Famagusta piiramine
See artikkel vajab toimetamist. (November 2021) |
Artiklis puuduvad viited. (November 2021) |
Famagusta piiramine toimus Veneetsia-kontrollitud Famagustas, viimases kristlaste valduses Küprosel. Famagusta langes Osmanite kätte augustis 1571 pärast piiramist, mis kestis peaaegu aasta.
| Famagusta piiramine | |||
|---|---|---|---|
| Osa Neljas Osmanite–Veneetsia sõda | |||
 San Luca Veneetsia müürid ("Bastioni San Luca") Famagustas | |||
| Toimumisaeg | 17. september 1570 – 5. august 1571 | ||
| Toimumiskoht |
Famagusta Küprosel 35° 7′ 30″ N, 33° 56′ 30″ E | ||
| Tulemus | Osmanite võit | ||
| Territoriaalsed muudatused | Küpros Osmanite võimu all | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
  | |||
Taust muuda
Pikemalt artiklis Veneetsia Küpros
Suur ja jõukas Küprose saar oli olnud Veneetsia võimu all 1489. aastast. Koos Kreetaga oli see vabariigi üks suuremaid ülemerealasid. Selle elanike arv 16. sajandi keskpaigas oli hinnanguliselt 160 000. Lisaks asukohale, mis võimaldas kontrollida Levanti kaubandust, oli saarel kasumlik puuvilla- ja suhkrutootmine.
Küprose, Kreeta, Korfu ja teiste Veneetsia valduste kaitset uuendati 1560. aastatel, kasutades tuntud sõjaväeinseneri Sforza Pallavicini teenuseid. Nende garnisone suurendati ning Kreeta and Küprose isoleeritud majapidamisi püüti muuta valukodade ja püssirohuveskite ehitamisega iseseisvamaks. Siiski tunnistati laialdaselt, et ilma abita ei suuda Küpros kaua vastu pidada. Selle kaitsmata ja eraldatud asukoht Veneetsiast nii kaugel, ümbritsetud Osmanite territooriumist, pani selle "hundi suhu", nagu üks kaasaegne ajaloolane kirjutas. Sel juhul mängiks varustuse ja isegi püssirohu puudumine kriitilist rolli Veneetsia kindluste langemisel Osmanite kätte. Veneetsia ei saanud toetuda ka Vahemere piirkonna suure kristliku võimu Habsburgide Hispaania abile, kes oli segatud Hollandi mässu mahasurumisse ja siseriiklikult moriskide vastu. Teiseks probleemiks Veneetsia jaoks oli saareelanike suhtumine. Kohalike õigeusklike kreeklaste karm kohtlemine ja rõhuv maksustamine katoliiklike veneetslaste poolt tekitas suurt pahameelt, nii et nende sümpaatia oli üldiselt Osmanite poolt.
Türklased otsustasid Küprose vallutada ja 27. juunil 1570 asusid sissetungiväed, umbes 350–400 laeva ja 80 000–150 000 meest, teele Küprosele. Nad piirasid ning hävitasid pealinna Nikosia ja teised Veneetsia kindlustused. Lõpetamata Veneetsia Nikosia müüridest ei olnud võimsa Osmanite armee peatamiseks kasu ning koguni 20 000 garnisoni liiget ja linnakodanikku tapeti; 2000 poissi saadeti seksiorjadena Konstantinoopolisse.
15. septembril 1570 ilmus türklaste ratsavägi Veneetsia Küprose viimase kantsi Famagusta ette. Kaasaegsed hindasid Veneetsia kogukaotusteks (sealhulgas kohalik elanikkond) juba sel hetkel 56 000 tapetut või vangistatut. Veneetsia Famagusta kaitsjaid oli u. 8500 meest 90 suurtükiga ja neid juhatas Marcantonio Bragadin. Nad pidasid vastu 11 kuud rohkem kui 200 000-mehelise väe vastu, kellel oli 145 kahurit, andes paavstile aega, et luua Osmanite-vastane liiga tõrksatest kristlikest Euroopa riikidest.
Piiramine muuda
Marcantonio Bragadin juhtis Famagusta kaitset koos Paphose kapteni Lorenzo Tiepolo ja kindral Astorre II Baglioniga (viimane Veneetsia Küprose "kuberner").
Osmanite väed hoidsid survet üksteist kuud, samal ajal kui nende suurtükivägi pommitas järeleandmatult linna kaitsevalle. Veneetsia kroonikute andmetel seisis u. 6000 garnisoni sõdurit u. 250 000 türklase (1500 kahuriga) vastu, keda toetas umbes 150 laeva, mis jõustasid mereblokaadi, et tõrjuda abisaadetisi. Need arvud on aga tõenäoliselt liialdatud.
Ümberpiiratud Famagusta garnison pidas kangelaslikku võitlust, mis kestis palju kauem, kui kõige optimistlikumad oletused, vaenlase palju suurema arvu vastu ja ilma igasuguse lootuseta abile emamaalt. Lisaks kasutasid türklased uut taktikat. Kogu linna ümbritsev müürivöö ja välistasandik täideti kuni kindlustuste tipuni mullaga. Vahepeal kaevati linnamüüride suunas ja alla mitmeid tunneleid, et neid õõnestada ja lõhkuda.
Juulis 1571 murdsid türklased lõpuks kindlustustest läbi ja nende väed tungisid tsitadelli, kuid tõrjuti tagasi vaid suurte kaotuste hinnaga. Kuna toiduvarud ja laskemoon olid otsas ning 1. augustil ei olnud Veneetsiast leevenduse märrke, küsis Bragadin alistumise tingimusi.
