Fablioo
Fablioo oli keskajal levinud koomiline värssjutužanr, mida viljeldi eriti Prantsusmaal 12.–14. sajandil.
Säilinud on umbes 150 teost, mille autorid on enamasti teadmata. Teosed on satiirilised ja kriitilised kiriku ja aadlike suhtes, mis on ka üks fablioodele iseloomulikke tunnuseid.[1]
Lisaks leidub neis ka moraal või õpetlik osa, mis enamasti antakse teada lõpusalmides. Nad on segunenud folklooriga ja neis esineb mitmeid klassikalisi keskaja kirjandusele omaseid jooni.[2]
Ajalugu muuda
Paljude tänapäeva kirjandusteadlaste arvates pärinevad fabliood Lähis-Idast, kust need levisid ristisõdijatega Euroopasse.[1] Vanim teadaolev fablioo on "Richeu", mis on kirjutatud 12. sajandil.
Teadaolevalt oli esimene fablioosid kirjutanud isik 13. sajandi Prantsuse trubaduur Rutebeuf. On teada, et Rutebeuf oli sel alal professionaal.[3] Fablioode loomine vähenes Prantsusmaal 14. sajandil, mil nende hiilgeaeg oli Inglismaal.[4]
Fabliood olid populaarsed linnarahva seas, ehkki nende toon ja olustik oli talupoeglik. Tavaliselt olid fabliood 200–400-realised ja kaheksasilbilise värsiga.[3] Esines lihtsa sisu ja rohmaka vormiga fablioosid, kuid ka kirjanduslikult väga keerukaid teoseid.
Ehkki enamik fablioosid pakatasid satiirist ja õpetlikust komöödiast, esineb ka ümbertöötlusi ballaadidest: näiteks ballaadi "Queen Eleanor's confession" fabliooversioon on "Le Chevalier qui fist sa jame confesse".[5] Peenekoelised ballaadid muutusid fabliooversioonides labasemaks ja omandasid satiirilise alatooni.
Tuntuimad fabliood on tsükkel "Le Roman de Renart" ('Rebaseromaan'), "Gombert et les deus clers", "L'enfant de neige" ja "Bérangier au lonc cul"[4]
Fabliood on olnud paljude teoste inspiratsiooniks või aluseks, usutakse, et Geoffrey Chauceri "Maahärra lugu" on otseselt seotud selle žanri luuletustega)[5]
Teadaolevalt töötas Chaucer mitmeid Prantsusmaal levinud fablioosid ümber (näiteks "Möldri lugu") ning tema kuulsaimat teost "Canterbury lood" on võimalik liigitada fablioode alla.[6]
Fablioode mõju ulatub ka hilisematesse sajanditesse: fablioo elemente võib leida Prantsuse kirjanik Jean de La Fontaine'i, Saksa autori Christian Fürchtegott Gellerti ja Venemaal Ivan Krõlovi teostest.[7]
Tuntumad fabliood muuda
"Gombert et les deus clers" ("Puusepp ja kaks selli") muuda
Teos jutustab, kuidas kaks rändurit kavaldavad üle puusepa, magades kordamööda tolle kena naise ja ilusa neiueas tütrega. Kui puusepp lõpuks sellest aru saab, annab ta ühele sellile peksa, ent kui teine appi tuleb, siis klobitakse hoopis puusepp ise läbi. Loo moraal oli, et ära ava ust igale hulkurile ehk ei tohi usaldada kedagi.
Katkend viimasest lõigust:[8]
- "This tale shows us by its example
- That a man who has a pretty wife
- Should never allow, despite his prayers,
- A clerk to sleep in his house,
- For he will do this same thing.
- The more one trusts them, the more one loses.
- There is no more of the fabliau of Gombert."
"Bérangier au lonc cul" ("Suure tagumikuga Berangier") muuda
Selle teose on kirjutanud Prantsuse trubaduur Guèrin 13. sajandil ning see levis Inglismaale Geoffrey Chauceri töötluses.[5] Pilkavas toonis fablioo räägib loo, kuidas tark naine oma mehe paika paneb. Laisk rüütel, kes elab oma naise kulul, käib iga päeva metsas oma rüüd ja relvi vastu puud tagumas, ent koju jõudes räägib, kuidas ta võitles uhkesti duellidel. Naine mõistab, et midagi on valesti, ja järgneb kord mehele metsa, ise samuti rüütliks maskeeritud. Nähes oma mehe teguviisi, lubab maskeeritud naine sellest mitte kellelegi rääkida, kui mees ta tagumikku suudleb. Oma aja kontekstis on loo moraal: liiga tark naine on ohtlik[8]
Katkend Chauceri versioonist:
- "When he heard what she said,
- He had great shame and great anger,
- But he did not dare to say anything against her.
- He felt himself discomfited and defeated;
- And she did what she pleased,
- She who was neither foolish nor lowborn.
- When the shepherd is weak, the wolf shits wool."
Fablioode mõju muuda
Ehkki žanri populaarsus vaibus aja jooksul, said nii mõnedki kuulsad kirjanikud fablioodest inspiratsiooni ja kirjutasid sarnase stiiliga luuletusi.
Muudest tuntumad on Jean de La Fontaine'i manitsevad luuletused.[7] Peale selle kogus kirjanik valme, mis olid rahva seas levinud ning tihti saanud alguse fablioodest.[9]
Võib öelda, et 18. sajandi Prantsusmaal fabliood taaselustusid, kui rahva seas levisid satiirilised ja kõrgkihte solvavad luuletused.[1]
Fablioode mõju on tegelikult palju laiem, sest neis oli esimesi realismi sugemeid.[7] Aja möödudes arenesid žanrist välja valmid.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Per Nykrog (1973). Les Fabliaux. Geneva: Droz.
- ↑ Jacques Le Goff (1984). Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Avatud Eesti Fond.
- ↑ 3,0 3,1 "Fabliau". 2011. Vaadatud 08.10.2018.
- ↑ 4,0 4,1 M.H Abrams (1985). Fabliau" A Glossary of Literary Terms 7 ed. United States of America: Heinle&Heinle.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Hart, W. (1908). The Fabliau and Popular Literature. PMLA, 23(3), 329–374. doi:10.2307/456792
- ↑ Nicolas Balachov (1984). Le developpement des structures narratives du fabliau a la nouvelle. Épopée animale, fable, fabliau: Publication Univ Rouen Havre.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Greene, R., Cushman, S., Cavanagh, C., Ramazani, J., Rouzer, P., Feinsod, H., . . . Slessarev, A. (Eds.). (2012). The Princeton Encyclopedia of Poetry and Poetics: Fourth Edition. Princeton University Press. Retrieved from http://www.jstor.org/stable/j.ctt2tt8jz
- ↑ 8,0 8,1 Larry D. Benson, Theodore M. Andersson (1971). The Literary Context of Chaucer's Fabliaux. Indianapolis and New York: The Bobbs-Merrill Company.
- ↑ Leslie Clifford Sykes (6. aprill 2018). "Jean de La Fontaine". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 08.01.2019.