Falklandi sõda

Falklandi sõda, ka Falklandi konflikt või Falklandi kriis, oli väljakuulutamata sõda Argentina ja Suurbritannia vahel. Sõja põhjustas vaidlus riikliku kuuluvuse üle Falklandi ning Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saarte vahel, mis asuvad Atlandi ookeani lõunaosas.

Falklandi sõda
Falklands, Campaign, (Distances to bases) 1982.jpg
Briti vägede liikumine
Toimumisaeg 2. aprill 1982 – 14. juuni 1982
Toimumiskoht Falklandi saared
Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saared ja ümbritsev merepiirkond
Tulemus

Suurbritannia võit

  • senise olukorra säilimine
  • lõppes Argentina Lõuna-Thule saarte okupatsioon
  • Argentina sõjaväelise hunta kokkuvarisemine
  • Konservatiivse Partei valitsuse toetuse kasv, mida juhtis peaminister Margaret Thatcher
Osalised
 Argentina  Suurbritannia
 Falklandi saared
Kaotused
* 649 surnud
  • 1068 haavatud
  • 11 313 vangivõetud


* 258 surnud[1]
  • 775 haavatud
  • 115 vangivõetud


Sõda algas 2. aprillil 1982, kui Argentina väed okupeerisid Falklandi ja Lõuna-Georgia saared. Suurbritannia valitsus saatis saari tagasi vallutama mereväeüksuse, mis pidi võitlema Argentina laevastiku ja õhuväega. Konflikt kestis 74 päeva ja lõppes Argentina vägede alistumisega 14. juunil 1982. Konfliktis hukkus 649 Argentina ja 255 Briti sõdurit ning 3 Falklandi saarte tsiviilelanikku. See on seni viimane konflikt, kus Suurbritannia on võidelnud ilma liitlasteta.

Argentina hakkas juba 19. sajandi lõpul väitma, et saared peaksid kuuluma neile, ning nad pole siiani loobunud kavatsusest need endale saada[2]. Nõue saarte tagasisaamise kohta lisati Argentina põhiseadusse 1994. aastal. Seetõttu pidas Argentina valitsus sissetungi omaenda territooriumi tagasivallutamiseks, samal ajal kui Briti valitsus pidas sõda meretaguse ala ründamiseks. Kumbki pool sõda ametlikult ei kuulutanud ning vaenutegevus toimus põhiliselt saartel ja seda ümbritseval merel.

Konflikt mõjutas tugevalt mõlemat osapoolt. Konflikti alguses olid argentiinlased patriootlikult meelestatud ja toetasid oma sõjaväelist valitsust, kuid valitsuse toetus vähenes pärast kaotust, mis kiirendas ka valitsuse lagunemist. Suurbritannia valitsuse toetus aga suurenes ning see aitas Margaret Thatcheri juhitud valitsusel jääda võimule ka pärast 1983. aasta valimisi. Sõda mõjutas mõlema riigi kultuuri: selle ainetel kirjutati raamatuid ja tehti filme. Aja jooksul on sõja mõju inglise kultuurile vähenenud, kuid Argentinas räägitakse sellest tänapäevani.

Normaalsed suhted kahe riigi vahel taastati 1989. aastal tingimusel, et saarte riikliku kuuluvuse küsimust enam ei arutata.

EelluguRedigeeri

Sõjale eelnenud perioodil kannatas Argentina majandusliku seisaku all, mil lisaks riigisisesele segadusele toimusid ka pidevad juhtiva militaarpersonali vahetused. 1981. aasta detsembris tõusis teiste seas võimule admiral Jorge Anaya, kes toetas mõtet, et Falklandi saared kuuluvad neile, ning need tuleb kõiki sõjalisi vahendeid kasutades enda kontrolli alla võtta. Siiski uskus ta, et seda tehes ei vastaks britid sõjalise jõuga.

Uued väejuhid soovisid sõjalise lähenemisega tekitada Argentina inimestes patriotismi, et saada oma ideele kohalike heakskiitu ning lisaks viia nende tähelepanu eemale muudest riigisisestest probleemidest.

Kohalik ajaleht La Prensa avaldas oma veergudel sammsammulise plaani, mis pidi jõudma avalikkuse ette, ning milles olid üles märgitud saarte omandamise kõik etapid alates planeerimisest lõpetades otsese sõjalise sekkumisega juhuks, kui lääneriigid saari neile vabatahtlikult loovutada ei soovi.

Kasvavad pinged saarestiku ümber said otsustava tõuke, kui Argentina mereväelaste sissetunginud vanaraua otsijate grupp heiskas Lõuna-Georgia saarele Argentina lipu, mille peale reageeris Briti valvelaev HMS Endurance. Selle tulemusena otsustasid Argentina võimud omakorda valmis seada jõud, kes pidid 2. aprillil saarestiku vallutama.

