Faddei Bulgarin

Faddei Venediktovitš Bulgarin (vene keeles Фаддей Венедиктович Булгарин; poola keeles Jan Tadeusz Krzysztof Bułharyn või Faddiej Wenediktowicz Bułharyn; valgevene keeles Фадзей Булгарын, Fadziej Bułharyn; 24. juuni (ukj 5. juuli) 1789, Pyrašava küla Minski vojevoodkonnas, Rzeczpospolita1. september (ukj 13. september) 1859, Karlova mõis, Tartu kreis, Liivimaa kubermang) oli poola päritolu Venemaa kirjanik, ajakirjanik, kriitik, kirjastaja, Napoleoni armee kapten, Auleegioni ordeni kavaler, Venemaa tegelik riiginõunik, paljude epigrammide "kangelane", riikliku julgeolekuorgani Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna palgaline agent ja Karlova mõisa omanik Tartu lähistel.

Faddei Bulgarin

Bulgarin oli vene kelmiromaani ja ulmekirjanduse rajaja, kirjutas ohtralt följetone ja olukirjeldusi ning avaldas Venemaa esimese teatrialmanahhi. Juba tema eluajal tõlgiti ta romaane prantsuse, saksa, tšehhi, poola ja rootsi keelde.

Elulugu

muuda

Bulgarin sündis poola aadliperekonda Minski lähedal tänapäeva Valgevenes (tollal Poola-Leedu ühisriigis). Üks ta esivanemaid oli Vale-Dmitri kantsler. Väidetavalt oli nende algne perekonnanimi Skanderbeg-Bulgarin. Tema isa Benedykt oli üks Tadeusz Kosciuszko kaaslasi Poola iseseisvusvõitluses ning saadeti Vene kindrali mõrva eest Siberisse. Eesnime Tadeusz (vene Faddei) saigi ta Kosciuszko järgi. Teda hästi tundnud Poola kirjaniku Józef Emanuel Przecławski sõnul oli Faddei Bulgarin valgevenelane.

Ema viis noore Bulgarini Peterburisse, kus too õppis aastatel 1798–1806 šlahta jalaväekadetikorpuses. Õpiaastail oskas ta vene keelt halvasti ning sattus äkilise iseloomu tõttu pidevalt konflikti õpetajate ja kaasõpilastega. Koolis hakkas ta kirjutama valme ja satiire.

Aastatel 1806–1807 osales Faddei Bulgarin sõjategevuses prantslaste vastu. Friedlandi lahingus sai ta haavata ning pälvis Püha Anna ordeni 3. järgu. 1808. aastal osales ta Vene-Rootsi sõjas. 1811. aastal saadeti ta Jamburgi tragunipolgust erru komandöri halva iseloomustuse tõttu. Sama prantslasest komandör võttis ta siiski endaga kaasa Varssavisse, kus asus värbama poolakaid Prantsuse vägede poola üksustesse.

Poola leegioni ulaanipolgu koosseisus võitles ta Püreneede sõdades prantslaste poolel Hispaania, Suurbritannia ja Portugali vastu, samuti osales ta 1812. aastal Venemaa-retkel 2. armeekorpuse koosseisus marssal Nicolas Oudinot' juhtimisel. Enda sõnul sai Bulgarin Auleegioni ordeni (dokumentaalselt tõestamata). 1813. aastal võitles ta Bautzeni ja Kulmi lahinguis, 1814. aastal langes aga Preisi vägede kätte ja anti välja Venemaale.

Napoleoni vägedes teeninud, kuid hiljem vanameelset poliitikat toetama hakanud ja Kolmanda Osakonna agendiks saanud Bulgarini elulugu põhjustas Vene ühiskonnas ägedat arutelu ja pälvis palju kriitikat. Ta ise õigustas enda liitumist prantslastega sellega, et astus sõjaväkke 1812. aastal, mil Tilsiti rahuleppe kohaselt olid Prantsusmaa ja Venemaa liitlased.