Veneetsia kroonikad väidavad, et türklased kaotasid viie suure rünnaku käigus umbes 52 000 meest, sealhulgas türklaste väejuhi Lala Mustafa Paşa esimese poja. Veneetsia garnison kaotas ligi 8000 sõdurit ja vähenes vaid üheksasaja sõdurini, kellest paljud olid haavatud ja nälginud (nagu kohalikud tsiviilisikud, kes viimasel kuul pidevalt Bragadinilt alistumist anusid).
Bragadini surm ja pärand muuda
Famagusta viimased kaitsjad leppisid Osmanitega kokku enne linna jõuga vallutamist, kuna traditsioonilised sõjaseadused võimaldasid enne linna kaitsemehhanismide edukat rikkumist läbirääkimisi pidada, samas kui pärast linna tormijooksu alla langemist kaotati kõik linnas olevad elud ja vara.
Osmanite väejuht nõustus heldelt, et vastutasuks linna alistumise eest võivad kõik linnas viibivad läänlased lahkuda oma lipu all ja neile on tagatud ohutu läbipääs Kreetale; kreeklased võisid lahkuda kohe või oodata kaks aastat, et otsustada, kas jääda Osmanite võimu alla Famagustasse või lahkuda linnast ükskõik millisesse sihtkohta. Järgmise kolme päeva jooksul kulges evakueerimine sujuvalt. Seejärel, 5. augustil toimunud üleandmise tseremoonial, kus Bragadin pakkus tühjaks jäänud linna Lala Mustafa Paşale, Osmanite kindral, olles teda algselt igati viisakalt vastu võtnud, hakkas ebakindlalt käituma, süüdistades teda türklastest vangide mõrvas ja laskemoona peitmises.
Bragadin eitas seda ja ütles ilmselt Mustafale, et too üritas leida ettekäänet kättemaksuks, sest paarsada Veneetsia sõdurit suutsid 250 000 Osmanite sõdurile mitu kuud vastu seista. Järsku tõmbas Mustafa noa välja ja lõikas Bragadinil ära parema kõrva ning käskis siis valvuritel teise kõrva ja nina ära lõigata. Mustafa andis isegi käsu tappa kuberner Astorre Baglioni, kes kurtis, et Osmanid ei austa alistumislepingut. Seejärel sai Mustafa pärast aastapikkust piiramist sündmuste seletamatu pöörde ja "allikatest" süüstava materjali esilekerkimise tõttu teada, et Bragadinit süüdistati selles, et ta rikkus varem lubadust turvaliseks läbipääsuks väikesele moslemitest palverändurite konvoile, mõrvas nad hoolimata nende turvalisuse lubamisest.
Järgnes kõigi veel linnas viibivate kristlaste veresaun, kusjuures Bragadinit ennast kuritarvitati. Pärast seda, kui ta oli kaheks nädalaks vanglasse jäetud ja tema varasemad haavad mädanesid, tõmmati teda mööda müüri, mulla- ja kivikotid seljas; seejärel seoti ta toolile ja riputati Türgi lipulaeva raa külge ja kisti meremeeste mõnituste saatel paljaks. Lõpuks viidi ta peaväljakule hukkamiskohta, seoti alasti samba külge ja nüliti elusalt, kui Bragadin palvetas ja kutsus Jeesust. Seejärel jagati Bragadini neljakskistud keha sõjatrofeena armee vahel ning tema nahk topiti õlgi täis ja õmmeldi kokku, kaeti uuesti sõjaväe sümboolikaga ning eksponeeriti härjal ratsutamise pilkaval rongkäigul mööda Famagusta tänavaid. Õudne trofee koos kindral Alvise Martinengo, Gianantonio Querini ja kastellaan Andrea Bragadini maharaiutud peadega heisati Osmanite väejuhi Amir al-bahr Mustafa Paşa isikliku galeeri mastivimplile, et viia see Konstantinoopolisse kingituseks sultan Selim II-le.
Bragadini kuulsus põhineb vastupanul, mida ta osutas tohutult ülekaalukate piiravate jõudude vastu. Sõjalisest aspektist vaadatuna nõudis ümberpiiratud garnisoni visadus tohutuid jõupingutusi osmanitürklastelt, kes olid nii tugevalt pühendunud, et ei suutnud õigel ajal ümber paigutuda, kui Püha Liiga ehitas üles laevastiku, mis oli hiljem Lepantos moslemite vastu võidukas: see oli Bragadini ja tema veneetslaste pärand kristlusele, nagu kirjutas Theodor Mommsen. Ajaloolased vaidlevad tänapäevani selle üle, miks Veneetsia ei saatnud Bragadinile abi Kreetalt Soúdast. Väidetavalt mõtlesid mõned veneetslased oma piiratud sõjalisi vahendeid paremini kasutada eelseisvas, juba silmapiiril olevas kokkupõrkes, mis saavutas haripunkti Lepanto lahingus.
Kui uudised Bragadini surmast Veneetsiasse jõudsid, peeti teda "märtriks" ja tema lugu ergutas Veneetsia sõdureid Püha Liiga laevastikus. Veneetsia meremehed võitlesid otsustavas Lepanto lahingus, kus Osmanite laevastik purustati suure osa Lõuna-Euroopa ühisjõudude poolt, suurema innuga kui ükski teine võitleja. Kuid Osmanid ei kaotanud territooriume, võitsid palju merelahinguid pärast Lepantot ja laiendasid oma mõju Vahemerel järgmisteks sajanditeks.