Formulaarprotsess
Formulaarprotsess oli Vana-Roomas vabariigi ajal kujunenud kohtuprotsessi vorm, mis kehtis algul paralleelselt legisaktsioonilise protsessiga ja hiljem asendas selle. Ladinakeelne nimetus tuleneb kirjalikust formuleeringust formula[1] 'vorm', millega preetor määras pooltevahelise vaidluse objekti.[2]
Tekkimine
muudaFormulaarprotsess tekkis vajadusest lihtsama ja praktilisema kohtuprotsessi vormi järele kui senine legisaktsiooniline protsess. Legisaktsiooniline protsess, mille kord ja vormelid olid sätestatud XII tahvli seadustes, oli suures osas tseremoniaalne; probleemid olid:
- väiksemgi eksimus vormelite ütlemises või protsessikorras võis kaasa tuua kaotuse kogu protsessis;[3]
- kohtusse sai pöörduda ainult nende probleemidega, mille kohta oli olemas seadus;[4]
- Rooma riigis elavatel mittekodanikel ehk peregriinidel ei olnud seadusest tulenevalt võimalust pöörduda kohtusse.[5]
Ei ole teada, kuidas formulaarprotsess täpsemalt tekkis, tõenäoliselt hakkas praetor peregrinus ehk mittekodanikega tegelev preetor või praetor urbanus ehk Rooma linnaga tegelev preetor aja jooksul täiendama legisaktsioonilise protsessi vormi, et lahendada legis actio'ga seotud probleeme. Aja jooksul kasvas nendest täiendustest välja uus protsessivorm legis actio kõrvale, mis 2. sajandil eKr kehtestatud lex aebutia'ga muutus üleüldiseks.[6]
Formulaarprotsessi kord
muudaFormulaarprotsessis tähistati hagejat sümboolselt nimega Aulus Agerius (A. A.) ja kostjat nimega Numerius Negidius (N. N.).[7] Menetluse in iure osas ehk preetori ees esitas hageja kohtule vabas vormis hagi. Asja arutamiseks pidid mõlemad pooled preetori ette tulema, mitteilmumise puhul võidi rakendada rahatrahvi. Juhul, kui kostja tunnistas hagi, lõpetati menetlus ja hageja võis asuda kostjalt nõudma hagis nõutu täitmist.[7] Hageja ja kostja pidid preetori ees omavahel kokku leppima kohtuniku isiku – iudicis nominatio. Seejärel formuleeris preetor pooltevahelise vaidluse põhiküsimuse (intentio), mille vastusest sõltus kohtuotsus, ja ka kohtuniku otsustuse võimalused – condemnatio. Iudicis nominatio, intentio ja condemnatio olid formula kohustuslikud osad, kuid sinna võisid veel kuuluda sellised osad nagu demonstratio, kus hageja täpsustab oma nõude üksikasju ja tausta; adiudicatio – peamiselt varajagamise protsessides kohtunikule antav õigus otsustada vara jaotuse üle – ja exeptio ehk kostja vastuväide.[8] Kuulanud ära mõlemad osapooled, pidi preetor otsustama, kas hagi lükatakse tagasi või võetakse vastu. Vastuvõtmise korral edastas preetor kohtunikule menetluse in iure osas koostatud formula.[7] In iudico osas ehk kohtu ees tuli kohtunikul langetada otsus, kuulates ära osapoolte põhjendused ja tõendid. Kohtunik võis otsuse langetamisel toetuda ainult formula 's esitatud faktidele ega võinud ise midagi muuta. Hagi tuli igal juhul tagasi lükata, kui hageja nõue osutus suuremaks kui kostja võlgnevus ja sellisel juhul oli ka uue hagi esitamine samas asjas keelatud. Kohtuotsuseid edasi kaevata ei saanud, kuid teatud asjaoludel sai taotleda nende tühistamist.[9] Formulaarprotsessi peeti väga kiireks ja efektiivseks, kuna suurem osa juhtumi arutamisest toimus suuliselt, ainus kirjalik dokument kohtuprotsessi jooksul oli kohtunikule esitatav formula juhul, kui hagi üldse preetorist edasi jõudis. Suuline arutelu preetori ees aitas kiirelt välja selgitada vaidluse olemuse ja sätestada üks põhiküsimus, mille vastusest sõltus kohtuotsus. Ka kohtunik tegi oma otsuse teatavaks suuliselt.[10]
Viited
muuda- ↑ Gai.4.30–4.34 – http://thelatinlibrary.com/law/gaius4.html (21.06.2018).
- ↑ E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn. Pennikoorem, 2005, lk 64–65.
- ↑ P. Birks. From legis actio to formula – Irish Jurist, 1969, 4(2), lk 364–365.
- ↑ P. Birks, lk 364–365.
- ↑ P. Birks, lk 357.
- ↑ P. Birks, lk 356–357.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 E. Ilus, lk 65.
- ↑ L. Wenger. Roman law of civil procedure – Tulane Law Review, 1930–1931 5(3), lk 364–369.
- ↑ E. Ilus, lk 66–67.
- ↑ A. Kocourek. The Formula Procedure of Roman Law – Virginia Law Review, 1922, 8 (6), lk 441–444.