Sõja lõppedes naasis Bulgarin Varssavisse. 1816. aastal asus ta Peterburisse, seejärel Vilniusesse. Seal majandas ta oma isa valdusi ja hakkas avaldama poolakeelseid kirjutisi, peamiselt anonüümselt, ajakirjades Dziennik Wileński, Tygodnik Wileński ning Wiadomości Brukowe. Ta suhtles aktiivselt kohalike liberaalsete kirjanike ja Vilniuse Ülikooli õppejõududega. 1819. aastal liitus Bulgarin Vilniuse poola kirjanike klubiga ja pälvis tähelepanu Poola ajakirjanduses.

Samal aastal kolis ta lõplikult Peterburisse, kus sõlmis sidemeid kirjandusringkondades. Ta tutvus paljude kirjanike ja publitsistidega, sõbrunes näitekirjanik Aleksander Gribojedovi ning filoloog Nikolai Gretšiga. Aastatel 1819–1820 avaldas Bulgarin ano- või pseudonüümselt luuletusi, mälestusi ja olukirjeldusi linna poolakeelses ajalehes Ruski inwalid czyli wiadomości wojenne, 1820. aastal ilmusid ta esimesed venekeelsed tekstid (poola kirjanduse ülevaade), ta propageeris innukalt poola kultuuri, tõlkis poola autoreid, kirjutas Poola ajaloost ja kirjandusest. 1822. aastal alustas ta ka kirjastustegevust.

Peterburis muutusid Bulgarini vaated järsult. Veel 1824. aasta veebruaris kirjutas Aleksandr Puškin Bulgarinile: "Te olete üks väheseid publitsiste, kelle laitust või kiitust võib ja peabki austama." Kuid juba samal aastal asus Bulgarin toetama tagurlikke seisukohti, ehkki väidetavalt nähti teda dekabristide ülestõusu ajal 14. detsembril 1825 Senati väljakul, nõudmas koos rahvahulgaga konstitutsiooni kehtestamist Venemaal. Pärast ülestõusu lüüasaamist asus Bulgarin kaastööle Tema Keiserliku Kõrguse kantseleis vastloodud Kolmanda Osakonna ehk poliitilise politseiga. Samas aitas ta 1829. aastal poola poeedil Adam Mickiewiczil Venemaalt põgeneda.

Bulgarin ründas oma kirjutistes võistlejaid ning kibestus, võideldes Puškini, Lermontovi ja teiste realistliku kirjanduse vastastega. Aleksander Puškin naeruvääristas teda reas epigrammides, muutes ta nime Figljariniks (venekeelse sõna järgi, mis tähendab klouni). Bulgarin vastas omalt poolt epigrammidega, milles Puškinist sai Tšuškin (vene sõnast "jama"). Ta kritiseeris Puškinit patriotismi puudumise pärast poeemis "Gavriliaad", samuti "varaste" (kasakate ja röövlite) ning "itskete" (poeemis "Mustlased") ülistamise pärast.

Faddei Bulgarin andis välja mitut ajakirja, millel oli vene kultuuriloos pikaajaline mõju. Aastatel 1822–1829 üllitas ta ajakirja Põhjaarhiiv (1825. aastast koos Nikolai Gretšiga), mille lisadena ilmusid Kirjanduslikud lehekesed (1823–1824), 1825–1839 kirjastas ja toimetas koos Gretšiga ajakirja Isamaa poeg ning 1829. aastast nende liitmisel sündinud ühisväljaannet Isamaa poeg ja Põhjaarhiiv. Suurima kuulsuse saavutas ta Venemaa esimese poliitilise ja kirjandusliku eraajalehe Põhjamesilane (Северная пчела) toimetaja ja väljaandjana, mida avaldas koos Gretšiga 1825. aastast elu lõpuni. Kirjastaja ning toimetajana tutvustas Bulgarin laiemale lugejaskonnale Gribojedovi ja Nikolai Gogoli loomingut. Vaatamata viljakale kirjastustegevusele mäletatakse teda tänapäeval siiski ennekõike tänu tema poleemikale Puškiniga Põhjamesilases.

