанса, Tvorčestvo Fransua Rable i narodnaja kul'tura srednevekov'ja i Renessansa) on vene filosoofi ja kirjandusteadlase Mihhail Bahtini raamat, mis ilmus Moskvas 1965. aastal.

Raamat käsitleb prantsuse renessansikirjaniku François Rabelais’ põhiteost, viieosalist humoristlikku romaani “Gargantua ja Pantagruelkeskaja ning renessansi rahvaliku karnevali-, laada- ja väljakukultuuri mitmekesiste ilmingute kaudu[1]. Bahtin uurib Rabelais’ teose toel sotsiaalse ja kirjandusliku vastasmõjusid. Peamised mõisted, millele ta oma uurimuses keskendub, on karnevalikultuur, rahvalik naerukultuur, groteskne keha ja groteskne realism ning nendega seonduvad kujundisüsteemid ja tähendusväljad. Bahtin leiab, et Rabelais on kõigist maailmakirjanduse suurtest kirjanikest meile kõige vähem tuntud, uuritud, mõistetud ja hinnatud. Rabelais’ looming on olnud paljude jaoks eemaletõukav ja tema kujundid on jäänud tänapäevani paljuski mõistatuseks. Bahtin väidab, et neid mõistatusi saab lahendada Rabelais’ rahvalike allikate põhjaliku uurimise kaudu.[2]

Bahtin leiab, et groteski – veidralt moonutatud või liialdatud inimeste, olukordade kujutamise – ja keha vahel on paratamatu seos. Ta iseloomustab groteskse realismi kirjandusžanris groteskset keha kui miskit, mis on avatud, penetreeritav ja seotud keha, eriti just alakeha, avaustega. Selline kehaline avatus tekitab kohtumispaiga maailma ja keha vahel. Autori käsitluses on keha avauste roll duaalne. Need toodavad alandavaid, ebameeldivaid aineid (vandesõnu, väljaheiteid, verd, okset jne) ja samas on naise alakeha keha avaus uue elu kasvatamise ja lapse sünnitamisega paratamatult seotud. Õõvastav ja ebasünnis ning uue elu imelisus, süütus on ühendatud ühes kehalises punktis. Seepärast on ka grotesk ja karneval omavahel seotud – karnevalis on tavalised hierarhiad ja võimusuhted lõhutud, meeldiv ja ebameeldiv ühendatud. Karnevalis nähakse keha kui miskit avatut, keskendutakse inimeste materiaalsele sarnasusele, mille teadvustamisel jõutakse välja eksistentsiaalsete küsimusteni.[3]

Sisukord

muuda
  • Sissejuhatus. Probleemipüstitus
  • Rabelais naeru ajaloos
  • Väljakusõna Rabelais’ romaanis
  • Rahvaliku-pidupäevased vormid ja kujundid Rabelais’ romaanis
  • Rabelais’ pidusöögikujundid
  • Rabelais’ groteskne kehakujund ja selle allikad
  • Materiaal-kehalise madalilma kujundid Rabelais’ romaanis
  • Rabelais’ kujundid ja tema aeg
  • Kommentaarid (Mall Jõgi)
  • Mihhail Bahtini Rabelais’-monograafia läkitusest ja pärandist (Jüri Talvet)
  • Nimeloend

Taust

muuda

1940. aastal kirjutas Bahtin valmis väitekirja Rabelais’st. Selle kaitsmisel 1946. aastal jagunes komisjon kahte leeri. Kinnitati kandidaadikraad, kuid doktorikraad jäi saamata. Täiendatud kujul ilmus väitekiri raamatuna alles 1965. aastal.[2]

Kuigi Bahtini tööd ei olnud selgelt ideoloogilised, on tema naerukultuuri ja -kirjanduse käsitlusi võimalik vaadelda ka allegooriana kirjutamisaegse nõukogude tegelikkuse aadressil. Kivistunud ametlikel Nõukogude Liidu arusaamadel ja selle võimu kehtestatud reeglitel polnud Bahtini käsitletud rahvaliku naeru silmis mingit autoriteeti.[2]

Bahtin mainib oma kaasaegse, vene õpetlase, Leonid Pinski groteskikäsitlust tunnustavalt, tsiteerides pikemat katkendit Pinksi “Renessansiajastu realismist”.

Pärand

muuda

Bahtini pärandi peamine osa on tema loodud filosoofilis-metafoorsed kujundid ja mõisted-märgid, mis on hiljem kultuuri- ja kirjandusteaduses palju kasutust leidnud. Need on karnevalikultuur, romaani polüfoonia ja dialoogilisus (sõna, teksti ja retseptsiooni tasandil) ning viimasega seoses “võõras sõna”.[2]

Bahtin on üks groteski ja karnevali uurimisväljade olulisim mõjutaja. Tema püstitas algsed ideed, mida on pärast edasi arendatud, täpsustatud või ümberlükatud nii kirjandusteaduses kui ka kunstiteaduses, semiootikas, kultuuriteaduses.

Groteskiga seotud koomilisuse ja karnevaliliku väljenduse uurimine, mis sai alguse Bahtinist, on olnud viljakas. Märkimisväärsed tööd on Timothy Hyman’i and Roger Malbert’i “Carnivalesque” (2000) ja David Shepherd’i toimetatud “Bakhtin: Carnival and Other Subjects” (1993). Bahtin’i mõtete laiendamine visuaalkunsti valdkonnas esineb kahes töös: Deborah J. Haynes’i “Bakhtin and the Visual Arts” (1995) ja Robert Stam’i “Subversive Pleasures: Bakhtin, Cultural Criticism, and Film” (1989).

Eestis

muuda

Raamatu väljavõtted jõudsid algselt tõlkes eesti keelde aastal 1987 kogumikus “Valituid töid”, tõlkinud Linnart Mäll. Lisaks ilmus 2006. aastal ajakirjas “Vikerkaar” (nr 1/2 ) pikem katkend teose 1. peatükist Kajar Pruuli tõlkes.[2]

Eesti keeles ilmus raamat tervikuna 2017. aastal kirjastuse Ilmamaa alt. Raamatule on saatesõna kirjutanud Jüri Talvet, tõlkinud Mall Jõgi.[4]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. "Ilmamaa". Vaadatud 30.10.2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Bahtin, M. (2017). Francois Rabelais' looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur. Tartu: Ilmamaa.
  3. Mazzocut-Mis, M & Rozzoni, C. (2018). "Grotesque" (PDF). International Lexicon of Aesthetics. Vaadatud 30.10.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. "ETIS". Eesti Teadusinfosüsteem. 2021. Vaadatud 30.10.2021.