F-vitamiin
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2024) |
F-vitamiin on essentsiaalsete vitamiinilaadset toimet omavate polüküllastamata rasvhapete rühm, väga erineva struktuuriga orgaanilised bioaktiivsed ühendid biomolekulid, ka mikrotoitained, mida elusorganismid enamasti eksogeensete allikateta ei sünteesi või sünteesivad ebapiisavas koguses ning seetõttu peetakse vajalikuks allikaks kas saamist toiduga või vitamiinipreparaatide manustamist.
F-vitamiinide hulka kuuluvad[1]
- PUFA-d,
- oomega-3-rasvhapped,
- oomega-6-rasvhapped.
Rühma kuluvad ka kunstlikult valmistatud segud kahest polüküllastamata rasvhappest – linoolhape ja α-linoleenhape. Kuna inimorganism ei sünteesi ise linoolhapet (LA) ja α-linoleenhapet (ALA), siis peab ta neid saama toiduga. F-vitamiin on antikeratoosne vitamiin.
Kuna nad on vedelad polüküllastamata rasvhapped ehk PUFA-d, alluvad nad kergesti oksüdeerumisele.
Saamine ja biofunktsioonid muuda
LA ja ALA satuvad seedekulglasse põhiliselt taimsete saadustega. Nad imenduvad peensoolest ja transporditakse külomikronites maksa, sealt edasi mujale organismi. Nad on mõlemad eelühendiks veelgi pikemaahelaliste PUFA-de sünteesil ja teatud kogus neist kasutatakse beetaoksüdatsioonis energeetilisteks eesmärkideks.
- Toiduga saadud asendamatust LA-st (n-6 rasvhape) sünteesitakse inimorganismis terve rida pikemaid n-6 PUFA-sid, nagu γ-linoleenhape (GLA), dihomo-γ-linoleenhape (DGLA) ja arahhidoonhape (AA).
Need on vajalikud nii mitmesuguste lipiidide ehituses kui ka eelühenditena võimsate bioregulaatorite, näiteks prostaglandiinide ja leukotrieenide sünteesiks.
- Toiduga saadud asendamatust ALA-st (n-3 rasvhape) sünteesitakse inimorganismis rida pikemaid n-3 PUFA-sid, nagu eikosapenaeenhape (EPA), dokosapenaeenhape (DPA), dokosaheksaeenhape (DHA).
Ka nemad on vajalikud mitmete lipiidide ehituses:
- DPA esineb rohkesti just närvikoes ning on oluline närvikoe normaalseks arenguks ja talitluseks.
- DHA on vajalik inimese ajukoe ja silma võrkkesta talitluseks.
- Mõnel määral võib inimorganism neid rasvhappeid (nt EPA ja DPA) kasutada ka võimsate bioregulaatorite sünteesiks.
Põhiallikad:
- n-6 puhul taimeõlid (linoolhape) ja loomsed saadused (arahhidoonhape);
- n-3 puhul sojaõli, rapsiõli (α-linoleenhape), merekalad ja kalaõlid (EPA ja DHA);
- F-vitamiini rikkad on ka maisiõli ja pähklid.
Vaegus muuda
Normaalsel toitumisel LA ja ALA vaegust ei teki. Seetõttu ei ole ka kõik vaeguse tunnused hästi tuntud. On aga teada, et pikemaahelaliste PUFA-de teatud vaegus põhjustab:
- probleeme närvikoe normaalses arengus;
- keskmisest suuremat südame- ja veresoonkonna haiguste tekke ja arengu riski;
- suurenenud neurodegeneratiivsete haiguste tekke riski;
- reumatoidartriiti;
- psoriaasi;
- ekseemi;
- võimalikku allergiate teket;
- nahahaavandeid;
- suurenenud sapipõie häirete tekke ja arengu riski.
Manustamine muuda
F-vitamiini ööpaevase vajaduse hindamiseks peab teadma, et 70 kg kaaluv inimene peaks ööpäevas tarbima 60–90 g lipiide. Sobivaim vahekord oleks järgmine: 33% polüküllastamata, 33% monoküllastamata ja 33% küllastatud lipiide. Võttes aluseks polüküllastamata lipiidide protsendi ning LA ja ALA osakaalu selles, saab ööpäevaseks vajaduseks 0,1–0,2 g kehakaalu kg kohta.
Polüküllastamata rasvhapete (PUFA-de) megadooside kestev ja meelevaldne kasutamine põhjustab mitmeid kahjulikke toimeid, seda ülemäärase oksüdatiivse stressi tekitamise ja organismi antioksüdatiivse potentsiaali tarbetu raiskamise kaudu.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ S. Shimizu, H. Yamada, Microbial Production of Polyunsaturated Fatty Acids (Vitamin-F Group), Biotechnology of Vitamins, Pigments and Growth Factors, Elsevier Applied Biotechnology Series 1989, pp 105-121, Osaline veebiversioon (vaadatud 03.08.2013)