 
Bulgarini haud Tartus

Bulgarini halvast mainest hoolimata olid tema ajakirjanduslikud väljaanded ja romaanid ülimalt populaarsed. 1829. aastal avaldas ta oma tippteose "Ivan Võžigin", mis sai Venemaa esimeseks bestselleriks (müüdi üle 10 000 eksemplari) ning muutus populaarseks teisteski riikides. Romaanis on nähtud vene kelmiromaanide traditsiooni algust, mida hiljem kandsid edasi "Surnud hinged" ja "Kaksteist tooli". Lugejate nõudmisel kirjutas ta sellele järje "Pjotr Ivanovitš Võžigin" peategelase seiklustest 1812. aasta sõjas (1831). Mõne allika väitel said Bulgarini tülid Puškini ja Lermontoviga alguse just tema kirjanduslikust populaarsusest. Kaasaegsed võrdlesid seikluslikku teost Walter Scotti loominguga, kuid Puškini hinnangul jäi romaan Scotti omadele märgatavalt alla.

Ta kirjutas ka mitmes muus žanris, sealhulgas ajaloolised romaanid Vale-Dmitrist (1830) ja Ivan Mazepast (1834) jms. Mõned Bulgarini jutustused kuuluvad ulmekirjandusse: "Usutavad lood" (1824) on jutustus 29. sajandist, "Võimatud lood" (1825) fantastiline reis õõnsa Maa sisepinnale ja maakera keskpunkti ning "Mitrofanuška seiklused Kuu peal" satiir (1837). Seepärast peetakse teda üheks vene ulmekirjanduse alusepanijaist.

Vene-Rootsi sõjas osalemisest kirjutas Bulgarin 1848. aastal ilmunud "Mälestustes".[1] 1838. aastal külastas ta uuesti Soomet, kirjeldades reisimuljeis soomlasi keisri ustavate alamatena ning ülistades Venemaa hoolitsust Soome arengu eest.[2] 1840. aastal osales Bulgarin Helsingi Ülikooli 200. aastapäeva pidustustel.[3] Mitmes eri aegadel kirjutatud reisikirjas on ta kirjeldanud Eesti- ja Liivimaad, pöörates palju tähelepanu eestlaste olukorrale, arvatavasti Garlieb Merkeli mõjul.

1828. aastal ostis Bulgarin Tartu lähedale Karlova mõisa, kus elas vahepeal pidevalt, vahepeal suviti. Mõisa majandamisele pühendas ta hulgaliselt aega ja tähelepanu, kirjutades põllumajandusest ka artikleid ajakirjandusse. Vahepeal kavatses ta asutada oma mõisa pansioni vene üliõpilastele, kuid loobus hiljem mõttest; hiljem oli Bulgarini vahekord Tartu Ülikooli üliõpilastega pingeline, mitme kaasaegse mälestustes on juttu tema akna alla kavandatud kassikontserdist. Tartus sündisid Bulgarini neli poega ja tütar. Ta suri Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.

Eesti ajaloolastest on Bulgarini elu ja tegevust lähemalt uurinud Malle Salupere, kes on avaldanud sel teemal ka mõned artiklid.

Teoseid

muuda

Viited

muuda
  1. Kiparsky, V. "Suomi Venäjän kirjallisuudessa" Helsinki: Oy Suomen kirja, 1945, lk 34
  2. Kiparsky, V. "Suomi Venäjän kirjallisuudessa" Helsinki: Oy Suomen kirja, 1945, lk 44, 72–73
  3. Kiparsky, V. "Suomi Venäjän kirjallisuudessa" Helsinki: Oy Suomen kirja, 1945, lk 74}