Argentiinlaste invasioonRedigeeri

2. aprillil 1982 maabusid argentiinlased operatsiooni Rosario käigus Falklandi saartele. Invasiooni üritas esialgu takistada saarestiku kuberner Sir Rex Hunt, kellel olid sellel hetkel kasutada vaid üksikud sõdurid ja poliitilised võtted, kuid peagi andis ta juhtimise üle Briti major Mike Normanile.

Argentina vägede tegevus nägi suures pildis ette kolonel Guillermo Sanchez-Sabarotsi amfiibgrupi maabumist, Moody Brooki sõjaväelinnaku vallutamist, Stanly linna lahingut ning viimast rünnakut ja sellega kaasnevat valitsuse hoone allaandmist.

Brittide poliitiline vastusRedigeeri

Kui brittideni oli jõudnud kuuldus argentiinlaste pealetungist, võttis kaitseministeerium ühendust kuberner Huntiga, kes kinnitas, et Argentina väed on tõepoolest võtnud kontrolli saarestiku üle. Lisaks kinnitasid kohalikud elanikud raadioühenduse teel BBC ajakirjanikele, et invasioon on tõesti toimunud. Sellest tulenevalt anti Falklandi saarte vabastamise ülesanne admiral Sir John Fieldhousile, kelle tegevused koodnimega Operation Corporate kestsid saarestikus 1. aprillist 20. juunini 1982. Pärast 2. aprillil plaanide kinnitamist määras Briti valitsus reeglid, mis kehtestasid, et kõik saarestikus toimuv peab saama kiiret kajastust, et valitsusel oleks lihtsam olukorda kontrolli all hoida ning vajadusel võtta vastu poliitilisi otsuseid.

Saarestiku vabastamineRedigeeri

Esimesena vallutasid Briti väed major Guy Sherdiani juhtimisel tagasi Lõuna-Georgia. Vaatamata mõningatele tagasilöökidele, mis olid tingitud halvast sügisilmast tekkinud porist ja Briti laevastiku allveelaeva häiretest, suutsid vabastavad väed grupeeruda ja suunduda lahingusse 24. aprillil. Pärast üksikuid konflikte sooritas Sherdian 76 mehega saarel otsese pealetungi Argentina vägedele, kuid lisaks kahe Briti laeva (Antrim ja Plymouth) demonstratiivsele merepommitamisele otsustasid saarel paiknevad Argentina väed alla anda. Seejärel läks saarelt Londoni poole teele sõnum, mille sisu oli: "Meil on hea meel teatada Tema majesteedile, et Lõuna-Georgia saarel lehvib nüüdsest peale meie mereväe lipu ka Ühendkuningriigi lipp." Avalikkuseni jõudis see sõnum peaminister Margaret Thatcheri vahendusel, kes teatas rõõmusõnumeid kohalikule meediale.

Koostöös kuningliku õhuväega suudeti hävitada Argentina mereväe põhiline ründelaev General Belgrano, mille uputamine tõi kaasa Argentina sõjaväelaste kogukaotustest ligi poole. Lisaks oli tegemist sedavõrd tähtsa laevaga, et Argentina valitsus tundis, kuidas meresõda hakkab nende kontrolli alt väljuma. Siiski suudeti kaks päeva pärast General Belgrano uputamist anda vastulöök, mille tagajärjel läks põhja Briti laev HMS Sheffield ning hukkus 20 ja sai viga 24 mereväelast. Osa allikate väitel olid pääsenud meremehed oma riigi edus saart vallutada aga sedavõrd kindlad, et oma põleva laeva taustal päästelaevadel minema seilates laulsid nad Monthy Pythoni laulu "Always Look on the Bright Side of Life".

Pärast mõnepäevaseid maalahinguid San Carlos, Goos Greenis, Mount Kentis ja Bluff Covis suutsid britid koondada brigaadisuuruse väe vabastamaks Stanley linna ala. 11. juuni öösel alustatud rünnakus kandsid Briti väed mõningaid kaotusi argentiinlaste hästi ülesehitatud kaitse tõttu, kuid pärast kolmepäevast sõjapidamist olid argentiinlaste väed kandnud sedavõrd suuri elavjõu ja varude kaotusi, et Argentina brigaadikindral Mario Menendez leppis Briti kindralmajori Jeremy Mooriga kokku relvarahus.

ViitedRedigeeri

  1. "Falkland Islands – A history of the 1982 conflict". Raf.mod.uk. 1. oktoober 2004. Vaadatud 7. veebruar 2010.
  2. Tarmo Maiberg: "Sõnasõda Falklandi saarte pärast üha kasvab" ERR, 8. veebruar 2012.
  1. Michael Parson (2000). The Falklands War.
  2. Ott Laanemets, Liivo Laanetu (2014). Meresõda. Tallinn.
  3. Gordon Smith (2006). Battle atlas of the Falklands War 1982 by Land, Sea and Air.