Kirjandus

muuda
  • Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 309
  • Kisseljova, Ljubov; Pild, Lea; Stepaništševa, Tatjana. Eestimaa ja eestlaste kuvandi areng XIX sajandi ja XX sajandi alguse reisijuhtides. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 12, lk 968–975. (Vene keelest tõlkinud Anne Romet.)
  • Salupere, M. Ärapõlatud Faddei Bulgarin. Vaatame legendi taha. – Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus. Tartu, 1998, lk 331–352
  • Thaddäus Bulgarins sämmtliche Werke. Aus dem Russ. übers. von August Oldekop. 4 Bde. Leipzig: Cnobloch, 1828
  • Velsker, Mart. Karlova kirjanduse põhijooned. – Keel ja Kirjandus 2010 nr 1, lk 1–16
  • А.Н. Военная служба Ф.В. Булгарина. 1805–1811 // Русская старина, 1874. – Т. 9. – № 4. – С. 776–779.
  • Булгарин Ф.В. Донесение в нарвскую городовую полицию от 18 сентября 1837 г. / Сообщ. Д.Л. Мордовцевым // Исторический вестник, 1881. – Т. 8. – № 10. – С. 446–447.
  • Булгарин Ф.В. Письмо Булгарина к Гречу от 15 октября 1836 г. // Русский архив, 1870. – Изд. 2-е. – М., 1871. – Стб. 1943–1944.
  • Булгарин Ф.В. Письмо Булгарина к И.П. Липранди. (О Северной Пчеле) от 23 марта 1855 г. / Публ. Н. Барсукова // Русский архив, 1869. – Вып. 9. – Стб. 1553–1559.
  • Мещеряков В. П., Рейтблат А. И. "Булгарин Фаддей Венедиктович" Rmt: "Русские писатели 1800–1917. Биографический словарь" П. А. Николаев (гл. ред.) Москва: Советская энциклопедия, 1989, том 1: А–Г, lk 347–351 (страниц=672)
  • Маслыка Г. А. "Булгарын Фадзей Венядзіктавіч" Rmt: "Мысліцелі і асветнікі Беларусі. Энцыклапедычны даведнік" гал. рэд. Б. I. Сачанка. Мінск: Беларуская энцыклапедыя, 1995, lk 375–376 (672 lk) isbn 985-11-0016-1, tiraaž 6000
  • "Видок Фиглярин: Письма и записки Ф. В. Булгарина в III отделение" Публ., сост., предисл. и коммент. А. И. Рейтблата. Москва: Новое литературное обозрение, 1998 (703 lk) isbn=5-86793-044-0
  • Булгарын Фадзей "Выбранае" Фядута А. (укладанне, прадмова і камэнтар). Мінск: Беларускі кнігазбор, 2003 (592 lk), серия Беларускі кнігазбор, isbn 985-6638-97-6, tiraaž 2000
  • Фаддей Венедиктович Булгарин. 1789–1859 // Русская старина, 1871. – Т. 4. – № 11. – С. 483–523
  • Греч Н.И. Записки о моей жизни. М.: «Захаров», 2002. – 12. ptk (väljavõte): "Фаддей Булгарин"
  • Киселева, Л. Н. История Ливонии под пером Булгарина. – Studia Russica Helsingiensia et Tartuensia X: «Век нынешний и век минувший»: культурная рефлексия прошедшей эпохи. Тарту: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006. Ч. 1. С. 114–127
  • Кузовкина, Т. Роль книги Г. Кенига в развенчании булгаринского мифа. – Труды по русской и славянской филологии. Литературоведение. Тарту, 2005. [Вып.] V. С. 105–126
  • Лебланк, Рональд. «Русский Жильблаз» Фаддея Булгарина. НЛО 1999, № 40
  • Рейтблат, А.И. Видок Фиглярин. История одной литературной репутации. Вопросы литературы. Март 1990
  • Рейтблат, А.И. Видок Фиглярин. Письма и агентурные записки Ф.В. Булгарина в третье отделение. НЛО, Москва 1998
  • Рейтблат, А.И. Булгарин и Дерпт. Тыняновский сборник, вып. 10. Москва 1998
  • Рейтблат, А.И. Русские писатели и третье отделение (1826–1855). НЛО 1999, № 40
  • Рейтблат, А.И. Библиографический список книг и статей о Ф.В. Булгарине (1958–2007), НЛО 2007, № 88
  • Салупере, М. Ф.В. Булгарин в Лифляндии и Эстляндии. – Русские в Эстонии. Таллинн 2000, стр. 146–161
  • Салупере, М. Завораживающая установка и портрет личности (К характеристике Булгарина). – Лотмановский сборник 3. ОГИ, Москва 2004. Стр.109–120
  • Шишкова, Т. О Булгарине старом и новом: основные тенденции современного булгариноведенья. НЛО 2007, № 88

Välislingid

muuda